1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal: erinevus redaktsioonide vahel

'''1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal''' oli 1992.–1993. aastal Venemaal kestnud poliitiline ja konstitutsiooniline kriis täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress) vahel. Kriis kulmineerus 1993. aasta septembris ja oktoobris. [[21. september|21. septembril]] 1993 andis Jeltsin välja seadluse (ukaasi) nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist"<ref>[https://www.youtube.com/watch?v=h9juTns736s President Jeltsini vastav telepöördumine]</ref>. Selle seadlusega saadeti Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress laiali. Uued parlamendivalimised uude parlamenti – [[Riigiduuma]]sse – määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister [[Viktor Tšernomõrdin|Tšernomõrdin]]iga võimalust asendada [[Viktor Geraštšenko]] Keskpanga kohal [[Boriss Fjodorov]]iga. [[Viktor Tšernomõrdin|Tšernomõrdin]] kaitses [[Viktor Geraštšenko|Geraštšenko]]t.

 

Kriisi põhjuste hulka kuulusid Jeltsini ja Hasbulatovi isiklik konkureerimine mõjuvõimu pärast, täidesaatva võimu (Boriss Jeltsini ja peaministri kohusetäitja Jegor Gaidari, hiljem Viktor Tšernomõrdini) vastasseis seadusandliku võimuga (Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress) ja raskused sotsiaalmajanduslike reformide elluviimisel (SKP kasv 1992. aastal oli −14.5%; 1993. aastal −8.7%; hüperinflatsioon). 25. aprillil 1993 toimus referendum usalduse kohta Jeltsini, tema ja Vene valitsuse sotsiaalmajandusliku poliitika vastu ning küsimuses, kas peaks toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised ja kas peaksid toimuma ennetähtaegsed parlamendivalimised. Jeltsin võitis kõigis neljas küsimuses<ref>Hääletanutest 58,7% usaldas Jeltsinit; 53,0% kiitis heaks tema reformid; 49,5% pooldas ennetähtaegseid presidendivalimisi; 67,2% pooldas ennetähtaegseid rahvasaadikute valimisi - Ülevenemaalise referendumi keskkomisjoni teadaanne 25. aprillil 1993. aastal toimunud referendumi tulemustest // Российская газета. 1993. 6 мая</ref>. Jeltsinil ei olnud aga formaaljuriidiliselt volitusi ennetähtaegseid parlamendivalimisi välja kuulutada, suve jooksul vastasseis jätkus ja läbirääkimised uue põhiseaduse koostamise ja vastavalt parlamendi valimiste korraldamise üle jooksid ummikusse. Jeltsin süüdistas Ülemnõukogu vajalike reformide torpedeerimises ja rahva tahte eiramises.

 

Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist 21. septembril 1993 kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Ülemnõukogu hääletas Jeltsini tagandamise poolt ja andis volitused üle Rutskoile. Seejuures tuleb märkida et 23. oktoobril kell 10 alanud erakorralisel rahvasaadikute kongressil puudus [[kvoorum]]: selle saavutamiseks puudununud rahvasaadikute mandaadid lihtsalt tühistati<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>. Seejärel tagandati Kongressi erakorralisel istungil Jeltsin veel kord ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident [[Aleksandr Rutskoi]]le. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. Esimese seadlusena "presidendi ametis" allkirjastas Rutskoi seadluse "Kriminaalvastutusest konstitutsioonilise korra rikkumise eest" ("Об уголовной ответственности за нарушение конституционного строя"). Seadlus nägi muu hulgas ette ka [[mahalaskmine|mahalaskmise]]<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>. [[3. oktoober|3. oktoobril]] murdsid [[Aleksandr Rutskoi]] ja [[Ruslan Hasbulatov]]i relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid Ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Rutskoi kutsus Ülemnõukogu rõdult miitingulisi üles moodustama salku ja vallutama "veel täna" tormijooksuga linnavalitsust ja Ostankinot; Hasbulatov kutsus üles "vallutama tormijooksuga Kremlit usurpaatori ja [[kurjategija]] Jeltsiniga" ja vangistama "kogu tema müüdava kliki maa alla". Seejärel hõivati kindrali kommunist [[Albert Makašov]]i vägede ja [[Aleksandr Barkašov]]i fašistliku Vene Rahvusühtsuse üksuste poolt Moskva linnapea büroo; üks ründajate juhtidest, Makašov deklareeris hoone palkonilt rahuoluga: "Ma vallutasime selle neetud linnavalitsuse! [...] Ja enam ei tule meie maale enam kunagi ei meere, ei peere, ei sööre, ei t..apäid!" ("ni merov, ni perov, ni serov ni h..ov!")<ref>https://www.youtube.com/watch?v=0ZeVTGvI76k</ref>. 16:00 kirjutas Boriss Nikolajevitš Jeltsin alla seadlusele erakorralise seisukorra kehtestamisest Moskvas<ref>Указ президента Российской Федерации от 3 октября 1993 № 1575 [http://giod.consultant.ru/documents/1196976 «О введении чрезвычайного положения в Москве»]</ref>. Mässulised püüdsid Makašovi juhtimisel tormijooksuga vallutada telekompanii "Ostankino" hooneid. Hukkus 32 inimest.

