Erinevus lehekülje "Bonnie ja Clyde" redaktsioonide vahel

Bonnie Elizabeth Parker sündis [[:en:Rowena,_Texas (Texas)|Rowenas, Texases]] Texases, ta oli kolmest lapsest vanuselt teine laps. Tema isa Charles Robert Parker (1884-1914) oli müürsepp, kes suri, kui Bonnie oli nelja-aastane. Tema ema Emma (Krause) Parker (1885-1944) kolis oma perega vanemate koju Cement Citysse, kus ta töötas õmblejana. Täiskasvanuna väljendas Bonnie end luuletusi kirjutades nagu näiteks „The"The Story of Suicide Sal”Sal" ja „The"The Trail’s End”End" (tuntud ka kui „The"The Story of Bonnie and Clyde”Clyde").

Oma teisel keskkooli aastal tutvus Parker Roy Thorntoniga. Nad jätsid kooli pooleli ja abiellusid 25. septembril 1926. aastal, kuus päeva enne Bonnie 16. sünnipäeva. Nende abielu jäi Roy pideva eemalolemise ja kriminaalse tegevuse tõttu lühikeseks. Peale 1929. aasta jaanuari läksid nende teed lahku. Sellegipoolest ei toimunud ametlikku lahutust ja Bonnie suri Thorntoni abielusõrmus sõrmes. Thornton oli veel vangis, kui ta kuulis Bonnie surmast. Mees kommenteeris: „Mul"Mul on hea meel, et nad läksid, nagu nad läksid. See on palju parem, kui olla kinni võetud.”"

1929. aastal, peale abielu purunemist, elas Parker oma emaga ja töötas Dallases ettekandjana. Üks tema püsikliente oli [[:en:Ted_Hinton|Ted Hinton]], kes aastal 1932 liitus Dallase politseijaoskonnaga. 1934. aastal osales ta Bonnie varitsusrünnakus.

Clyde Chestnut Barrow sündis Texase osariigis [[Ellise maakond (Texas)|Ellise maakonnas]] [[:en:Telico,_Texas (Texas)|Telico]] küla lähedal, mis asub Dallasest kagusuunas. Ta oli Henry Basil Barrow (1874-1957) ja Cumie Talitha Walkeri (1874-1942) viies laps seitsmest lapsest viies.. 1920-ndate aastate alguses migreerus perekond vaesunud farmipiirkonnast Lääne-Dallase vaesteagulisse. Perekond elas olude sunnil esimesed kuud vankri all, kuniks isa Henry kogus piisavalt raha, et telk osta. See oli pere jaoks oluline edasiminek.

1926. aastal arreteeriti Clyde esimest korda, kui oli renditud auto õigeaegselt tagastamata jätnud ning kokkupuutes politseiga põgeneda üritas. Teine arreteerimine järgnes õige varsti - vend Buckiga jäädi vahele varastatud kaubaga (kalkunid). Kuigi Clyde töötas ka ausalt aastatel 1927 – 1929, tegeles ta samal ajal seifide lahtimurdmise, poodide röövimise ja autode varastamisega. Järjepidevate arreteerimiste tõttu (1928 – 1929) saadeti ta 1930. aasta aprillis [[:en:Eastham_Unit|Easthami vangilaagrisse]]. Seal tappis Clyde kaasvangi, kes oli teda korduvalt seksuaalselt rünnanud. Ta lõi metalltoruga ohvri kolju lõhki. See oli Clyde’i esimene tapmine; süü küll võttis enda peale eluaegset karistust kandev süüdimõistetu.

Clyde, kes oli muutunud külmaks ja kalgiks kurjategijaks, vabastati 1932. aasta 2. veebruaril. Ta õde Marie ütles:„Midagi jubedat pidi kindlasti vanglas juhtuma, sest vanglast  vabanemisest saadik ei ole ta enam sama inimene“. Vang [[:en:Ralph_Fults|Ralph Fults]] sõnas, et ta nägi kuidas Clyde muutus „koolipoisist"koolipoisist lõgismaoks“lõgismaoks".

