Rooma vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

[[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] olid [[etruskide linnriigid]], [[Etruski kaheteistkümne linna liit]] Apenniini poolsaare valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu [[Po madalik]]ule ning lõuna poole Roomast edasi [[Latinum]]isse, [[Campania]]sse ning [[Korsika]] ja [[Elba]] saarele. Umbes [[540 eKr]] võitsid etruskid liidus [[Kartaago]]ga kreeklasi merelahingus [[Alalia]] juures. Pärast seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu [[Vahemeri|Vahemere]] loodeosa merekaubandust, kuid etruskide langus sai alguse pärast [[474 eKr|474. aastat eKr]], kui [[Sürakuusa|sürakuuslased]] [[Hieron]]i juhtimisel purustasid [[Kyme]] lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsuse murdsid latiinide tõus [[Latinum]]is ja [[samniidid|samniitide]] tõus [[Campania]]s. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale [[gallid]], lõunast tungis peale tugevnev Rooma ja aastaks [[283 eKr]] suutsid roomlased etruskid täielikult alistada.

[[4. sajand eKr|4. sajandil]] eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka [[volskid]]e hõimu, [[396 eKr]] vallutasid etruskidelt [[Veji]] linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis [[Alba Longa]] linn [[keldid|keltidest]] [[gallid]]e uue [[invasioon]]i oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. [[340 eKr]] puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja [[Latium]]i liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Pärast Rooma võitu saadeti liit laiali [[338 eKr]] ja Rooma võttis liitlased enda alla. [[Campania]] liideti Rooma riigiga. Pärast Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad [[munitsiipium]]ideks (''municipia'') ja rajas neisse [[Rooma koloonia|kolooniad]] (''coloniae''). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung, 4. sajandi algul eKr tungisid [[Po]] jõe orust [[Etruuria]]sse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal [[390 eKr]] purustasid gallid Rooma armee [[Brennus]]e juhtimise all [[Allia lahing]]us, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses [[Kapitoolium]]is. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar [[Juno]] pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "[[haned päästsid Rooma]]".)

Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel [[343 eKr|343]]–[[290 eKr]]. Kui [[samniidid]] hõivasid Roomast lõunapool asuva [[Campania]] ja [[Capua]] linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis [[343 eKr|343]]–[[341 eKr]] ja lõppes Rooma võiduga.

Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – [[327 eKr|327]]–[[304 eKr]]. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

[[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] kuninga [[Aleksander Suur]]e vallutused ([[334 eKr|334]]–[[323 eKr]]) olid suunatud itta, ta vallutas Pärsia, [[Vahemeri|Vahemere]] idakalda, [[Vana-Egiptus|Egiptus]]e. Seejärel vallutas ta [[Mesopotaamia]], [[Meedia]], [[Kesk-Aasia]]s [[Baktria]] ja [[Sogdiana]], [[India]]. Tema maailmariik piirnes [[Doonau]], [[Aadria meri|Aadria mere]], Egiptuse, [[Kaukasus]]e ja Indusega. Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma [[Kreeka]] ja [[Makedoonia]], [[Egiptus]]e ([[Ptolemaios I]]), [[Väike-Aasia]] ja [[Aasia]] osaks.

Pyrrhos maabuski 280. aastal eKr Itaalias, tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus [[Heracleia]] all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge [[Asculumi lahing]] vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend [[Pyrrhose võit]].

[[275 eKr]] kaotas Phyrros [[Beneventumi lahing]]u ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse [[Serbia]] ja [[Albaania]] Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu [[Messina väin]]ani. [[272 eKr]]. aastal vallutas Rooma [[Taranto|Taras]]i.

