|
'''Heaolukapitalism''' on [[sotsiaalhoolekanne]]t hõlmav [[kapitalism]]i vorm.<ref>{{cite web|url=http://www.merriam-webster.com/dictionary/welfare%20capitalism |title=Welfare capitalism – Definition |publisher=Merriam-Webster Dictionary |website=Merriam-webster.com |date= |accessdate=20.04.2014}}</ref> Heaolukapitalismiks nimetatakse ka ettevõtete tava oma töötajatele sotsiaalhoolekande teenuseid pakkuda. HeaolukapitalismHeaolukapitalismina teiseskäsitletakse mõttes ehkka '''tööstusliktööstuslikku paternalismpaternalismi''', mis keskendus [[oskustööjõudOskustööjõud|oskustööjõudu]]u rakendanud tööstusharudele ja sellemille tippaeg oli 20. sajandi keskpaigas.
Tänapäeval seostatakse heaolukapitalismi kõige sagedamini Kesk- ja Põhja-Euroopas esinevate kapitalismi mudelitega:kapitalismimudelitega, näiteks [[Põhjamaade mudel]], [[sotsiaalne turumajandus]] ja [[Reini kapitalism]]. Mõnel juhul on heaolukapitalismi käsitletud ka [[segamajanduse]] raames, kuid heaoluriigid võivad eksisteerida (ja eksisteerivadki) ilma, et sõltuksid segamajandusele omasest poliitikast, näiteks riigi sekkumisest ja ulatuslikust reguleerimisest.<ref>{{cite web |url=http://www.iea.org.uk/sites/default/files/publications/files/Sweden%20Paper.pdf |title=The surprising ingredients of Swedish success – free markets and social cohesion |date=25.06.2013 |publisher=International Economic Association |accessdate=15.01.2014}}</ref>
==Nimest==
"Heaolukapitalism" või "heaolukorporatism" on mõnevõrraüldjoontes neutraalsedneutraalne terminidtermin selle kohta, mida teistes kontekstides võidaks sõnastada kui "tööstuslik paternalism", "tööstusküla", "ettevõttele kuuluv linn", "esindusplaan", "tööstuslik parendamine" või "ettevõttesisene ametiühing".<ref name=ACWpreface>{{cite book|author=Stuart D. Brandes|title=American Welfare Corporatism, 1880–1940|publisher=The University of Chicago Press|date=1984|isbn=0226071227|id=Preface|edition=}}</ref>
==Ajalugu==
19. sajandil hakkasid mõned ettevõtted (peamiselt tootmisettevõtted) oma töötajatele uusi hüvesid pakkuma. See sai alguse 19. sajandi alguse [[Suurbritannia]]s ja seda esines ka teistes Euroopa riikides, sealhulgas [[Prantsusmaa]]l ja [[Saksamaa]]l. Need ettevõtted toetasid spordivõistkondi, rajasid seltskondlike tegevuste klubisid ning pakkusid töötajatele hariduslikke ja kultuurilisi tegevusi. Peale selle pakkusid mõned ettevõtted töölistele elamispindu. [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] kujunes heaolukorporatism välja vahemikus 1880–1900, mil oli intensiivne [[Tööstuslik pööre|tööstusrevolutsioon]], midakoos tähistasid töövaidlusedtöövaidluste ja streigidstreikidega (paljud olidka vägivaldsedvägivaldsetega).<ref name=ACW1-7>{{cite book|author1=Stuart D. Brandes|title=American Welfare Corporatism, 1880–1940|date=1976|publisher=University of Chicago Press|isbn=0226071227|pages=1–7|edition=Paperback edition 1984}}</ref>
===Kooperatiivid ja näidiskülad===
[[Pilt:New harmony vision.jpg|pisi|[[Robert Owen]] oli 19. sajandi alguse [[Utopistlik sotsialism|utopistlik sotsialist]], kes kehtestas oma [[New Lanark]]is asunud [[puuvillaveski]] töötajate jaoks ühe esimestest heategeva hoolekande erasüsteemidest. Samuti alustas ta Ameerika Ühendriikide [[Indiana]] osariigis [[New Harmony]] linnas plaaniga, mille eesmärk oli luua näidiskooperatiiv nimega New Moral World (pildil). [[Ovenism|Ovenistid]] põletasid selle ehitamiseks telliseid, kuid ehitamiseni ei jõutud]]
