Karl Christoph von Lieven: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
[[File:Lieven Karl Andreevich.jpg|pisi|Karl Christoph von Lieven (1767–1844)]]
'''Karl Christoph von Lieven''' ([[vkj]] 1. veebruar 1767, [[Kiiev]] – 31. detsember 1844, [[Balgale]]) oli Balti kiriku- ja haridustegelane, sõjaväelane, [[Tartu Ülikool]]i kuraator 1817-281817–1828, [[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] rahvahariduse minister 1828-331828–1833, alates 1826 [[Riiginõukogu (Venemaa Keisririik)|Riiginõukogu]] liige.
 
== Elulugu ==
[[Lieven]]ite suguvõsa luges oma algust liivlaste vanemast [[Kaupo]]st, kes [[13. sajand]]i algul ristiusku oli astunud. Suguvõsa oli arvukas ning on andnud palju riigitegelasi nii [[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] kui [[Balti provintsid]]e teenistusse. Vürst Karl v. Lieveni isa [[Otto Heinrich Andreas von Lieven]] (1726–1781) teenis [[Venemaa Keisririik|Venemaa keisririigi]] sõjaväes ja suri 1781 [[kindralmajor]]i aukraadis, tema ema vürstinna Charlotte Margarete v. Lieveni (snd Gaugerben, 1742-18281742–1828) kutsus Venemaa keisrinna [[Katariina II]] 1783 oma pojapoegade [[Nikolai Pavlovitš|Nikolai]] ja [[Mihhail Pavlovitš|Mihhaili]] kasvatajaks, ja temast sai [[tsaar]]iperekonna ülemkasvatajanna.
 
Karl sai koduse hariduse ja pandi noorelt sõjaväeteenistusse, aastatel 1792–1794 teenis ta Leedus ja võttis osa Poola vallutamisest [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamise]] ajal. 1797. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja 1799 kindralleitnandiks, 1799-18001799–1800 täitis Karl v. Lieven [[Arhangelsk]]i [[sõjakuberner]]i ülesandeid.
 
1801. aastal läks Lieven erru ja asus elama [[Zentene mõis]]a [[Kuramaa]]le. Seal kujunes temast müstiliste kalduvustega humaanne [[pietism|pietis]]t, kes taotles kõlbelist enesetäiustamist usuliste elamuste alusel. Lieven osales agaralt [[piibliselts]]ide tegevuses alates nende loomisest 1821 kuni sulgemiseni 1826. Lievenil oli teeneid selles, et 1831. aastal lubas [[Nikolai I]] asutada protestantide piibliseltsi Venemaal, mille peakomitee esimees Lieven oli surmani.
 
Kuna Lieven oli seotud [[Aleksander I]] lähedaste [[Müstika|müsti]]liste ringkondadega, sai just temast 1817. aastal Tartu ülikooli ja [[Tartu õpperingkond|õpperingkonna]] [[kuraator]]. Senise [[Valgustusajastu|valgustus]]like vaadetega kuraatori Fr. M. [[Friedrich Maximilian von Klinger|Klinger]]i väljavahetamine oli seotud keisri vaadetes toimunud muutustega, mille väljendusena selsamal aastal moodustati vaimulike asjade ja rahvahariduse ministeerium (selline asutus eksisteeris kuni 1824, mil [[Sinod|Sinodi]] rahvahariduse departemang ja välismaiste [[usutunnistus]]te vaimulike asjade valitsus jälle [[rahvahariduse ministeerium]]ist lahutati). Täiendava ajendi kuraatorivahetuseks andis Tartu ülikooli tabanud inetu [[promotsioon]]iskandaal. Nimelt oli ülikooli nõukogu 1816. aasta suvevaheajal paljude õppejõudude äraolekut kasutades andnud [[doktorikraad]]i kahele isikule, kellel selleks vähimatki õigus polnud (üks oli rätsep ja teine vabrikant Peterburist). Ajal, mil Vene, [[Austria keisririik|Austria]] ja [[Preisi kuningriik|Preisi]] [[monarh]]id olid 1815 sõlminud omavahel nn [[Püha Liit|Püha Liidu]], mis pidi tagama kristlik-patriarhaalse valitsemissüsteemi kestmise ja aitama alla suruda kõik [[Rahvuslus|rahvusl]]ikud ja [[Liberalism|liberaal]]sed püüdlused (vajadusel [[interventsioon]]i teel), andis selline ülikooli poolne eksimus võimaluse rünnata ülikoolide autonoomiat. 1819. aastast otsustati kogu õpetus Venemaa keisririigis viia rangelt religioossele alusele (kaasa arvatud matemaatika ja loodusteadused). [[Peterburi ülikool]]is sundis kuraator D. Runitš professoreid oma [[Ratsionalism|ratsionalis]]tlikest vaadetest avalikult lahti ütlema, Kaasanis viis sealne kuraator M. Magnitski sisse üldised palvetunnid ja lasi anatoomilised preparaadid kui jumalateotuse religioossete austusavalduste saatel maha matta. Sellist tausta arvestades oli kuraator Lieven Tartus mõõdukas.<ref>{{Raamatuviide|autor=Lea Leppik|pealkiri=Rektor Ewers|aasta=2001|koht=Tartu|kirjastus=Ajalooarhiiv|lehekülg=}}</ref>
 
