1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Miacek (arutelu | kaastöö)
→‎Võimukriis 1992-1993: sevastoopoli küsimus
Miacek (arutelu | kaastöö)
10. rida:
 
Esimene asepeaminister Jegor Gaidar iseloomustas mälestusteraamatus "Lüüasaamiste ja võitude päevad" kujunenud olukorda järgmiselt:
<blockquote>20.00. Ostankino ründamine jätkub, opositsiooni sõjardid vallutavad uusi objekte. Siseministeeriumi väed on demoraliseerunud, armeeüksused appi ei tule. Opositsioonil peaaegu et õnnestus veenda rahvast oma edasiliikumise mastaapsuses ja presidendi isolatsioonis. Kõik see desorganiseerib neid, kes on valmis tulema appi. Võtan vastu otsuse, et möödapääsmatu on pöörduda moskvalaste poole abipalvega.</blockquote><ref>Tsiteeritud veebisaidi https://openuni.io/course/2/lesson/8/material/228/ järgi</ref>.
 
Saanud eriolukordade ministrilt [[Sergei Šoigu]]lt kinnituse, et äärmise vajaduse korral antakse rahvale relvad, pöördus [[Jegor Gaidar]] 20.30 telepöördumisega Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema kaitsma [[Moskva Kreml]]i ja Moskva nõukogu, et "riik ei muudetaks taaskord aastakümneteks tohutuks [[koonduslaager|koonduslaagriks]]"<ref>[https://www.youtube.com/watch?v=lqPLUz1Mlfg Gaidari pöördumine]</ref>. Pärast telepöördumist kogunes julgeolekuministeeriumi kontrolli all oleva Moskva nõukogu ümber tuhandeid Jeltsini pooldajaid. Algas barrikaadide ehitamine Tveri jt lähedal asuvatel tänavatel; need ulatusid juba südaööks ligikaudu kolme meetrini. Moskva nõukogu ümber kogunenutest formeeriti [[omakaitse]]üksused, mida kasutati selliste objektide kaitseks nagu [[Ehho Moskvõ]] hoone.