Rooma oli olemuselt [[linnriik]], riigi territoorium moodustas suhteliselt väikese osa Itaaliast, hõlmates peamiselt [[Latium]]i ja selle lähiümbrust. Enamus Itaalia kogukondi olid Rooma liitlased ja väljapool Itaaliat tekkinud provintse käsitati mitte riigi osana, vaid allutatud territooriumidena.Võim Roomas kuulus täieõiguslikele [[kodanik]]ele, kelle tuumiku moodustasid Rooma linna ja Latiumi elanikud, kes otsustasid tähtsamad küsimused [[rahvakoosolek]]utel, valisid riigi etteotsa väärikamad endi seast riigiametnikena – [[Magistraat|magistraat]]idena ja järgisid otsuste langetamisel aristokraatliku riiginõukogu – [[Senat|senat]]i – autoriteetset nõu. [[Hortensiuse seadus]] ([[287 eKr]]) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia [[nobiliteet]], kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Riigi ametlikuks nimetuseks sai “Senat"Senat ja Rooma rahvas”rahvas" (''senatus populusque Romanus'' – tähistatud lühendina [[SPQR]]). Akronüüm leidis kasutust müntidel, kivisse või metalli kirjutatud teadete lõpus, ausammastel, ühiskondlikel hoonetel ja paljude [[leegion|Rooma leegionide]] [[standart]]itel.

[[Pilt:SPQRomani.svg|thumb|200px|]]

:Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust ''res publika'' ([[ladina keel]]es 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused, [[Hortensiuse seadus]]ega ([[287 eKr]]) ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k ''populus romanus'' – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt [[Aristokraatia|aristokraat]]lik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk [[nobiliteet]] (ld k ''nobilis'' – tuntud). Vabariigi ametlikuks nimetuseks sai “Senat"Senat ja Rooma rahvas”rahvas" (''senatus populusque Romanus'' – tähistatud lühendina [[SPQR]]), kuid sageli tähistati Rooma riiki ka terminiga ''res publica polpuli romani'' (rooma rahva avalikud asjad). Riigikord oli kujunenud pika aja jooksul ega olnud paljudes punktides seadusandlikult fikseeritud, suurel määral toimis ta [[tavaõigus]]e (''mos maiorum'' – esivanemate komme) järgi.

Kõik Itaalia kogukonnad olid ühel või teisel moel Roomale allutatud, kuid nende allumistingimused olid erinevad ja vastavad lepped sõlmitud igaühega eraldi. [[Poliitika]]ga – “"[[jaga ja valitse]]”" (''divide et impera'') püüti vähendada alistatute suutlikkust moodustada Roomale ühist vastasrinda. Osa Apenniini poolsaare kogukondi (nt. [[latiinid]]) oli saanud kas täielikud või piiratud Rooma kodanikuõigused ja kuulusid [[munitsiipium]]itena (''municipium'') Rooma kui linnriigi koosseisu.

Pärast [[Esimene Puunia sõda|Esimest Puunia sõda]] survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. I ja II Puunia sõja vahelisel ajal tungisid [[gallia]]lased taas Rooma peale, gallialased löödi tagasi ja Rooma tun­gis edasi kuni Alpideni. [[225 eKr]] toimunud [[Telamoni lahing]]u järel käis gallialaste võim alla, [[223 eKr|223. aastal eKr]] vallutas Rooma [[gallid]]elt Põhja-Itaalia ([[Gallia Cisalpina]]). Gallia Cisalpina hõlmas [[Po madalik]]u läänepoolset osa ehk tänapäeva [[Itaalia]] [[Lombardia]] ning [[Emilia (Itaalia)|Emilia]] alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi [[Po]] jõe ning Alpide vahele nimetati [[Gallia Transpadana]]. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas [[Rubico jõgi]]. Gallia Cisalpina provints loodi [[203 eKr]]. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva [[Modena]]).

[[216 eKr]] tungis [[Illüüria]]sse [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] [[Antigoniidide dünastia]] [[Makedoonia kuningas|kuningas]] [[Philippos V]], millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. [[Aleksander Suur]]e surma järel valitses Kreeka aladel [[Diadohhide sõjad|segaduste aeg]], kuid 276. aastaks eKr oli haaranud Makedoonia üle kontrolli [[Antigoniidide dünastia]], mis põlvnes Aleksandri väejuhist [[Antigonos Monophthalmos]]est. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikus Kreeka linnriikides. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma, kes sõdis korduvalt Makedooniaga.