Peale Easthamis kinniistumist valis Barrow sihtmärkideks väiksemad kohad, röövides poode ja tanklaid ning tehes seda isegi kiiremas tempos kui tema ja Barrow jõugu kuulsaks saanud  umbes kümnekonna panga röövid. Tema meelisrelvaks oli [[:en:M1918_Browning_Automatic_Rifle|M1918 Browningu automaattulirelv]] (lühidalt BAR).

Pärast seda, kui Barrow 1932. aastal vanglast välja sai, moodustas ta koos Ralph Fultsiga kriminaalse kamba. Koos panid nad toime väikeseid varguseid, enamjaolt poodides ja tanklates. Nende eesmärk oli koguda piisavalt raha ja relvi, et rünnata [[:en:Eastham_Unit|Easthami vanglat]] ning vabastada vangid. 19. aprillil Bonnie Parker ja Ralph Fults arreteeriti, kui nad üritasid tööriistapoest tulirelvi röövida. Parker sai paar kuud hiljem vabaks, kuid Fults pandi vangi ning uuesti ta jõuguga ei liitunud.

Barrow oli autojuht, kui 30. aprillil rööviti [[:en:Hillsboro,_TexasHillsboro_(Texas)|Texases Hillsboro]](s) poodi, mille omanikku J.N. Bucherit tulistati ning ta suri. Ohvri abikaasa identifitseeris fotode järgi ühe tulistajana Barrow, kuigi mees oli oodanud autos. See oli esimene kord, kui Barrow´t süüdistati mõrvas.

5. augustil, kui Parker külastas Dallases oma ema, olid Barrow, [[:en:Raymond_Hamilton|Raymond Hamilton]] ja Ross Dyer [[:en:Stringtown,_OklahomaStringtown_(Oklahoma)|Stringtownis, Oklahoma]] osariigis, tantsuõhtul joomas. Šerif C. G. Maxwell ja tema asetäitja Eugene C. Moore lähenesid Barrow`le ja tema sõpradele parklas, kus toimus tulevahetus, mille käigus asetäitja suri ja šerif sai haavata. Esimest korda tapsid Barrow ja tema jõuk politseiniku, peagi jõudis ohvrite arv üheksani.

[[:en:W._D._Jones|W. D. Jones]] oli Barrow perekonna tuttav olnud juba lapsest saati. 16-aastaselt ta veenis 1932. aasta jõuluõhtul Barrow´t, et see lubaks tal jõuguga liituda, nad lahkusid Dallasest samal õhtul. Järgmisel päeval tappis Jones koos Barrow´ga Doyle Johnsoni, noore pereisa, tema autot varastades. Vähem kui kaks nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1933. aastal, tappis Barrow [[Tarranti maakond|Tarranti maakonna]] asetäitja šerif Malcolm Davise, kui Parker ja Jones sattusid politseilõksu, mis oli mõeldud teisele kurjategijale. Ohvite arv aprillist kuni selle ajani ulatus viieni .

22. märtsil 1933. aastal sai Buck Barrow vanglast välja. Paari päevaga asutas ta oma naise [[:en:Blanche_Barrow|Blanche]]’i, Bonnie, Clyde’i ja Jonesiga majapidamise [[Joplin|Joplinis]]is, Missouris, kus nad varjuda said. Perekonna ütluste järgi olid Buck ja Blanche vaid külalised, nad üritasid Clyde’i mõjutada, et viimane end politseile üles annaks.

