Alalisvooluühendus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
1. rida:
[[Pilt:HVDC converter symbol.png|
[[
'''Alalisvooluühendus''' ehk '''HVDC-edastus''' (lühend ingliskeelsetest sõnadest ''high-voltage direct current'') on [[elektrienergia]] [[kõrgepinge]]lise [[alalisvool]]una edastamise moodus, mida kasutatakse suurte elektrienergia koguste edastamiseks kauge maa taha, sealjuures ka eri maade ja erinevate parameetritega elektrisüsteemide vahel. Niisugustel tingimustel on alalisvooluühendus majanduslikult kasulikum kui üldiselt levinud vahelduvvooluedastus.
6. rida:
[[Elektrijaam]]ades toodavad elektrienergiat [[sünkroongeneraator]]id [[Kolmefaasiline toitesüsteem|kolmefaasilise]] 50- (või 60-) [[herts]]ise [[vahelduvvool]]una. Suurte energiakoguste [[Elektrienergia ülekanne|ülekandmiseks]] kaugel asuvatele tarbijatele tõstetakse [[trafo]] abil pinge mitmesaja kilovoldini, et vähendada liini juhtmeid läbivat voolu ja vastavalt ka neis tekkivat võimsuskadu. Kõrgepingeliini lõpus madaldatakse pinge trafoalajaamas tarbijaile vajaliku väärtuseni.
Pikas vahelduvvooluliinis põhjustab kõige suuremat võimsuskadu liini [[mahtuvus]]est tingitud [[reaktiivvõimsus]]. Mahtuvused esinevad liini juhtmete ja maa vahel, samuti juhtmete endi vahel. Nii moodustunud
Õhuliinides (pikkusega alla 1000
HVDC-edastusel väheneb võimsuskadu ka [[skinnefekt]]i puudumise tõttu.
Alalisvooluühenduse peamine eelis on seega võimalus mõõdukate kadude juures (enamasti vahemikus 3‒8%) üle kanda suuri, gigavattidesse ulatuvaid võimsusi sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele. Et ühenduskaablite ristlõige jääks majanduslikult vastuvõetavaks, kasutatakse seda kõrgemat pinget, mida pikem on liin ‒ üle tuhande kilomeetri korral kuni 800
Energiakao vähendamise kõrval pakub alalisvooluühendus muidki võimalusi ja rakendusi. Euroopas on mitu erineva sagedusreguleerimisega energiasüsteemi: 1) Skandinaavia maad (Soome, Rootsi, Norra ja osa Taanist); 2) Venemaa energiasüsteemiga ühendatud Eesti, Läti ja Leedu; 3) Euroopa muu mandriosa; 4) Suurbritannia ja Iirimaa. Alalisvooluühendus võimaldab süsteemidevahelist energia ülekannet alalisvooluliinide ja alalisvoolumuundusjaamade kaudu. Nii on võimalik kiiresti reageerida tarbimisvajaduse muutustele eri riikides ja piirkondades.
18. rida:
[[Pilt:HQ - Poste Outaouais 3.jpg|pisi|Muundusseadme fragment: türistorid koos tüürlülituste ja jahutusseadmetega]]
==Muundusjaamad==
Alalisvooluliini kummaski otsas on muundus- ehk konverterjaam, mis muundab liini sisendotsas kolmefaasilise vahelduvvoolu alalisvooluks ja väljundotsas tagasi vahelduvvooluks. Enamasti tingivad tarbimisvajadused energiavoo edastamist kord ühes, kord teises suunas, seepärast on mõlemad muundusjaamad võimelised talitlema nii alaldus- kui ka vaheldusrežiimis.
Alalisvooluliinid, mis ühendavad kaugel asuvaid energiaallikaid, nt hüdroelektrijaamu või tuuleenergiakomplekse tarbimiskeskustega, vajavad loomulikult vaid ühesuunalisi muundureid.
Muundusseadisteks on [[Paisu kaudu suletav türistor
Vahelduvvoolu poolel on kõrgepingetrafode ülesandeks ka mähiste induktiivsusega maha suruda arvukaid harmoonilise võnkumisi väljuvas vahelduvvoolus.
30. rida:
Alalisvooluühendus võib olla monopolaarne või bipolaarne.
* Monopolaarse ühenduse korral kõrgepingelise alalisvooluallika üks poolus maandatatakse ja energia edastatakse üheainsa õhuliinijuhtme või kaablisoone kaudu; tagasijuhiks on maa või merevesi. Mitme kiloampri suurusele voolule maaühenduse loomiseks on vajalik suuremahuline maandusseade hea juhtivusega pinnases. Selle ühendusviisi põhipuudusteks on maavoolu [[korrosioon|korrodeeriv]] mõju maa sees paiknevatele metalltarinditele ja [[elektrokeemia|elektrokeemiline]] mõju veele.
*Bipolaarse ühenduse korral toimub energiaedastus läbi kahe kaablisoone (või kahe eraldi kaabli), millest ühele antakse maa suhtes positiivne pinge, näiteks 150
Bipolaarset ühendust saab vajadust mööda tööle rakendada ka kahe rööbitise monopolaarse ühendusena.
|