Üks esimesi katseid pakkuda töötajatele heategevat hoolekannet toimus [[Šotimaal]] [[New Lanark]]i veskites. Selle algatas sotsiaalne reformaator [[Robert Owen]], kellest sai aastal 1810 veskite juhataja ja kaasomanik. Olles saanud innustust edust [[Manchester]]is asunud puuvillaveskite juhatamisel, lootis ta juhtida New Lanarki veskit kõrgemateüllamate põhimõtete alusel ja keskenduda vähem ärikasumile. Sealsete inimeste üldine seisukord ei olnud rahuldav – paljud töötajad varastasid ja jõid ning muudki pahed olid väga levinud. Haridus ja hügieen olid tähelepanuta jäetud ning enamik peredest elas koos ühes toas. Lugupeetumad maainimesed keeldusid allumast veskite pikkadele töötundidele ja demoraliseerivale tööorjusele. Paljud tööandjad maksid töötasu natuuras ja töötajad said palga kas osaliselt või täielikult raha asendavates rahamärkides. Neil aga oli väärtus ainult poes, mida veskiomanik ise käitas. Seeläbi said omanikud varustada poodi ebakvaliteetse kaubaga ja küsida selle eest kõrget hinda. Selle kuritarvitamise lõpetasislõpetasid vahemikus 1831–1887 vastu võetud seadused, mis muutsid kuriteoks töötajatele palga maksmise muul viisil kui riigi tavapärases valuutas.<ref name="clayton">[https://books.google.com/books?id=nuspAAAAYAAJ&lpg=PA43&ots=x2fIRmQvqi&dq=%22a%20heterogeneous%20collection%20of%20radicals%22&pg=PA43#v=onepage&q=%22a%20heterogeneous%20collection%20of%20radicals%22&f=false Robert Owen: Pioneer of Social Reforms] by Joseph Clayton, 1908, A.C. Fifield, London</ref>
Owen avas poe, kust inimesed said osta hea kvaliteediga kaupasid hinnaga, mis ületas hulgihinda minimaalselt, ning pani alkoholi müügi range järelevalve alla. Ta müüs kvaliteetset kaupa ja kasutas kaupade hulgi ostmisest saadud sääste töötajate heaks. Neist(samadel põhimõtetestpõhimõtetel saitegutsevad aluska tänaseni tegutsevatepraegu Suurbritannia ühistupoodide tegutsemiseksühistupoed). Et Oweni projektid tõid kaasa arvestatava kulu, ei meeldinud see tema partneritele. Olles väsinud nende piirangutest omaseatud tegevusteletegevuspiirangutest, ostis Owen aastal 1813 nende osad välja. Peagi hakati New Lanarki ülistama üle Euroopa ning veskeid külastasid paljud juhtivad kuningakodade liikmed, riigimehed ja reformaatorid. Nad olid hämmastunud, kui leidsid ühte liidetuna eest puhta ja terve tööstuskeskkonna koos rahulolevate ja elavateaktiivsete tööliste ning eduka ja elujõulise ärilise ettevõtmisega. Oweni filosoofia vastandus küll selleaegsele mõtteviisile, kuid ta suutis näidata, et kasumlik olemiseks ei olnud tööstusettevõttel vaja töötajaid halvasti kohelda. Owen tutvustas külastajatele ka küla suurepäraseid majutustingimusi ja mugavusi ning veski kasumlikkust näitavaid äriraamatuid.<ref>A. L. Morton. ''The Life and Ideas of Robert Owen'' (London, Lawrence & Wishart, 1962)</ref>
Owenit ja prantslasest sotsialisti [[Henri de Saint-Simon]]i peetakse [[utopistlik sotsialism|utopistliku sotsialism]]i liikumise isadeks. Nad uskusid, et tööstuslike töösuhete hädasid on võimalik kõrvaldada väikeste kooperatiivsete kogukondade rajamisega. Sel eesmärgil rajati töötajate majutamiseks tehaste lähedale pansionaadid. Neid niinimetatud [[näidisküla]]sid nähti kui tehasetöötajate iseseisvaid kogukondi. Kuigi külad asusid tööstustetööstusettevõtete lähedal, olid need reeglinatavaliselt siiski füüsiliselt eraldatud ja koosnesid suhteliselt kõrge kvaliteedigakvaliteetsetest majadest, kus olid ühiskondlikud mugavused ja nõutud elukeskkond.