Bonnie ja Clyde’i järgmised kokkupuuted politseiga tekkisid nende kahtlustäratava käitumise tõttu, mitte sellepärast, et keegi neid ära tundnud oleks. Kamp korraldas hilisõhtutel vaikses naabruskonnas kärarikkaid joominguid ja kaardimänge. „Me"Me ostsime kasti õlut päevas,”" tuletab Blanche hiljem meelde. Mehed tulid ja läksid valjuhäälselt igal kell ning Clyde tulistas (ühel õhtul) korteris brauningut, seda puhastades. Ükski naabritest ei läinud korterisse, kuid üks teavitas oma kahtlustest  (illegaalsetest tegevustest korteris) Joplini politseijaoskonda.

Kamp põgenes Joplinis politsei eest, kuid jättis korterisse maha enamiku oma varast. Asjade hulgas olid Bucki ja Blanche’i abielutunnistus, Bucki vanglast tingimisi vabastav tunnistus, suur arsenal legaalseid relvi, Bonnie käsitsi kirjutatud luuletused ja kaamera koos mitme rulli ilmutamata filmiga. Film ilmutati ajalehe [[:en:The_Joplin_Globe|Joplin Globe]]'i poolt ja sealt on pärit palju tänapäeval tuntud fotod Barrow´st, Parkerist ja Jonesist. Fotodel nad tembutavad ja suunavad üksteise poole relvi. Kui luuletus ja fotod, kaasa arvatud üks Parkerist, kes, püstol käes, hoiab hammaste vahel sigarit, avalikuks said, muutus Dallase anonüümne viieliikmeline grupp esileheküljeuudiseks üle Ameerika. Neist räägiti kui Barrow Kambast. Luuletus "Story of ’Suicide Sal" oli nende arvatav taustalugu.

Järgmised kolm kuud liikus grupp Texasest Minnesotani. Mais üritasid nad röövida panka [[:en:Lucerne,_IndianaLucerne_(Indiana)|Lucerne’s Indianas]] ja [[:en:Okabena,_MinnesotaOkabena_(Minnesota)|Okabenas Minnesotas]], kus see ka õnnestus. Enne seda olid nad Darby auto varastamise käigus röövinud Dillard Darby ja Sophia Stone’i. See oli üks mitmest intsidendist 1932. ja 1934. aasta vahel, mil nad võtsid pantvangi politseinikke või vargusohvreid. Enamasti vabastasid nad pantvangid kaugel oma kodust, vahel rahaga, mis võimaldas pantvangidel tagasi koju pääseda.

Sõites 10. juunil, koos Jonesi ja Parkeriga [[:en:Wellington,_TexasWellington_(Texas)|Wellingtoni]] lähedal Texases, ei pannud Barrow ehitataval sillal olevaid hoiatusmärke tähele ja sõitis autoga kuristikku. Parker sai kolmanda astme põletushaavu oma paremale jalale nii, et lihased tõmbusid tugevasti kokku ja jalg oli põlvest kõverdunud. W. D. Jones märkis: „Ta"Ta oli nii kõvasti põletada saanud, et keegi meist ei uskunud, et ta ellu jääb. Jalal oli nahk puusast pahkluuni läinud. Mõnes kohas oli isegi luu väljas.”"

Enne surma suutis Parker vaevu käia, ta kas hüppas oma tervel jalal või Clyde kandis teda. Pärast seda, kui nad olid lähedal asuvast taluperest abi saanud ja röövinud kaks kohalikku politseinikku, liitusid nad kolmekesi Blanche ja Buck Barrow´ga. Nad peitsid end maahotellis [[Fort Smith|Fort Smithi]]i lähedal Arkansases, ravides Parkeri põletusi. Buckil ja Jones’il nurjus kohalik röövimine, mille käigus nad tapsid linna politseiülema Henry D. Humphrey. Kuna politsei hakkas neid uuesti taga ajama, pidid nad, hoolimata Parkeri raskest seisundist, põgenema.

