Erinevus lehekülje "Protagoras (Platoni dialoog)" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
(Uus lehekülg: 'pisi|Dialoogi "Protagoras" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas "'''Protagoras'''" on [[antiikfilosoofia|antiikfilosoof]...')
 
P
"'''Protagoras'''" on [[antiikfilosoofia|antiikfilosoof]] [[Platon]]i [[Platoni dialoogid|dialoog]]i vormis [[filosoofia|filosoofiline]] [[teos]].
 
"Protagorases" kohtab [[Sokrates]] anonüümseks jäänud sõpra, kes küsib talt, kuis edenevad tema suhted [[Alkibiades]]ega. Sokrates vastab seepeale, et hetkel on tähtsam see, et [[Ateena]]t külastab kõige targemaks inimeseks peetav [[sofistid|sofist]] [[Protagoras]]. Seejärel jutustab Sokrates loo nende kohtumisest.
 
Lugu algab sellega, et Sokratese ukse taha ilmub noor Hippokrates, teatades, et Protagoras on linna saabunud. Ta teatab, et sofist peatub [[Kallias III|Kalliase]] pool ja palub, et Sokrates aitaks tal Protagorase õpilaseks saada. Sokrates hoiatab seepeale Hippokratest, et sofistide õpetused on ohtlikud. Nende ostmine pole nagu turult toidu ostmine - mõlemad võivad olla riknenud, ent viimase puhul on lihtne leida kogenud nõuandjat, kes aitaks halba heast eristada.
 
Seejärel jõuavad nad Kalliase majja, mis on rahvast täis. Seal viibivad [[Perikles]]e pojad, [[Phaidros (aristokraat)|Phaidros]], [[Alkibiades]], [[Hippias]], [[Charmides]], [[Agathon]] ja [[Prodikos]], kes oli ruumipuudusel sunnitud magama tühjaks tehtud laoruumis.
Sokrates kohtab Protagorast, kes ei häbene end sofistiks nimetada, väites, et see on iidne ja auväärne amet, mille esindajad olid juba [[Homeros]] ja [[Hesiodos]]. Ta küsib Protagoraselt, mida sel oleks Hippokratesele õpetada. See vastab, et teeb oma õpilastest head kodanikud ja poliitilise oskuse valdajad.
 
Sokrates õtlebmõtleb nüüd, et see on voorus, aga tema ei usu, et voorused on õpitavad. Esiteks küsitaks oskuste puhul nõu spetsialistidelt, aga vähemalt Ateenas langetavad poliitilisi otsuseid kõik kodanikud. Ka toob ta näiteks Periklese, kes valdas ise suurepäraselt poliitikat, ent tema pojad mitte, seega ei õnnestunud Periklesel seda neile õpetada.
 
Protagoras jutustab vastuseks müüdi sellest, kuidas [[Epimetheus]] ja [[Prometheus]] erinevaid ande jagasid - kellele kihvad, kellele küüned, kellele tiivad. Halva planeerimise tõttu jäi aga inimene kõigest ilma. Prometheus otsustas hukule määratud inimkonda aidata ja otsustas neile hankida mõõdukuse (''sophrosyne''), et aga seda valvati liiga hästi, varastas ta neile tule, saades lisaks veel [[Athena]]lt inimestele õpetamiseks tehnilisi oskusi. Hiljem märkas Zeus, et ilma poliitiliste oskusteta ei suuda inimesed koostööd teha ja saatis [[Hermes]]e seda kunsti kõigile võrdselt jagama. Protagorase meelest vastas see müüt Sokratse esimesele küsimusele.
 
Nüüd jätkab Protagoras oma sõnadega, tuues tõestuseks selle, et inimesed ei põlga teisi ilu puudumise, nõrkuse või väikese kasvu pärast, ent karistavad ebaõiglust, pidades seega ebaõiglaseid õigluse puudumise eest vastutavateks. Teiseks jagavad nad ebaõiglastele ja uskmatutele õpetust, lootes neid nii parandada. Vanemad on esimesed, kes seda kunsti oma lastele õpetavad, aga hiljem võtavad sellest osa ka nende õpetajad.<ref>George B. Kerferd: ''Protagoras’ Doctrine of Justice and Virtue in the ‚Protagoras‘ of Plato''. The Journal of Hellenic Studies 73, 1953, lk. 42–45.</ref> Vastuseks Sokratese teisele küsimusele toob ta näiteks hüpoteetilise flöödimängijate linna, kus kõik sõltub inimeste flöödimänguoskustest. Selles linnas alustaks juba vanemad lastele flöödimängu õpetamisega, ent ühtlasi õpetaks seal igaüks igatühtigaüht. Samas oleks inimeste õpivõime erinev, nii et hea flöödimängija lapsed ei pruugiks seal olla flöödimängus teistest paremad.<ref>Stephen Fennell: ''The so-called „Teachability of Virtue“ Thesis in Protagoras''. Kevin Lee u. a. (Hrsg.): ''Multarum Artium Scientia'', Auckland 1993, Lk. 118–125.</ref>
 