Tartu ülikooli tolleaegne [[rektor]], õigusajaloolane [[Gustav von Ewers|Gustav Ewers]] (1779–1830, rektor 1818–1830) oskas saavutada kuraatori täieliku usalduse. Kuna Lieven ei olnud ise kunagi ülikoolis käinud, jättis ta ülikooli siseasjade ja teadustöö korraldamise täielikult rektori hoolde. Teisalt oli kuraator oma ema kaudu väga lähedalt seotud õukonnaga, ja nii said rektori palvel keisrile esitatud taotlused enamasti rahuldatud. Oma usuliste vaadete tõttu ei saanud Lieven olla aga ükskõikne [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskon]]na suhtes ja kõik seni usuteaduskonnas tooni andnud ratsionalistlike vaadetega professorid vahetati Lieveni ametiajal välja pietistide või [[Ortodoksia|ortodok]]ssete [[Luterlane|luterl]]aste vastu, mille tulemusel muutus täielikult Tartu usuteaduskonna üldilme.<ref>{{Raamatuviide|autor=Andreas Kaspar Friedrich Busch|pealkiri=Der Fürst Karl Lieven und die Kaiserliche Universität Dorpat unter seiner Oberleitung|aasta=1846|koht=Dorpat, Leipzig|kirjastus=E. J. Karow|lehekülg=}}</ref>
17. rida:
Kui Tartu ülikooli tegevuse esimesel 15 aastal oli teaduslike ekspeditsioonide tarvis ette nähtud raha jäänud kasutamata, siis 1820. aastail taotleti selleks suuri summasid korduvalt juurde (nt [[Otto von Kotzebue|O. v. Kotzebue]] teine ümberilmareis, [[Friedrich Georg Wilhelm von Struve|F. W. Struve]] juhitud [[Struve geodeetiline kaar|Suur Vene kraadimõõtmine]], C. F. [[Carl Friedrich von Ledebour|Ledebouri]] ja [[Alexander Georg von Bunge|A. Bunge]] retked Altaisse, [[Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot|F. Parroti]] retk [[Ararat]]ile, juuraprofessor [[Walter Friedrich Clossius]]e arhiiviekspeditsioonid Venemaa kloostritesse jmt). Ühtekokku sai ülikool 1818–1830 eelarveväliseid toetusi peaaegu teise eelarve mahus.
 
Tartu ülikooli osatähtsus kohaliku hariduselu suunajana vähenes sel ajal järkjärgultjärk-järgult: pärast talurahva vabastamist [[pärisorjus]]est ([[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaal]] [[1816]], [[Liivimaa talurahvaseadused|Liivimaal]] ja Kuramaal [[1819]]) rajatud [[talurahvakool]]ide süsteemi ei allutatud ülikooli koolikomisjonile, vaid luterlikule kirikule ja kohalikule aadlile. 1804. aastal postuleeritud [[ühtluskool]]i süsteem asendati 1828 seisusliku koolisüsteemiga ka linnades ja 1837 Tartu ülikooli koolikomisjon kaotati.
 
Karl Christoph von Lieveni tegevus Venemaa keisririigi rahvahariduse ministrina vägakuigi olulist jälge ei jätnud, ja ta vahetati peagi välja jõulisema Uvarovi vastu.
 
== Viited ==