1933. aasta juulis läks jõuk [[:en:Red_Crown_Tourist_Court|Red Crowni motelli]], mis asus [[:en:Platte_City,_MissouriPlatte_City_(Missouri)|Platte linnasCity's, Missouris]] (tänapäeval Kansase linna läheduses). Motell sisaldas kahte tellisest kabiini, mis olid ühendatud garaažidega ning bande üüris mõlemad. Motellist lõuna pool asus Red Crowni kõrts, populaarne restoran Missouri maantee patrullpolitsei seas. Jõuk tõmbas endale ebatavaliselt palju tähelepanu: Blanche Barrow registreeris grupi kolme külalisena, kuid omanik Neal Houser nägi autost väljumas viit inimest. Ta märkas, et autojuht oli garaaži tagurdanud nö gangsteri stiilis, et olla valmis kiireks põgenemiseks. Blanche maksis kahe kabiini eest müntidega, mida ta eelistas kasutada paberrahale ning maksis ka hiljem müntidega, ostes viis õhtusööki ja viis õlut. Järgmisel päeval märkas Houser, et külalised olid üüritud hoone aknad ajalehtedega seestpoolt kinni katnud. Blanche maksis jälle viie lõuna eest müntidega. Blanche’i riietus - [[:en:Jodhpurs|Inglise ratsapüksid]] - tõmbas tähelepanu: see ei olnud tavaline stiil siinkandis elavate naiste seas ja 40 aastat hiljem mainisid inimesed esimesena just seda ebatavalist riideeset. Houser teavitas Blanche’i grupist patrullpolitseinikku kapten William Baxterit, kes samuti külastas  tema restorani.

Clyde ja Jones läksid linna, et osta sidemeid, vahvleid, juustu ja atropiinsulfaati, et ravida Bonnie jalga. Apteeker võttis ühendust Sheriff Holt Coffey-ga, kes pani nende elamispaiga järelevalve alla. Coffeyt olid hoiatatud Oklahoma, Texase ja [[Arkansas|Arkansase]]e õiguskaitsete poolt, et nad otsiksid võõraid, kes sellist varustust vajavad. Sheriff võttis ühendust kapten Baxteriga, kes kutsus abivägesid [[Kansas City|KansaseKansas linnastCity'st]], mille ridadesse kuulus ka soomusauto. Samal õhtul kell üksteist liikus [[:en:Thompson_submachine_gun|Thompsoni püstolkuulipilduritegapüstolkuulipilduja]]tega varustatud grupp  politseinikke šerif Coffey juhtimisel kabiinide poole.

Viis päeva hiljem, 24. juulil, viibis Barrowide jõuk [[:en:Dexter,_Iowa (Iowa)|Iowa Dexteri]] asula lähedal oleva Dexfieldi pargi mahajäetud lõbustuspargis. Kuigi Buck tuli vahel teadvusele ning suutis ka rääkida ja süüa, oli suur peahaav ja kaotatud vere hulk olid niivõrd tõsised, et Clyde ja Jones kaevasid talle haua valmis. Kui kohalikud märkasid veriseid haavasidemed, olid korrakaitsjad veendunud, et lõbustuspargis viibib Barrow jõuk. Kohalikud politseinikud ja umbes sada tsiviilisikut piirasid jõugu ümber ja peagi oldi nendega ka tulevahetuses. Clyde Barrow, Parker ja W.D. Jones pääsesid joostes põgenema. Bucki tabas kuul selga ning tema kui ka ta naine võeti korrakaitsjate poolt vahi alla. Buck suri viis päeva hiljem King’s Daughters haiglas, [[:en:Perry,_IowaPerry_(Iowa)|Perry]] linnas Iowa osariigis, põhjuseks peahaav ja peale operatsiooni tekkinud kopsupõletik.

