Jäätmete sortimine: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:NEA recycling bins, Orchard Road.JPG|thumbpisi|Taaskasutuskonteinerid [[Singapur]]is.]]

[[Pilt:Trashbins in Yazd.jpg|thumbpisi|Taaskasutuskonteinerid [[Iraan]]is.]]

Mida rohkem inimesed tarbivad, seda rohkem tekib jäätmeid. Jäätmete probleemist ei saa lahti neid niisama ära visates.<ref name="qp7Nu" />

Ohtlikud jäätmed põhjustavad ohtu [[keskkond|keskkonnale]] (võivad reostada õhku, pinnast, pinna- ja põhjavett) ja inimese tervisele, vajades erikäitlust, mistõttu ei tohi neid panna kokku tavajäätmetega ühte konteinerisse. Jäätmete sorteerimisel tuleks ohtlikud jäätmed viia [[jäätmejaam]]a, anda vastavasse vastuvõtupunkti (nt vanad ravimid saab viia apteeki, poodides on patareide jaoks kogumisanumad jms) või [[ohtlikud jäätmed|ohtlike jäätmete]] käitlejale, kellel on [[jäätmeluba]], või vastava toote müüjale. Probleemtoodete jäätmeteks on näiteks romusõidukid, vanarehvid, elektri- ja elektroonikaseadmed, kodumasinad, ohtlikke aineid sisaldav plast, klaas, [[kuvar]]id. Tootjatel on samuti vastutus, täpsemalt probleemtoodete tootjavastutuse põhimõte, mis tähendab, et tootjal on kohustus tagada tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtootest tekkivate jäätmete kokkukogumine ja nende [[taaskasutus]] või kõrvaldamine. Tootjavastutus lasub ettevõtjatel, valmistajatel, maaletoojatel, hulgi- ja jaemüüjatel.<ref name="Vello_Keppart" />

Eri materjalist pakendeid tuleks eraldi sorteerida, vastavalt siis [[klaas]], [[metall]], plast, pakend ja [[paber]]. Pakendeid saab jäätmekäitluses jagada [[Tagatisrahasüsteem|pandipakend]]ikspandipakendiks ja pandita [[segapakend]]iks. Kui viia pakendid [[ümbertöötlemine|ümbertöötlemisele]], peavad need olema tühjad, korgita, piisavalt puhtad. Pant on määratud pakenditele ja taarale, et inimestel oleks motivatsiooni neid tagasi ringlusse suunata.<ref name="Vello_Keppart" />

[[Klaas]] on materjal, mida on võimalik korduvalt üles [[sulatamine|sulatada]] ja [[taaskasutamine|taaskasutada]]. Klaasi puhul saab eristada taaraklaasi ([[pudeli]]d, [[purk|purgid]]), [[lehtklaas]]i ([[aknaklaas]], [[peegliklaas]]) ja [[kristall]]i. Viies taarat automaati, peab vaatama, et vöötkood pandipakendi etiketil oleks loetav, muidu aparaat ei tunne seda ära. Klaastaaralt tuleks eemaldada ka korgid, kaaned, kraed ja [[alumiiniumfoolium]].<ref name="Vello_Keppart" />

On orgaanilised jäätmed, mis lagunevad [[aeroobne lagunemine|aeroobselt]] või [[anaeroobne lagunemine|anaeroobselt]] (taimsed jäätmed, toidujäätmed). Nende jäätmete [[prügila|prügilasse]]sse viimine on kulukas ja samuti saasteallikaks, mistõttu on otstarbekam orgaanilised jäätmed kompostida. Kui biojäätmeid komposteerida kohapeal ja mitte ladestada prügilasse, siis väheneb ka [[kasvuhoonegaasid]]e heide. Korterelamus liigiti kogutavad [[bioloogiline lagunemine|biolagunevaid]] jäätmeid konteinerisse lihtsalt visata ei tohi, eeldatakse, et need pannakse eraldi biolagunevast kilest või paberist kotti.<ref name="Vello_Keppart" />

Nõutav on samuti [[ehitusjäätmed|ehitusjäätmete]] [[sorteerimine]] liigiti ja [[taaskasutus]]setaaskasutusse võtmine. Ehitusjäätmed tuleks sortida tekkekohal liikidesse ja viia jäätmekäitlusse. Eraldi tuleb panna [[puit]], [[metall]] (eraldi must- ja värviline metall), mineraalsed jäätmed (krohv, tellised, kips), plast (eraldi kiled ja kõva vahtplast), tõrva mittesisaldav asfalt, raudbetoon- ja betoondetailid. Erilist tähelepanu osutada ohtlikele jäätmetele ja need kõigepealt enne lammutamist või lammutuse ajal eemaldada, ladustada ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale käitlejale üle anda. Ohtlike ehitusjäätmete hulka kuuluvad näiteks värvi-, laki- ja liimijäätmed, naftasaadusi sisaldav [[tõrvapapp]], asbesti sisaldav eterniit. Ohtlike jäätmete konteinerisse ei tohi kallata [[vedelik]]ke. Kasutuskõlbmatud vedelad ohtlikud jäätmed, nagu [[värv]]id, lakid, [[lahusti]]d, [[liim]]id ning nende jäägid, tuleb koguda algpakendisse või vastavalt märgistatud suletavasse mahutisse ja need siis üle anda jäätmekäitlejale.<ref name="Vello_Keppart" />

Jäätmete mehaanilise töötlemise eesmärk on ette valmistada ja lihtsustada nende edasist käitlemist. Üheks mooduseks on sortimine, mida tehakse nt jäätmelaoplatsil või prügilaadimisjaamas. Käsitsisortimisel inimesed seisavad konveieri ääres ja võtavad liikuvalt lindilt kasutuskõlblikku materjali. Töö on must ja raske. Tekkekohal lahku sorditud materjali kvaliteeti saab parandada järelsortimisega. Sellisel moel liigitatakse põhjalikumalt: eraldi alumiinium- ja terastaara, paber ja papp jne. Järelsorditakse ainult käsitsi. Masinsortimine käib erikeskustes materjalide füüsikaliste omaduste (tihedus, suurus, värvus vms) järgi. Laussorditakse töötlemata segajäätmeid. Masinsortimine on mitmeastmeline. Tööd hõlbustab eelkäitlus: jäätmete purustamine, kuivatamine või niisutamine. Sõelumisel trummel-, rest-, lint-, rull- või vibrosõeluril prügi kobestub ja jaguneb läbi eri suurusega avade fraktsioonidesse. Tavaliselt sõelutakse kuiva materjali. Vajadusel jäätmed kuivatatakse. Kuiv(õhk)sortimise puhul peenestatud materjal jaotatakse suruõhu abil kerg- ja raskfraktsiooniks. Paber ja plast tavaliselt puhutakse välja. Märgsortimine toimub vedelikus. Pinnale ujuv fraktsioon kuivatatakse ja kasutatakse energia tootmiseks, mis põhja vajus, läheb biokäitlusse. Märgsortimisel tekib palju reovett, mistõttu seda meetodit kasutatakse vaid teatud materjalide, nt plastide peenliigitamiseks. Magnetsepareerimise käigus elektromagnetiga saab kätte mustmetalle igas sortimisastmes. Optilisel separeerimisel tunneb fotosilm ära vajaliku materjali läbipaistvuse, värvuse, ereduse ning annab puhurile või tõukurile signaali see sortimisliinilt eemaldada.<ref name="Mait Kriipsalu" />