Elvy Kalep: erinevus redaktsioonide vahel

'''Elvy Kalep''', kes on välismaal tuntud kui Elvy/ või Alwine Kalep ja Eestis Alviine-Johanna ([[26. juuli]] [[1899]] [[Pärnu]] [[Tori kihelkond]] – [[15. august]] [[1989]] [[Florida]] [[Lake Worth]]), oli Eesti esimene naislendur, kes sooritas vajalikud eksamid [[Saksamaa|Saksamaal]] ja sai kutselise [[Lendur|lenduri]] diplomi. PiloodiPeale ametile lisakspiloodiameti oli naine kata [[kunstnik]], [[disainer]] ja ühe lasteraamatu autor.<ref>Ots, T. (28. september 2014. a.). ''Geni''. Allikas: <nowiki>https://www.geni.com/people/Elvy-Kalep/6000000028554845866?through=6000000029655859836</nowiki></ref>

Elviine Kalep kasvas üles [[Tallinna Püha Vaimu kogudus|TallinaTallinna Pühavaimu koguduse]] liikme Axel Emil Kalepi ja Johanna Kalepi perekonnas ainukese lapsena. Kalepi mõlemad vanemad surid siis, kui ta oli umbes aastane, seega ta kasvas ta üles [[Nõmme linnaosa|Nõmmel]] koos Axel Emil Kalepi õe Marie Amalie Kristini perekonnas. Elviine oli oma elu jooksul abielus kolme mehega: esimesena NN Graf Slastšoviga, kellega sündis laps NN Slastšov, siis Rolf Bar von Hoeningen-Bergendorffiga ja viimasena W. E. Hutton-Milleriga.<ref name=":0">Raudla, H. (2005). ''Kultuur ja Elu''. Allikas: <nowiki>http://kultuur.elu.ee/ke480_kalep.htm</nowiki></ref>

Elviine Kalep kasvas üles oma isa õe perekonnas ja oli rahutu hingega tütarlaps, kes üritas kodust laia ilma põgeneda. Keskharidust omandas ta [[Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasium|Tallinna Tütarlastetütarlaste Kommertsgümnaasiumiskommertsgümnaasiumis]], kuid 1916. aastal põgeneti sõja eest [[Peterburi]]. Seal juhtus neiu pealt nägema revolutsioonisündmusi, ning nendestmillest põgenemiseks kulus peaaegu kaheksa aastat.<ref name=":0" />

Pärast seda, kui Kalep oli Peterburist jõudnud edasi [[Vladivostok|Vladivostokki]], tutvus ta Vene krahviga, kellega neil sündis ühine poeg. Sealses kommertsgümnaasiumis lõpetas ta ka oma pooleli jäänud keskhariduse. NaineKalep üritas küll pääseda kodumaale, kuid abikaasa sidemed soodustasid põgenemist Hiinasse. Sealgi puhkes kodusõda ja revolutsioon, kust põgeneti Harbinisse. Seal juhtus palju: suri laps suri ja mees jäi kadunuks, kuid Elviine päästis tema hea keeleoskus, päästis tematänu ningmillele ta sai tööle Briti kindrali juures tõlgina. Põhja-Hiina valitseja marssal Chang Tso-LinLinil oli vaja sekretäri ja nii sai Elviinest marssali erasekretär.<ref name=":0" />

Huvi lennunduse vastu oli Elviinel juba lapsepõlves. Oma huviHuvi lennunduse ja tehnika vastu põhjendas ta hiljem sellega, et ta oli oma vanemate ainus laps ning isa püüdis temast kasvatada poissi, ema aga tüdrukut. 1924. aastal pidi [[Hiina|Hiinas]] toimuma esimene lend inglise Bristol Fighteri lennukil, kuid lennuk purunes juba enne katselendu. Elviine lendama ei läinud, sest see oli liiga ohtlik. Tegelikult huvitus ta lendamisest juba [[Kaug-Ida|Kaug-Idas]] kommertsgümnaasiumis õppides. Hiljem, 1950. aastal, on ta lennuhuvi põhjendanud seda järgmiselt: “Selleks, et osa saada täiel määral elust ja sellest ajast, milles inimene elab. "Tuhanded aastad on inimesed igatsenud lennata ja pole saanud. Nüüd korraga on see võimalik ja milleks mitte katsuda kaasa teha.“"<ref name=":0" />