Järgmiste nädalate jooksul tegutses järele jäänud trio nende tavapärasest tegevuspiirkonnast kõvasti eemal – Coloradost lääne pool, Minnesotast põhja pool, Mississippist kagu pool- hoides madalat profiili ja pannes toime väiksemaid röövimisi esmavajaliku tarbeks. Nad täiendasid oma arsenalivarusid, kui Barrow ja Jones murdsid 20. augustil sisse Illinois’i osariigis, [[:en:Plattville,_IllinoisPlattville_(Illinois)|Plattville]]’is asuvasse relvalaosse, hankides kolm BARi, püstoleid ning suure koguse laskemoona.

1933. aasta 22.novembris vältisid nad arreteerimist, kui üritasid kohtuda perekonnaliikmetega Texases [[:en:Sowers,_TexasSowers_(Texas)|Sowersi]] lähedal. Nende kodulinna Dallase šerif Smoot Schmid ja tema meeskond, abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton, varitsesid läheduses. Kui Barrow ligemale sõitis, aimas ta, et tegu on lõksuga ning sõitis oma pere autost mööda -- sel hetkel Schmid ja ta kaaslased tõusid ja avasid tule automaatrelvadest ja BARiga. Pereliikmed ei saanud tulevahetuses viga, kuid BARi kuul läbis autot ja riivas Barrowi ja Parkeri jalgu. Nad põgenesid samal ööl.

1934. aastal 16. jaanuaril korraldas Barrow kurikuulusa Easthami vangla põgenemise, kus pääsesid minema [[:en:Raymond_Hamilton|Raymond Hamilton]], [[:en:Henry_Methvin|Henry Methvin]] ja mitmed teised. Jultunud väljamurdmine tekitas Texasele halva maine ning Barrow saavutas, mida ajaloolane Phillips on kirjeldanud, tema kõige ülima eesmärgi: kättemaksu [[:en:Texas_Department_of_Criminal_Justice|Texase vanglasüsteemile]].

Texase vangla võttis ühendust endise [[:en:Texas_Ranger_Division|Texase rangerirangerite]] kapten [[:en:Frank_Hamer|Frank A. HamerigaHamer]]iga, et teda veenda aidata tabada Barrow’de jõuk. Kuigi ta oli ametist juba lahkunud, olid tal veel kehtivad ametialased õigused. Ta võttis pakkumise vastu Texase maanteepolitseinikuna ja vangla eriuurijana, kindla ülesandega kinni püüda Bonnie, Clyde ja Barrow jõuk.

Pikk, tüse ja vaikiv - Hamerit kirjeldati kui autoriteedi suhtes ükskõikseks jäävat ning iseenda paindumatu moraalitunnetuse järgi talitajaks. 20. aastat oldi teda imetletud ja kardetud ning tuntud põhimõtte järgi „üks"üks mäss, üks politseinik“politseinik".  Ta oli oma maine saavutanud silmapaistvate vahistamistega kui ka paljude Texase kriminaalide maha laskmisega. Teda oldi ametlikult tunnustatud 53 mahalaskmisega (ning 17. haavata saamisega). Kuigi vangla juht Simmons oli alati avalikult väitnud, et Hammer oli tema esimene valik, on tõendeid, et ta oli varem pöördunud kahe teise rangeri poole, kes olid vastumeelsed naist tulistama ja keeldusid pakkumisest. 10. veeburarist alates oli Hamer Barrow ja Parkeri vari, elades autos ning bandiitidest vaid linna või kahe kaugusel. Kolm Hameri neljast vennast olid samuti Texase rangerid ning kuigi Harrison oli neljast kõige parem laskja, peeti Franki kõige visamaks.