[[Makedoonia sõjad|Makedoonia]] ehk [[Illüüria sõjad|Illüüria sõdadega]] ([[215 eKr|215]]–[[168 eKr]]) alustas Rooma idapoolsete [[Vahemere maad|Vahemere maade]]e allutamist. [[Vana-Makedoonia#Makedoonia sõjad|Kolmes sõjas (215–168 eKr)]] võideti [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]].

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma [[Antiochos III]]-t, hellenistliku [[Seleukiidide riik|Seleukiidide riigi]] kuningat [[Seleukiidide dünastia]]st, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule [[Väike-Aasia]]s. Süüria sõjas ja [[Termopüülide lahing (191 eKr)|Termopüülide]] (191) ja [[Magnesia lahing]]us (190) sai [[Antiochus III]] lüüa, pidi loovutama [[Tauruse mäestik]]ust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma [[Apameia rahuleping]]uga 188. aastal eKr kõrget [[tribuut]]i.

Teistkordselt konsuliks valitud populaarne [[Gaius Marius]] korraldas [[107 eKr]] ümber Rooma sõjaväe, seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3000 [[sesterts]]i. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Sõjaväereformi tulemusel lubati kõikidel [[Rooma kodanik]]el armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Rooma leegionid koosnesid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik pärast teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis.

[[113 eKr|113]]–[[101 eKr]] toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked [[kimbrid|kimbrite]] ja [[germaanlased|germaanlastega]] nende sõjakäikude ajal [[Gallia]] piirialadel. [[109 eKr]] saabusid [[kimbrid]], [[Germaani hõimud]]est [[Gallia]]sse ja nad võitsid [[Marcus Junius Silanus]]t.

[[102 eKr]] liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid [[Alpid|Alp]]e ületada ning liikuda läbi Itaaliat ja [[Kesk-Euroopa]]t ühendava [[Brenneri kuru]] loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast.

Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. [[Lucius Cornelius Sulla]] ([[138 eKr]]–[[78 eKr]]) valiti ta 88 eKr senati poolt [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]iks ning pidi juhtima armeed [[Pontose kuningriik|Pontose]] kuninga [[Mithridates VI]] vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Gaius Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud konsul Sulla, ent kuna Gaius Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just Gaius Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta, [[Nola]]sse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus [[Leegion|leegion]]i ning marssis nendega Rooma, et alustada [[kodusõda]]. Ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud, see oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud. Sulla vallutas [[88 eKr]] Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema.

Sõjas [[Pontos (riik)|Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga, suutis [[Pompeius]] ta [[Krimm]]i suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius ''[[Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)|Bithynia et Pontus]]'''e [[Rooma provintsid|Rooma provintsiks]].

[[Julius Caesar]] vallutas [[Gallia]] ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas [[Britannia]]t vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia [[keldid|keltide]] asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 [[hõim]]u: [[belgid]], [[gallid]], [[akvitaanlased]] ja [[liguurid]], kellel ei olnud ühtset riiki.

[[55 eKr|55. aastal eKr]] lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud [[Germaani hõimud]], ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega [[Germaania]] territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist [[Britannia]]sse, uskudes, et [[bretoonid]] olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea, kuid võimalused sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naasis talveks Galliasse.

Julius Caesar alustas [[49 eKr]] [[Rubico]]t ületades [[Rooma kodusõjad|kodusõda]], mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma [[diktaator]]iks. [[Caesari kodusõda]] (49–45 eKr), peeti Julius Caesari ja senati [[optimaadid|optimaatide]] [[Fraktsioon (institutsioon)|fraktsiooni]], mida esialgu juhtis [[Gnaeus Pompeius Magnus]], vahel ja lõppes Caesari võiduga.