Esimesed sellised külad ehitati 18. sajandi lõpus ja nende hulk kasvas [[Inglismaa]]l 19. sajandi alguses märgatavalt. RajatiNäiteks sellisedkuulusid küladselliste nagukülade hulka 1805. aastal rajatud [[Trowse]] [[Norfolk|Norfolkis]]is 1805ja 1811. aastal jarajatud [[Blaise Hamlet]] [[Bristol|Bristolis]]is 1811. aastal. Ameerika Ühendriikides rajati 1820. aastatel pansionaate tekstiilitöölistele [[Massachusetts]]i osariigis [[Lowell]]i linnas.<ref>{{Cite book|title=Reader's Companion to American History|year=1991|publisher=Houghton Mifflin Co.|location=Boston|author=Barbara Tucker|authorlink=Textile Industry|editor=Eric Foner and John Garraty|page=1068}}</ref> Selliste elamistingimuste pakkumise motiivid olid paternalistlikud – omanikud hoolitsesid tööliste eest viisidel, mida nad ise nende jaoks heaks pidasid. Ent need programmid ei tegelenud sel perioodil töölisi vaevanud probleemidega – (pikad töötunnid, ohtlikud tingimused ja teenistuse ebakindlus). Tööandjad, kes pakkusid elamisvõimalusi ettevõtte enda linnades (tööandjate rajatud kogukonnad, kus poode ja elamispindasid haldasid ettevõtted), puutusid sageli kokku tööliste kriitikaga, sest viimastele ei meeldinud kontroll, mis omanikel nende elamistingimuste ja kaubanduslike võimaluste üle oli. SelleSee rahulolematuse tuntuimrahulolematus väljendus leidiskõige asettugevamalt [[Pullman]]iPullmani linnas, mis on tänapäeval osa(tänapäeva [[Chicago]]st. Pullmanisosa), kus toimus 1894. aastal streik, mis linna hävitas. Neil aastatel muutusid tööandjate ja töötajate vahelised vaidlused sageli vägivaldseks ning viisid valitsuse sekkumiseni.
===Heaolu kui ärimudel===
====Suurbritannia====
[[Pilt:Packing room, Bournville - Project Gutenberg eText 16035.jpg|pisi|[[Cadbury]] tehases [[Bournville]]'i külas töötasid töölised selle aja kohta väga heades tingimustes (pilt umbes 1903. aastast)]]
20. sajandi esimestel aastatel hakkasid ettevõtete juhid teistsugust lähenemistmeetodit kasutama.<ref name=Gilman/> Aastal 1879 rajas Cadbury perekond, kuhu kuulus palju filantroope ja ettevõtjaid, Inglismaal [[Bournville]]'is oma šokolaadivabriku jaoks näidisküla. Lojaalseid ja rasket tööd tegevaid töölisi koheldi suure austusega ning neil olid suhteliselt kõrged palgad ja head töötingimused. Cadbury vabrikus rajatiastuti teedsamme pensioniplaanide väljatöötamiseks, tööandjate ningja töötajate ühiste komiteede jaloomiseks meditsiiniteenustening pakkumisemeditsiiniteenuste teemalpakkumiseks. Aastaks 1900 oli ettevõtte maaomandil 313 "[[Arts and Crafts Movement]]" stiilis kunstkäsitööd kasutadeskunstkäsitööna valminud maja. Majade kujundus oli küll traditsiooniline, kuid neil olid suured aiad ja nüüdisaegsed interjöörid. Majad kujundas sealne püsiarhitekt [[William Alexander Harvey]].