1925. aastal saadeti Elviine puhkusele [[Tallinn|Tallinna]]. Naine mõistis, et see sekretäri töösekretäritöö polnud temale ning ta otsustas minna edasi [[Pariis]]<nowiki/>i, kust leidis omale uued hobid: maalimine, bobisõitbobi-, suusasõitsuusa- ja võidusõit. Pariisis abiellus ta parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga. Šveitsis kohutus Elviine kuulsa Hollandi päritolu lennukikonstruktor Antony Fokkeriga, kes nähes naise suusasõitu, soovitas tal hakata tegelema lennundusega. Elviine oli tragi ja visa õpilane, kes lisaksõppis lenduripeale ametile õppis kalenduriameti lennuki mootoreid tundma ning võis tegeleda vabalt ka mehaanikuna. 1. augustil 1931. aastal sooritas Elviine vajalikud eksamid ja sai esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi nr 369. TemastTa oli saanud Eesti esimene ja [[Saksamaa]] seitsmes paberitega naislendur. “Lendasin"Lendasin tollal Klemm-Mercedesiga (täpsemalt Klemm L2bIIc (D-1132)) ja võisin une pealt oma lennuki mootori lahti võtta ja kokku panna,“" kinnitas Kaalep ühes 1971. aastal antud intervjuus.

Eestis arvati, et Kaalep on miljonär ja ta hakkas saama abipalujatelt kirju. Kirju saadeti [[New Yorgi osariik|New Yorgi]] lennujaama, kust saadeti need edasi Kaalepile. Elvy leidis, et „selline"selline abistamine on kahjulik, sest nad laostavad inimese moraalselt. Inimene peab oma eluga ise toime tulema.”" Ta jäi sellele põhimõttele truuks ka siis, kui ise hiljem abi vajas.

Elviine hakkas rahanappuse tõttu andma koolitusi lennundusestlennunduskoolitusi ja kirjutama lasteraamatuid. 1936. aastal ilmus naise esimene lasteraamat “Air"Air babies”babies" (,,Õhubeebid“"Õhubeebid" või ,,Lendurlapsed“ – H.R."Lendurlapsed"), kus peategelased on õde ja vend Speedy ning Happy Wings. jaTa milleillustreeris taraamatu ise illustreeris.

Pärast [[Teine maailmasõda|Teistteist maailmasõda]] hakkas naine Ameerikasse tootma Patsie Parachute´si (nukk-langevarjureid)'sid – väikeseväikse langevarjuga nukke, mis õhku visates imekaunilt ja graatsiliselt maha langesid. Kaalepi tervislik seisund muutus aga kriitiliseks, sest meestööjõudu tehases abis ei olnud ja kogu ta teenitud raha kulus ravile.

Kui tervis oli taas korras, mõtles ta välja uue äriplaani, milleks oli nukkudele erinevate nägude joonistamine ja disainimine. Ise selgitas ta seda nii: „Pärast"Pärast nukuvabriku sulgemist jäi järele ligi 50 000 nuku peadnukupead. Hakkasin neile siis ajaviiteks nägusid joonistama. Pliiatsi viperuse tõttu hakkasin ühelt näolt joonist maha kustutama ja korraga käis peast läbi idee: miks mitte lasta seda lastel endil teha. Ja nüüd nad võivad seda teha. Nukuga saab iga laps kauplusest kaasa 5viis kriidipliiatsit, kustutuslapi ja kasutusjuhendi. Nende instrumentidega võib iga laps anda oma nuku näole 1000 erituhat ilmet.“"<ref name=":0" />

1986. aasta novembris asus Elviine elama Regency Health Care Centerisse (nn pensionäride hotell). Tal polnud viimastel aastakümnetel kontakti kaasmaalastega,. Elvy Kalep suri Lake Worthis (Palm Beach, Florida) 15. augustil 1989. aastal. Tal polnud [[Ameerika Ühendriigid|USA-s]]-s omakseid ja ta maeti üksinda.<ref name=":0" />