1934. aasta 1. aprilli ülestõusmispühadel mõrvasid Barrow ja Henry Methvin [[:en:Grapevine,_TexasGrapevine_(Texas)|Grapevine]]’s, mis asub Texasese lähedal maantee 114 ja Dove’i tee ristmikul, kaks noort patrullpolitseinikku, kelleks olid H. D. Murphy ja Edward Bryant Wheeleri. Pealtnägija ütluse kohaselt tulistasid Barrow ja Parker surmavad lasud ning see lugu levis kõikjale enne, kui see suudeti ümber lükata. Methvin tunnistas hiljem, et tema tegi esimese lasu, eeldades et Barrow tahtis politseinikke tappa; samuti väitis ta, et Parker lähenes surevatele politseinikele sooviga neid aidata, mitte nende piinu lõpetada nagu oli kirjeldanud pealtnägija. Barrow ühines, tulistades patrullpolitseinikku Murphy’t. Kaua arvati, et Parker magas tagaistmel ning ei osalenud rünnakus, kui Methvin tulistama hakkas.

Avalik pahameel sundis ametivõime tegutsema: maantee patrulliülem L.G. Phares pani kohe välja 1000 dollarise tasu Grapevine’i tapjate surnukehade eest - mitte nende vangistamise, vaid just surnukehade eest. Texase kuberner [[:en:Miriam_A._Ferguson|Ma Ferguson]] lisas veel 500 dollarise tasu kummagi väidetava mõrvari eest, mis tähendas, et esimest korda oli Bonnie pea eest kindel hind, kuna laialt levis arvamus, et tema tulistas H.D.Murphy’t.

Viis päeva hiljem avalikkuse pahameel suurenes, sest Barrow ja Methvin tapsid Oklahoma lähedal [[:en:Commerce,_OklahomaCommerce_(Oklahoma)|Commerce]]’is 60-aastase lesest ja üksikisast konstaabel William "Cal" Campbelli. Nad röövisid Commerce’i politseiülema Percy Boydi ning sõitsid temaga ringi. Kui nad ületasid Kansase osariigi piiri, vabastasid nad Boydi ja andsid talle puhta särgi ja paar dollarit. Parker ütles Bodyile, et see maailmale teavitaks, et ta ei suitseta sigarette. Hiljem võimudele tunnistusi andnud Boyd tundis ära nii Clyde’i kui Parkeri, kuid Methvini nime ta teada ei saanud. Ajaloolane Knight kirjutab: “Esimest"Esimest korda nähti Bonnie’t mõrvarina, kes päästikule vajutab nagu Clyde. Mis iganes võimalus oli tal enne armuandmiseks olemas, oli nüüd kadunud.”" Dallase ajakirja juhtkirjas oli pilt, kus näidati tühja Texase elektritooli, millel seisis silt tekstiga “reserveeritud”"reserveeritud" ja “Clyde"Clyde ja Bonnie".”

Barrow ja Parker tapeti kolmapäeval 1934. aasta 23. mail Louisiana [[:en:Bienville_Parish,_Louisiana (Louisiana)|Bienville]]’i vallas kruusateel. Paar sõitis päevavalgel autoga ning neli Texase politseinikku – [[:en:Frank_Hamer|Frank Hamer]], B.M. "Maney" Gault, Bob Alcorn ja [[:en:Ted_Hinton|Ted Hinton]] – ning kaks Louisiana politseinikku –  [[:en:Henderson_Jordan|Henderson Jordan]] ja Prentiss Morel Oakley – lasid nad maha.

1934. aasta 21. mail olid neli Texase politseinikku [[:en:Shreveport,_LouisianaShreveport_(Louisiana)|Shreveportis]], kus nad said teada, et Barrow ja Parker plaanivad samal õhtul minna koos Methviniga Bienville’i valda. Barrow oli märkinud Methvini pere elamiskoha kui nende kokkusaamispunkti juhuks, kui nad peaksid üksteisest eralduma, mis ka Shereportis lõpuks juhtus. Rühmas oli kapten Hamer, Dallasse osariigi abišerifid Alcorn ja Ted Hinton, endine Texase ranger B.M. "Maney" Gault, Bienville’i piirkonna šerif Henderson Jordan ning tema abi Prentiss Oakley. Nad seadsid üles varitsuse jõugu kokkusaamispunktis, mis asus Louisiana osariigi 154 maanteel [[:en:Gibsland,_LouisianaGibsland_(Louisiana)|Gibslandist]] lõuna pool Sailese suunas. Hinton meenutas, et nende rühm oli kohal kell 21.00 (21. mail) ning nad ootasid terve järgmise päeva (22. mai), kuid lindprii paarist polnud märkigi. Teised ütlused väidavad, et politseinikud seadsid end positsioonile 22. mai õhtul.

