Hõõglamp: erinevus redaktsioonide vahel

<br />1 —– klaaskolb

<br />2 —– [[väärisgaas]]iga täidetud ruum

<br />3 —– [[volfram]]ist hõõgniit

<br />4 —– hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli põhjakontaktiga)

<br />5 —– hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli keermestatud osaga)

<br />6 —– tugivardad

<br />7 —– klaasist kandevarras

<br />8 —– voolujuhi ühenduskoht sokli keermeosaga

<br />9 —– sokkel

<br />10 —– isoleermastiks

<br />11 —– põhjakontakt

'''Hõõglamp''' (kõnekeeles tuntud ka kui '''elektripirn''') on [[lamp]], milles valgust tekitab [[elektrivool]]uga kuumutatav hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse peenest [[volfram]]traadist keermikuna (traat ühekordselt spiraali keeratud) või topeltkeermikuna ehk bispiraalina (spiraal omakorda spiraali keeratud), mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb õhukindlalt suletud [[klaas]]kolvis. Kolb on täidetud [[väärisgaas]]iga ([[argoon]], [[krüptoon]], harvemini [[ksenoon]]), mis aeglustab volframi aurumist, pikendades niiviisi hõõgniidi tööiga.

Volframi kõrge sulamistemperatuur (3380 &nbsp;°C) võimaldab kuumutada hõõgniiti 2400–2700 kraadini (halogeenlambis kuni 3100 &nbsp;°C), [[Värvitemperatuur]] on umbes 50 kraadi kõrgem, seega [[Kelvini skaala|absoluutsel temperatuuriskaalal]] ümmarguselt 2700–3000 K. Niisiis annab hõõglamp soevalget valgust. Mida suurem on lambi võimsus, seda kuumem võib olla kütteniit ja vastavalt on kõrgem ka värvitemperatuur.

Hõõglampe on suhteliselt lihtne toota ja kasutada, kuid nende [[valgusviljakus]] on madal (10–30 W/lm) ja eluiga lühike (1000–2000 tundi). Valgustuseks kulub maailmas ligikaudu 10 % kogu toodetavast elektrienergiast.<ref> Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn, TTÜ Kirjastus, 2013 </ref> Seepärast on alanud kohustuslikus korras (Euroopa Liidus järk-järgult alates 2009. aastast) hõõglampide asendamine suurema valgusviljakusega [[gaaslahenduslamp | lahenduslampide]] ja [[leedlamp]]idega.

{{Mall:Lambid}}