 

Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. Esinesid nt Viktor Tšernomõrdin, Moskva linnapea Juri Lužkov, Grigori Javlinski jt. Kell 4:20 algas valitsusvägede siirdumine Valge Maja piirkonda. Kell 5:00 4. oktoobril kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Edasilükkamatutest meetmetest erakorralise seisukorra režiimi kindlustamiseks Moskvas", milles seoses "asetleidnud massirahutuste ja terroriaktidega, mis tõid kaasa inimohvreid, Moskvas ekstremistlike jõudude poolt kodanike elule, tervisele, konstitutsioonilistele õigustele loodud ohuga" määrati siseministri, julgeolekuministri ja kaitseministri ülesandeks luua ühine staap erakorralise olukorra tagamiseks Moskvas. Moskva komandandiks määrati Aleksandr Kulikov. Kaitseminister Gratšov sai Jeltsinilt (Gratšovi enda palvel) kirjaliku käsu Valge Maja vallutada. Jeltsin sõnas oma 4. oktoobri hommiku pöördumises Venemaa kodanike poole:<blockquote>Ma pöördun teie poole raskel hetkel. Venemaa pealinnas kõlavad lasud ja voolab veri. Kogu riigist kokku veetud sõjardid, keda mahitab Valge Maja juhtkond, külvavad surma ja hävingut. Tean, et paljudele teist oli see öö unetu. Tean, et te mõistsite kõike.[...] Need, kes astusid üles rahumeelse linna vastu ja vallandasid veresauna, on kurjategijad. Kuid see ei ole ainult üksikute [[bandiit]]ide ja [[pogromm]]itegijate kuritegu. Kõik, mis toimus ja seni veel toimub Moskvas, on eelnevalt planeeritud relvastatud mäss. Selle organiseerisid kommunistlikud revanšistid, fašistlikud peamehed, osa endiseid saadikuid, nõukogude esindajaid.<br>Läbirääkimiste suitsukatte all kogusid nad jõude, kogusid bandiitlikke salku palgasõdureist, kes on harjunud mõrvade ja omavoliga. Tühine punt politikaane üritas jõuga sundida peale oma tahtmise kogu riigile. Vahendid, mille abil nad tahtsid valitseda Venemaad, on paljastatud kogu maailmale. Need on: [[künism|küüniline]] vale, äraostmine. Need on munakivid, teravdatud raudvardad, automaadid ja kuulipildujad.<br>Need, kes vehivad [[punalipp|punaste lippudega]], kastsid taas kord Venemaa verre. Nad lootsid ootamatuse peale, selle peale, et nende jultumus ja pretsedenditu julmus külvavad hirmu ja segadust.[...]<br>Ma pöördun Venemaa kodanike poole. Relvastatud fašistlik-kommunistlik mäss Moskvas surutakse maha võimalikult kiire aja jooksul. Venemaa riigil on selle jaoks vajalikud jõud.[...]<br>Sügav kummardus teile.<ref>[http://1993.sovnarkom.ru/KNIGI/PAVLOVSK/chron141-3.htm President Jeltsini pöördumise tekst]; [https://www.youtube.com/watch?v=GERxlYw5d2k katkend videopöördumisest]</ref></blockquote> Ülemnõukogu hoone ([[Moskva Valge Maja]]) piirati ümber. Varahommikul võttis valitsusvägede operatiivrühma juhataja kindral Konstantin Kobets ette veel ühe algatuse opositsiooniga kokkuleppele jõuda, valitsuse nimel osales asepeaminister Oleg Soskovets. Presidendi leer nõudis rangelt Valge Maja poolsete mis tahes vägivaldsete meetmete lõpetamist; kuivõrd parlamendi esindaja, Ülemnõukogu aseesimees Juri Voronin lükkas tagasi kõik presidendi initsiatiivid, leidis valitsusleer, et edasiste läbirääkimiste pidamine on täiesti mõttetu ja lõpetas läbirääkimised. Ülemnõukogu hoonet tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Aleksandr Rutskoi kasutas Ehho Moskvõ ajakirjaniku satelliittelefoni<!-- või nimetati taolist aparaati kuidagi teisiti?-->, et kutsuda üles lendureid viivitamatult tulema appi Ülemnõukogu hoone juurde demokraatia ja hukkuvate inimeste kaitseks, väites, et eelneval päeval olevat Ostankino juures "rahumeelsel demonstratsioonil" tapetud üle 300 inimese<ref>https://echo.msk.ru/blog/varfolomeev/1168854-echo/</ref>. Samuti kontakteerus Rutskoi Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkiniga. Tsitaat: <blockquote>Kas tõesti ei saa sa aru, et me oleme elavad tunnistajad? Ellu nad meid ei jäta! Ma palun sind, helista saatkonda.[...] Ma anun sind, Valera, sa oled ju usklik. Sa saad ju aru, j... tvoju mat! [...] Ma palun sind: helista välisriikide saatkondadesse!<ref>https://echo.msk.ru/programs/otgoloski/1557082-echo/</ref></blockquote> Kokku hukkus kriisi käigus üle 100 inimese. 4. oktoobri pärastlõunal alistusid opositsionäärid pärast läbirääkimisi grupiga Alfa, mis oli Jeltsinilt saanud käsu vallutada hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu leeri juhid eesotsas [[Aleksandr Rutskoi]] ja [[Ruslan Hasbulatov]]iga arreteeriti. Venemaa Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu esimees Zorkin sunniti mõne päeva pärast tagasi astuma (Jeltsini administratsioon olevat vastasel korral ähvardanud avada tema vastu kriminaalasja "õigusliku aluse loomisest Hasbulatovi-Rutskoi ekstremistliku tegevuse jaoks"). Pärast Ülemnõukogu vallutamist olevat Rutskoi kabinetist leitud seadlus selle kohta, kes tulevat viivitamatult arreteerida, Valgesse Majja toimetada ja kellega tuleks arved õiendada. Nimekirjas olid muu hulgas Tšernomõrdin, Filatov, Lužkov, Tšubais, Kozõrev, Šumeiko, Koržakov, Barsukov, Kostikov, Poltoranin – kokku 19 inimest<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>.

 

Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus pärast mässu mahasurumist kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini ja Venemaa valitsuse kätte.