Cadburyd tundsid muret ka tööliste tervise ja vormisoleku pärast, mistõttu lisati Bournville'i küla plaanidesse park ja puhkealad ning julgustati töölisi ujuma, kõndima ja kõiki muid õues sportimise vorme harrastama.<ref>{{Cite journal | last = Tolman | first = W. H. | title = A "Trust" For Social Betterment | journal = The World's Work | volume = II | issue = 3 | pages = 924–28 | publisher = Doubleday, Page & Co. | location = New York, NY |date=1901 | url = https://books.google.com/books?id=IF6tNZnhO7wC&pg=PA924# | accessdate = 29.04.2012}}</ref> 1920. aastate alguses avati ulatuslikud [[jalgpall]]i- ja [[hoki]]väljakud ning murule rajatud jooksurajad. Rowheath Pavilioni nime kandev maja toimis küla klubimaja ja riietusruumidena ning selle juures leidus aakrite kaupa spordiväljakuid, mitu keegliväljakut, järv kalastamiseks ja välibassein, mille tervislik vesi pärines looduslikust mineraalveeallikast. Kogu piirkond oli loodud Cadbury vabriku tööliste ja nende perede heaolu nimel ilma, et viimasedneed pidanuks ühegi spordirajatise kasutamise eest tasu maksma.
[[Pilt:Port Sunlight.jpg|pisi|Näide töölistele ehitatud majadest: [[Port Sunlight]] [[Merseyside]]'is Inglismaal, mille lasi ehitada ettevõte [[Lever Brothers]] 1888. aastal.|alt=]]
====Ameerika Ühendriigid====
[[Pilt:Seaside Institute.jpg|pisi|1887. aastal arhitekt [[Warren R. Briggs]]i kavandatud [[Seaside Institute]], mis oli mõeldud Ameerika ettevõtte [[Warner Brothers Corset Company]] naistööliste heaolu tõstmiseksparandamiseks]]
20. sajandi alguse Ameerika Ühendriikides hakkasid ärimehed [[George F. Johnson]] ja Henry B. Endicott oma töölistega uusi suhteid otsima, pakkudes neile palgaga seotud stiimuleid ja muid hüvesid. Selle eesmärk oli parandada töötajate silmis enda väärtuseväärtust tõstmiseja kaudusuurendada tootlikkustseeläbi suurendadatootlikkust. Kui [[Henry Ford]] võttis aastal 1914 kasutusele palgamäära 5 dollarit päevas (samal ajal kui enamik töölistest teenis 11 dollarit nädalas), oli tema eesmärk vähendada kaadri voolavust ja tekitada suurema tootlikkusega pikaaegne lojaalne tööjõud.<ref>{{Cite book|title=Reader's Companion to American History|year=1991|publisher=Houghton Mifflin Co.|location=Boston|author=John Steele Gordon|authorlink=John Steele Gordon|editor=Eric Foner and John Garraty|page=410}}</ref> Vahemikus 1910–1919 oli kaadri voolavuse suurus Ameerika Ühendriikide tootmisettevõtetes keskmiselt 100%. Palgaga seotud stiimulite ja ettevõttesisese edutamise võimaluste eesmärk oli innustada head tööl käimist ja lojaalsust.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=170}}</ref> Sellega vähendati kaadri voolavust ja suurendati tootlikkust. Kõrge palga, suure tõhususe ja odavate tarbekaupade kombinatsiooni tunti nimega [[fordism]] ning see pakkus laialdast kõneainet üle kogu maailma.
