Erinevus lehekülje "Deminutiiv" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 51 baiti ,  1 aasta eest
P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
 
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.
 
Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna|hinnangusõnad]]d.<ref name="käsiraamat">Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3 Eesti keele käsiraamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref>
 
== Eesti keel ==
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis (keeleteadus)|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. <ref name="käsiraamat" />
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.<ref>Vare, Silvi (1994). [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles]. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.</ref>
 
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''.
 
[[Adjektiiv|Adjektiividest]]idest on võimalik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= ''väiksepoolne'', ''väiksevõitu'').
 
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: ''üliväike'', ''imepisike'', ''ultraväike'', ''pisitilluke'', ''tibatilluke''.<ref name="käsiraamat" />
 
== Soome keel ==
Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks ''-nen'', nt ''tyttönen'' (< ''tyttö'') 'tüdruk', ''poikanen'' (< ''poika'') 'poiss', ''pienoinen'' (< ''pieni'') 'väike'.
 
== Hollandi keel ==
Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on ''-je'' ''-je'', ''tje'', ''-pje'', ''-etje'', ''-kje'', nt ''kopje'' (< ''kop'') 'tass', ''duimpje'' (< ''duim'') 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid ''-ke'', ''-eke'', ''-ske'', ''-ie''.
 
Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, nt ''groentje'' (< ''groen'') 'roheline', ''zachtjes'' (< ''zacht'') 'vaikselt'.
 
Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, nt ''sprookje'' 'muinasjutt', ''poffertje(s)'' (väikesed Hollandi pannkoogid).
 
== Eesti lastekeel ==
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab ''u''-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu [[astmevaheldus|astmevahelduslikud]]likud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kus [[nimetav|nimetava]]a ja [[Genitiiv|omastava]] vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist. <ref>Argus, R. (2008). [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2008_1/OK_2008-1_02.pdf Kuidas eesti laps vormimoodustuse omandab]. Oma Keel, 1, 16−26.</ref>
 
== Viited ==
75 786

muudatust