Sokrates kostab nüüd, et see oli hea vastus ja et ta tahaks veel vaid ühes asjas selgust saada: kas vooruslikkuse moodustavad voorused on üks või mitu asja, ehk siis kas voorused sarnanevad rohkem inimnäole, kus osad üksteisest erinevad, või kullale, mis võib olla eri kogustes ja kohtades, ent on ikka kuld. Protagoras leiab, et voorused sarnanevad pea osadele. Sokrates üritab nüüd tavapärast lühikesi vastuseid nõudvat dialoogi saavutada, ent Protagoras üritab vastata pikkade kõnedega. Sokrates kostab selle peale, et ta ei suuda pikki vastuseid meeles pidada ja nõuab konkreetsust, ähvardades vastasel korral lahkuda. Kuulajate nõudmisel saavutavad nad siiski kompromissi ja jätkavad väitlust, ent Sokrates kiidab enne lakoonia rahva vastuste lühidust ning lakoonilisust.
Järgmisena arutlevad nad kahe luuletaja, [[Pittakos]]e ja [[Simonides]]e värsse. Sokrates tõlgendab neid nii, et Pittakose väitel on hea inimene olla raske, kuid mitte võimatu. Simonides seevastu väidab, et on võimatu elada ilma halba tegemata ja et raske on isegi vahetevahel hea inimene olla. Sokrates arvab, et Simonides oli tark mees ja teadis, et mitte keegi ei tee vabatahtlikult kurja, seega kiidab ta neid, kes kurja ei tee, mitte ei erista neid, kes tahtlikult halba teevad neist, kes seda tahtmatult teevad, reseveerides kiidusõnad üksnes viimastele.
 
Seejärel päärdubpöördub Sokrates tagasi küsimuse juurde, kas voorused on üks või mitu. Protagoras kordab oma seisukohta, et vaatamata sarnastusele on nad mitu, tuues eriliselt ära vapruse, kus inimene võib erinevatest teistest vooruse vormidest olla nii arutu kui vapper. Sokrates küsib nüüd, kas vapramad on need, kes võitlust ja selle ohte tunnevad, või need, kes neid ei tunne. Protagoras nõustub, et esimesed on vapramad ja teiste julged teosedteod sarnanevad pigem meeletusele, ent taibates, kuhu vestlus kisub, märgib ta kiiresti, et sellest ei tulene veel, nagu oleks need, kes ohte teavad, automaatselt vapramad.
 
Nüüd küsib Sokrates, miks inimesed teevad tegusid, mis on halvad, et kas pole põhjuseks see, et need on sageli meeldivad? Protagoras nõustub sellega, ning Sokrates jätkab, et kuigi need on meeldivad lühiajalises perspektiivis, toovad nad pikemas perspektiivis kaasa halvad tagajärjed, mida inimesed ei suuda näha. Seega on vooruste puudumise põhjuseks inimeste võhiklikkus, selle vastandiks on aga teadmised. Nii on lood ka vaprusega, mille puhul inimesed pööravad tähelepanu pikemas perspektiivis saabuda võivale kuulsusele. Seega Protagoras eksis, kui ütles, et on võimalik olla nii arutu kui vapper.
 
Sokrates näib nüüd olevat väitluse võitja, sest vooruslikkus on määratud ühena. SamsSamas on ta jõudnud järeldusele, et voorused on teadmised ja seega peab neid olema võimalik õpetada. Protagoras märgib nüüd, et Sokrates oli väärikas vastane ja et ta jõuab veel kaugele.
 
Sarnaseid teemasid käsitleb Platon ka dialoogis [[Menon (dialoog)|Nebon]], kus Sokrates ja Menon jõuavad aga sootuks vastupidistele tulemustele, nimelt et vooruslikkus ei ole õpitav.<ref>Platon, Menon, 80e</ref> Protagorases käsitletakse vooruslikkust teadmisena, Menonis aga pigem ideede olemuse tajumisena. Protagorase kirjutamise ajal ei arvestanud Platon veel inimeste irratsionaalsusega, ent hilisemates teostes ta korrigeerib oma seisukohti.<ref>Charles H. Kahn: Plato and the Socratic Dialogue, Cambridge 1996, lk. 226–230.</ref>