|
== Vaimsete seisundite mõju tajule==
Bruneri varajane uurimustööuurimistöö kognitiivse psühholoogia valdkonnas keskendus otsuste langetamise protsessidele probleemi-lahendus strateegiate korral eksperimentaalsetes situatsioonides. Alates 1940. aastatest uuris Bruner kolleegi Leo Postman'iga vajaduste, motivatsiooni ja ootuste (või vaimsete seisundite) mõju tajule. Nende lähenemine vastandas funktsionaalse perspektiivi tol ajal valdava formaalse seisukohaga, mis käsitles taju kui iseseisvat protsessi, mida tuleks vaadelda ümbritsevast maailmast eraldi. Kui Bruner ja Postman näitasid lastele ühe pikkusega mänguasju ja klotse, siis lapsed arvasid, et mänguasjad on pikemad kui klotsid, kuna eeldasid, et need on suuremad kui klotsid. Edasistes mentaalseid seadumusi (ingl ''mental sets'') puudutavates eksperimentides kasutasid Bruner ja Postman tahhistoskoopi, näitamaks katseisikutele lühidalt mängukaarte, lisades nende hulka mõned mittestandardsed kaardid, nagu näiteks punane risti kuningas. Eksperimentide käigus selgus, et kui katseisikuid pole mittestandardsete kaartide olemasolust teavitatud, siis nad neid ei märka. Inimese hoiakute ja suhtumise sekkumist sellesse, mida inimene tegelikult näeb ja kuuleb, hakati psühholoogias nimetama uueks vaateks (ingl ''Newnew Looklook'') ning Bruner oli selle koolkonna üks peamisi ideolooge.
== Kognitiivse arengu teooria ==
Bruneri töö kognitiivse psühholoogia valdkonnas viis ta laste kognitiivse arengu ning sellega seotud hariduslike probleemideni. 1960. aastatel avaldas Bruner oma kognitiivse arengu teooria. Bruneri teooriad, mis lähenevad arengule [[Jean Piaget]]' seisukohtadest erinevalt, keskenduvad keskkondlike ja kogemuslike faktorite mõjule iga indiviidi spetsiifilises arengumustris. Bruneri argument, et inimeste intellektuaalne võimekus areneb sammsammuliste staadiumitena imikueast täiskasvanueani, on mõjutanud paljusid eksperimentaalpsühholooge ja haridusteadlasi.
Bruner onoli eriti huvitatud keelest ja teistest inimese mõtlemise representatsioonide viisidest. Ühes oma tuntumas töös defineerib Bruner inimmõtlemise kolm representeerimis- või sümboliseerimisviisi. Esimene neist on aktiivne viis, mis hõlmab inimeste motoorset võimekust ja tegevusi, nagu näiteks abivahendite kasutamist. Teine on ikooniline viis, mis seostub sensoorse võimekusega. Kolmas on sümboliline viis, mis hõlmab arutlemist, mida näitlikustab keel ning millel on ühtlasi keskne roll Bruneri kognitsiooni- ja arenguteooriates. Bruner on keelt nimetanud mitte ainult kogemuste representeerimise viisiks, vaid ka oma kogemuste ümberkujundamise võimaluseks. Bruneri seisukoht, et õpilased peaksid olema õppimisprotsessi aktiivsed osalised, on laialdaselt aktsepteeritud. Raamatus "The Process of Education" (1960) kirjutab Bruner, et kui rakendatakse sobilikku õpetamismeetodit, siis on vaatamata intellektuaalsele arengutasemele igal lapsel võimalik õppida ükskõik millist ainet.
Hilisemates töödes uuribuuris Bruner kõne-eelse arengu protsesse ning laste lingvistilise kommunikatsiooni oskuseidoskusi.
==Tunnustus==
== Kirjandus ==
{{viited}}
* Strickland, B. (2001) The Gale Encyclopedia of Psychology. 2nd Edition. New York: Gale Group
|