Ettevõtted pakkusid töötajatele suurt hulka teenuseid: palgalised puhkused, meditsiinilised hüved, pensionid, vaba aja veetmise rajatised, seksuaalharidus jne. Selliste teenuste pakkumise eesotsas olid raudtee-ettevõtted ja suurimad tööstusettevõtted, näiteks [[Pullman Car Company]], [[Standard Oil]], [[International Harvester]], [[Ford Motor Company]] ja [[United States Steel]]. Selleks et pakkuda ringi reisivatele rongitöötajatele kohti puhkamiseks, toetasid raudtee-ettevõtted [[Noorte Meeste Kristlik Ühing (rahvusvaheline organisatsioon)|NMKÜ]] hotelle ja rajasid raudtee-NMKÜ-sid.<ref name="ACW10–19">{{cite book|author1=Stuart D. Brandes|title=American Welfare Corporatism, 1880–1940|date=1976|publisher=The University of Chicago Press|isbn=0226071227|pages=10–19|edition=Paperback edition 1984}}</ref> [[Seaside Institute]] on näide naistöötajate heaolu silmas pidades rajatud ühiskondlikust klubist.<ref name=Gilman>{{cite book |author=Nicholas Paine Gilman |coauthors= |authorlink= |title=A Dividend to Labor: A Study of Employers' Welfare Institutions |year=1899 |publisher=Houghton, Mifflin and Company |location= |pages=66–67, 124–25, 177–78 262–64 |quote= | url=https://books.google.com/books?id=XQ4EAAAAMAAJ&pg=PA262 |isbn= }}</ref> Enamik sarnaseid programme levis rohkem pärast I maailmasõda 1920. aastatel.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=164}}</ref>
1930. aastatel tõi [[Ülemaailmne majanduskriis|suur depressioon]] kaasa paljude selliste programmide peatamise. Kuna ettevõtted püüdsid neis oludes oma maksevõimet säilitada, kärpisid nad kulutusi kultuuriliste tegevuste arvelt ja peatasid vaba aja veetmise rajatiste ehitamise. Paljud sarnased programmid tulid uuesti kasutusele alles pärast II maailmasõda, mil need laienesid järjest rohkematele füüsilise töö tegijatele. Alates sellest ajast on Ameerika Ühendriikides paljusid programme, näiteks ettevõtte kohapealset lapsehoiuteenust ja võõrutusravi kord rohkem kasutatud, kord vähem, kuid muud heaolukapitalismi komponendid on püsima jäänud. Ameerika Ühendriikides on tervishoiusüsteem rajatud suuresti ettevõtete sponsitavate plaanide ümber.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lõid [[Saksamaa]] ja Suurbritannia kodanikele turvavõrgud, mis muuhulgasmuu hulgas hõlmasid kodanike heaolu ja [[töötuskindlustus]]t. Tänapäeval kasutatakse terminit "heaolukapitalism" tavaliselt just selliste riiklikult korraldatud hoolekandesüsteemide mõistes.
==Tänapäevane heaolukapitalism==
19. sajandil tegutsenud Saksamaa majandusteadlase [[Gustav von Schmoller]]i arvates oli heaolukapitalism see, kui valitsus korraldab tööliste ja avalikkuse heaolu sotsiaalkindlustusega seotud õigusaktide kaudu. Lääne-Euroopas, Skandinaavias, Kanadas ja [[Australaasia]]s leidub piirkondi, mis on tuntud [[heaoluriik]]like korralduste poolest, kuigi ka teistes riikides esinebon riiklikult rahastatud tervishoiuprogramme või muid heaoluriikidele omaseid elemente.
