1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Miacek (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Miacek (arutelu | kaastöö)
P ah jaa, siis peaks tõlkima ka selle
1. rida:
'''1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal''' oli 1992.–1993. aastal Venemaal kestnud poliitiline ja konstitutsiooniline kriis täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress) vahel. Kriis kulmineerus 1993. aasta septembris ja oktoobris. [[21. september|21. septembril]] 1993 andis Jeltsin välja seadluse (ukaasi) nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist"<ref>[https://www.youtube.com/watch?v=h9juTns736s President Jeltsini vastav telepöördumine]</ref>. Selle seadlusega saadeti Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress laiali. Uued parlamendivalimised uude parlamenti – [[Riigiduuma]]sse – määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister [[Viktor Tšernomõrdin|Tšernomõrdin]]iga võimalust asendada [[Viktor Geraštšenko]] Keskpanga kohal [[Boriss Fjodorov]]iga. [[Viktor Tšernomõrdin|Tšernomõrdin]] kaitses [[Viktor Geraštšenko|Geraštšenko]]t.
 
Kriisi põhjuste hulka kuulusid Jeltsini ja Hasbulatovi isiklik konkureerimine mõjuvõimu pärast, täidesaatva võimu (Boriss Jeltsini ja peaministri kohusetäitja Jegor Gaidari, hiljem Viktor Tšernomõrdini) vastasseis seadusandliku võimuga (Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress) ja raskused sotsiaalmajanduslike reformide elluviimisel (SKP kasv 1992. aastal oli −14.5%; 1993. aastal −8.7%; hüperinflatsioon). 25. aprillil 1993 toimus referendum usalduse kohta Jeltsini, tema ja Vene valitsuse sotsiaalmajandusliku poliitika vastu ning küsimuses, kas peaks toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised ja kas peaksid toimuma ennetähtaegsed parlamendivalimised. Jeltsin võitis kõigis neljas küsimuses<ref>Hääletanutest 58,7% usaldas Jeltsinit; 53,0% kiitis heaks tema reformid; 49,5% pooldas ennetähtaegseid presidendivalimisi; 67,2% pooldas ennetähtaegseid rahvasaadikute valimisi - СообщениеÜlevenemaalise Центральнойreferendumi комиссииkeskkomisjoni всероссийскогоteadaanne референдума25. обaprillil итогах1993. референдума,aastal состоявшегосяtoimunud 25 апреля 1993referendumi годаtulemustest // Российская газета. 1993. 6 мая</ref>. Jeltsinil ei olnud aga formaaljuriidiliselt volitusi ennetähtaegseid parlamendivalimisi välja kuulutada, suve jooksul vastasseis jätkus ja läbirääkimised uue põhiseaduse koostamise ja vastavalt parlamendi valimiste korraldamise üle jooksid ummikusse. Jeltsin süüdistas Ülemnõukogu vajalike reformide torpedeerimises ja rahva tahte eiramises.
 
Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist 21. septembril 1993 kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Ülemnõukogu hääletas Jeltsini tagandamise poolt ja andis volitused üle Rutskoile. Seejuures tuleb märkida et 23. oktoobril kell 10 alanud erakorralisel rahvasaadikute kongressil puudus [[kvoorum]]: selle saavutamiseks puudununud rahvasaadikute mandaadid lihtsalt tühistati<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>. Seejärel tagandati Kongressi erakorralisel istungil Jeltsin veel kord ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident [[Aleksandr Rutskoi]]le. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. Esimese seadlusena "presidendi ametis" allkirjastas Rutskoi seadluse "Kriminaalvastutusest konstitutsioonilise korra rikkumise eest" ("Об уголовной ответственности за нарушение конституционного строя"). Seadlus nägi muu hulgas ette ka [[mahalaskmine|mahalaskmise]]<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>. [[3. oktoober|3. oktoobril]] murdsid [[Aleksandr Rutskoi]] ja [[Ruslan Hasbulatov]]i relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid Ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Rutskoi kutsus Ülemnõukogu rõdult miitingulisi üles moodustama salku ja vallutama "veel täna" tormijooksuga linnavalitsust ja Ostankinot; Hasbulatov kutsus üles "vallutama tormijooksuga Kremlit usurpaatori ja [[kurjategija]] Jeltsiniga" ja vangistama "kogu tema müüdava kliki maa alla". Seejärel hõivati kindrali kommunist [[Albert Makašov]]i vägede ja [[Aleksandr Barkašov]]i fašistliku Vene Rahvusühtsuse üksuste poolt Moskva linnapea büroo; üks ründajate juhtidest, Makašov deklareeris hoone palkonilt rahuoluga: "Ma vallutasime selle neetud linnavalitsuse! [...] Ja enam ei tule meie maale enam kunagi ei meere, ei peere, ei sööre, ei t..apäid!" ("ni merov, ni perov, ni serov ni h..ov!")<ref>https://www.youtube.com/watch?v=0ZeVTGvI76k</ref>. 16:00 kirjutas Boriss Nikolajevitš Jeltsin alla seadlusele erakorralise seisukorra kehtestamisest Moskvas<ref>Указ президента Российской Федерации от 3 октября 1993 № 1575 [http://giod.consultant.ru/documents/1196976 «О введении чрезвычайного положения в Москве»]</ref>. Mässulised püüdsid Makašovi juhtimisel tormijooksuga vallutada telekompanii "Ostankino" hooneid. Hukkus 32 inimest.