Alain Delon: erinevus redaktsioonide vahel

'''Alain Delon''' (sündinud [[8. november|8. novembril]] [[1935]]) on prantsuse teatri- ja filminäitleja, filmilavastaja, stsenarist ja produtsent, keda peetakse 1960-1980-ndate.–1980. aastate üheks maailma kuulsaimaks filmitäheks ja seksisümboliks.

Pärast sõjaväeteenistuse lõppemist [[1956]]. aastal töötas ta teenindajana ühes [[Pariis]]i õllesaalis, kuid see töö ei meeldinud talle. Sõprade soovitusel saatis ta oma foto mitmele filmiprodutsendile. [[1957]]. aasta Cannes'i filmifestivalil tutvus noor Alain Ameerika talendipüüdja [[Harry Wilson]]iga, kes otsis asendust hiljuti elust lahkunud [[James Dean|James Deanile]] (1931–1955). Wilson saatis Deloni [[Rooma]]sse proovivõtetele, mis läksid hästi, ja Wilson pakkus talle 7-aastast lepingut tööks USA-s [[Hollywood]]is.

Kolme kuu jooksul pidi ta ära õppima inglise keele, kuid Pariisi naasnuna tutvus Delon režissöör [[Yves Allegret]]´'ga (1905–1987), kes veenis ta ümber alustama näitlejakarjääri kodumaal ja pakkus talle väikeseväikest rolli oma uues filmis „Kui sekkub naine”. [[1958]]. aastal sai Delon osa [[Marc Allégret]]´i' (1900–1973) filmis „Ole ilus ja vaiki” (Sois belle et tais-toi), kus episoodilise rolli tegi tollal alles oma karjääri alustanud näitleja [[Jean-Paul Belmondo]] (s. 1933). Vendade Allegret´'de filmid tõid Delonile esmase tuntuse.

[[1958]]. aastal kutsuti ta juba peaosatäitjaks [[Pierre Gaspard-Huit]]´' (1917–2017) ajaloolisesse melodraamasse „Kristiina”, kuid see ei osutunud menukaks.

Järgnes [[Michel Boisrond]]´<nowiki/>i (1921–2002) komöödia „Nõrgad naised” (Faibles femmes, [[1959]]), mis meeldis küll publikule, kuid kriitikud võtsid selle vastu jahedalt märkides positiivsena vaid Alain Deloni looduslikku head välimust.

Seejärel kutsus režissöör [[René Clément]] (1913–1996) Deloni mängima peaosa filmides „Andekas mr Ripley” ja „Ereda päikese all”. Kriitikud võtsid need filmid vastu vaimustunult ja Delonist hakati rääkima kui [[Gérard Philipe]]´'i (1922–1959) mantlipärijast.

[[1963]]. aastal mängis ta esimest korda koos tollaegse tippnäitleja [[Jean Gabin]]´'iga režissöör [[Henri Verneuil]]´'i (1920–2002) gangsterifilmis „Keldrimuusika” (Mélodie en sous-sol), mis nomineeriti [[1964]]. aastal „Kuldgloobusele” kui parim välismaine film.

1964. aastal mängis Delon režissöör [[Christian-Jaque]]´'i (1904–1994) seikluslikus komöödiafilmis „Must tulp” ja koos [[Jane Fonda]]ga René Clément´iClémenti filmis "Les Félins".

Alain Delon naasesnaasis [[Prantsusmaa]]le ning mängis paljudes politsei- ja seiklusfilmides.

[[1979]]. aastal nõustus Delon mängima vene režissööride [[Aleksandr Alov]]i ja [[Vladimir Naumov]]i ajaloolises detektiivisdetektiivfilmis „Teheran-43”. Film pälvis Moskva rahvusvahelise filmifestivali peaauhinna.

1985. aastal kolis ta [[Šveits]]i ja elab [[Genf]]i lähistel Chêne-Bougeries´'is.

1990. aastal mängis ta [[Jean-Luc Godard]]´<nowiki/>i (s. 1930) filmis „Uus laine” (Nouvelle Vague), mis nomineeriti „Kuldsele palmioksale”.

[[1998]] mängis Delon üht kolmest peaosast [[Patrice Leconte]]´'i krimikomöödias „Üks võimalus kahest” (Une chance sur deux).

Aastal [[1999]], seega 14 aastat pärast Šveitsi kolimist, võttis ta selle riigi kodakondsuse, jäädes ka [[Prantsusmaa]] kodanikuks.

7. novembril 2008 toimus Pariisi teatris «Théâtre de la Madeleine» ameerika dramaturgi [[Albert R. Gurney]] näidendi „Armastuskirjad” esietendus, mille Delon lavastas ja mängis ise ka meespeaosa.

1964. aastal asutas Delon filmistuudio «Delbeau Productions», mille kaudu ta on olnud produtsendiks enam kui 30 filmilefilmi produtsent. Samuti on ta tegutsenud [[filmistsenarist|filmistsenaristi]]ina, [[laulja]]na ja [[teatrinäitleja]]na.

Delon ei ole näitlemist õppinud üheski koolis, vaid ainult võtteplatsidel, ning on võtnud vehklemise, kõne ja miimika tunde.