KõigilTed Hinton ja Bob Alcorn väitsid järgnevat: "kõigil kuuel õigusemõistjal oli haavlipüss, automaatpüss ning püstolid. Alustasime tulistamist automaatpüssidest, ent need olid tühjad enne kui auto nendeni jõudis. Seejärel võtsime kasutusele haavlipüssid…haavlipüssid Autost tuli suitsu, tundus et see on leekides. Pärast haavlipüssidega tulistamist, lasime möödunud autot püstolitest, kuni see kraavi sõitis, mis oli umbes 50 jardi kaugusel. Auto veeres peaaegu üle katuse. Me jätkasime laskmist peale auto peatumist. Me ei hakanud riskima."

Ford, kus surnukehad veel asetsesid, veeti [[:en:Arcadia,_Louisiana_(Louisiana)|Arcadia]] kesklinna Congeri mööbli- ja matusetalituse poodi. Clyde’i oli pähe lastud relvast [[:en:Remington_Model_8|Remington]] kaliibriga .35. Bailey viis läbi eelpalsameerimise väikses ettevalmistusruumis, mis asus mööblipoe tagaosas (oli tavaline, et mööblipoed ja matusekorraldus olid ühes hoones). Väidetavalt kasvas ainult paari tunniga Louisianast loodes asuva linna rahvaarv 2000 inimeselt 12 000 inimeseni. Uudishimulik rahvas tuli kohale rongi, hobuse, kaariku ja lennukiga. Õlu, mis tavaliselt maksis 15 senti pudeli kohta tõusis 25 sendini, lihavõileivad kadusid lettidelt. Pärast oma poja tuvastamist istus Henry Barrow mööblipoes asuvale kiiktoolile ning puhkes nutma.

Noor matusekorraldaja H. D. Darby, kes töötas [[:en:Ruston,_LouisianaRuston_(Louisiana)|Rustoni]] läheduses olevas Mclure’i matusetalituses ning sotsiaaltöötaja Sophia Stone, samuti Rustonist, läksid Arcadiasse, et surnukehi tuvastada. Barrow’de jõuk oli nad pantvangi võtnud eelneval aastal, 1933. 23. aprillil ja lasid nad vabaks Waldo lähedal Arkansases. Parker olevat naernud, kui ta küsis Darby’lt tema töö kohta ning saanud teada, et ta on matusekorraldaja. Ta ütles, et võib-olla üks päev Darby töötab veel tema heaks. Darby aitas Baileyt kurjategijate palsameerimisel.

Hubert "Buster" Parker, (Bonnie vend), saatis oma õe keha Dallasesse Arcadiast McKamy-Campbelli kiirabis. Tema ärasaatmine toimus laupäeval, 26. mail 1934 kell 14.00, seda juhtis Allen D. Campbell. Tema poeg dr Allen Campell on hiljem öelnud, et lilli tuli igalt poolt, kaasa arvatud kaartidega, väidetavalt ka [[:en:Pretty_Boy_Floyd|Pretty Boy Floydilt]]ilt ja [[John Dillinger|John Dillingerilt]]ilt. Suurima lilledega austusavalduse tegid Dallase linna ajalehepoisid. Bonnie ja Clyde’i ootamatu lõpp müüs ainuüksi Dallases 50 000 ajalehte. Kuigi algselt maeti Parker Fishtrapi kalmistule, maeti ta ümber 1945. aastal Dallase uude Crown Hilli kalmistule.

Kuuliaukudega Ford, kus paar tapeti, ja särk, mida Barrow oma elu viimasel päeval kandis, on olnud [[:en:Whiskey_Pete's|Whiskey Pete]]’i kasiinos 2011. aastast ning enne seda olid see [[:en:Primm_Valley_Resort|Primm Valley kuurordis]] ja kasiinos. Nii Bonnie Parkeri kui ka Clyde Barrow elukindlustuspoliisi maksis välja firma [[:en:American_National_Insurance_Company|American National]] of Galveston. Sellest ajast alates on väljamaksete reeglid muutunud, et vältida väljamakseid kuritegudest põhjustatud surmajuhtumite korral.

1935. aasta veebruaris viisid Dallase ja föderaalsed ametivõimud läbi kohtuprotsessi, kus vahistati paarkümmend pereliiget ja sõpra Barrow’ ja Parkeri abistamise eest. Kõik 20 kas tunnistasid end ise või mõisteti süüdi. Kaks ema vangistati 30 päevaks. Erinevaid karistusi määrati veelgi, näiteks kaks aastat Raymond Hamiltoni vennale Floydile ning Clyde'i õde Marie’d hoiti tund aega vahi all. Teised süüdistatavad olid [[:en:Blanche_Barrow|Blanche Barrow]], W. D. Jones, Henry Methvin ja Bonnie õde Billie.

Blanche Barrow vigastused jätsid ta vasakust silmast pimedaks. Peale tulistamist 1933. aastal Dexfieldi Pargis võeti ta vahi alla. Ta mõisteti kümneks aastaks vangi, kuid vabastati 1939. aastal hea käitumise eest. Blanche tuli tagasi Dallasesse, jättes oma kuritegeliku elu seljataha ja elas oma invaliidist isa hooldajana. Ta abiellus Eddie Frasure’iga 1940. aastal. Blanche töötas taksodispetšerina ja kosmeetikuna ning ta tingimisi karistus lõppes aasta pärast. Ta elas koos oma abikaasaga, kuni viimane 1969. aastal vähki suri. [[Warren Beatty]] pöördus tema poole, et osta õigused Blanche’i nime kasutamiseks 1967. aasta filmis [[:en:Bonnie_and_Clyde_(film)|„Bonnie ja Clyde“]]. Ta säilitas kindla sõpruse Beattyga. Ta suri vähki 77-aastaselt 24. detsembril 1988 ja maeti Dallase Grove Hilli mälestusparki "Blanche B. Frasure" nime all.

Aastaid peale Bonnie ja Clyde surma kahetses Prentiss Oakley tehtut. Tema oli esimesena tule avanud. Ta olevat tihti tunnistanud oma sõpradele, et tegi seda liiga vara. Ta oli ka ainuke mees, kes avalikult kahetsust tunnistas. Temast sai 1940. aastal peale Henderson Jordanit järgmine [[:en:Bienville_Parish,_Louisiana (Louisiana)|Bienville]]’i šerif.

Frank Hamer naasis rahulikuma elu juurde ning hakkas vabakutseliseks konsultandiks  turvasektoris. Ta töötas naftafirmade heaks „streigimurdjana“. Guinni väidete kohaselt oli Hameri maine peale Gibslandi mõnevõrra kahjustada saanud ning paljud inimesed tundsid, et ta ei olnud Barrow’le ja Parkerile andnud ausat võimalust allaandmiseks. Ta sattus veel avalikku valgusesse 1948. aastal kui tema ja kuberner [[:en:Coke_R._Stevenson|Coke Stevenson]] üritasid senati valimistel (ebaõnnestunult) edestada [[Lyndon B. Johnson|Lyndon Johnsonit.]] Ta suri 1955. aastal 71-aastasena peale mitmeid aastad võitlust halva tervisega. Tema semu Bob Alcron suri 1964. aasta 23. mail, 30 aastat peale Gibslandi varitsust.