Taani sotsioloog [[Gøsta Esping-Andersen]] tõitõstis 1990. aastal ilmunud raamatus "The Three Worlds of Welfare Capitalism" väljaesile kolm sotsiaalhoolekandega seotud traditsiooni: [[sotsiaaldemokraatia]], [[kristlik demokraatia]] ([[konservatism]]) ja [[liberalism]]. Olgugi et seda jaotust järjest enam kritiseeritakse, kasutatakse seda tänapäevaste heaoluriikide tüüpide eristamisel kõige sagedamini, ja see annab selleteemalisele analüüsile hea lähtepunkti. On ka väidetud, et need tüpoloogiad jäävad heaoluriike uurivate teadlaste jaoks peamiseks heuristiliseks tööriistaks – seda isegi nende jaoks, kes väidavad, et eri sotsiaalpoliitiliste korralduste keerukuse tabamiseks sobib rohkem üksikjuhtumi süvaanalüüs. Need tüpoloogiad saavad pakkuda võrdlust ja võimaldavad üksikjuhtumi võrdlevasse perspektiivi paigutada.<ref>{{Cite book|title=Welfare regime debate: past, present, futures|year=2011|publisher=Policy & Politics|author=Emanuele Ferragina and Martin Seeleib-Kaiser|page=598}}</ref>
Ideaalne sotsiaaldemokraatlik heaoluriik põhineb universaalsuse põhimõttel, tagades ligipääsu hüvitistele ja teenustele kodakondsuselkodakondsuse põhinedesalusel. On väidetud, et selline heaoluriik annab isikule suhteliselt suure autonoomsuse, piirates sõltuvust perekonnast ja turust.<ref name="Emanuele Ferragina and Martin Seeleib-Kaiser 2011 584">{{Cite book|title=Welfare regime debate: past, present, futures|year=2011|publisher=Policy & Politics|author=Emanuele Ferragina and Martin Seeleib-Kaiser|page=584}}</ref> Selles kontekstis nähakse sotsiaalpoliitikat kui "poliitikat turu vastu" (Esping-Andersen 1985). Kristlikul demokraatial põhinevates heaoluriikides toetutakse subsidiaarsuse põhimõttele ja sotsiaalkindlustusskeemide domineerivusele, pakkudes keskmisel tasemel [[Lahtikaubastamine|lahtikaubastamist]] (mis tähendab, et sotsiaalteenused tagab riik) ja sotsiaalsesuurt sotsiaalset stratifikatsiooni kõrget taset. Liberaalne kord põhineb ettekujutusel turu domineerivusest ja vabatahtlikul pensionisüsteemil; ideaalsel juhul sekkub riik ainult selleks, et vaesusega seonduvat paremaks muuta ja põhivajaduste eest hoolt kanda (enamasti konkreetse isiku olukorrast sõltuvalt). Seega eeldatakse, et liberaalsetes riikides on riiklike hüvitiste lahtikaubastamise potentsiaal madalväike ja sotsiaalne stratifikatsioon kõrgesuur.<ref name="Emanuele Ferragina and Martin Seeleib-Kaiser 2011 584"/>
Esping-Andersen jagason jaganud 18 [[OECD]] liikmesriiki lahtikaubastamise indeksi järgi järgmistesse režiimidesse (Esping-Andersen 1990: 71):
#liberaalne: Austraalia, Kanada, Jaapan, Šveits ja Ameerika Ühendriigid;
#kristlik-demokraatlik: Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia;
===Euroopas===
[[Pilt:VW Wolfsburg.JPG|pisi|[[Volkswagen]]i tehas [[Wolfsburg]]is]]
Euroopas toetavad heaolukapitalismi tüüpiliselt kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid. Vastupidi teistes tööstusriikides (eriti kapitalismi [[anglosaksi mudel]]it rakendavates riikides) leiduvatele sotsiaalhoolekande tingimustele pakuvad Euroopa heaoluriigid universaalseid teenuseid, millest saavad kasu kõik kodanikud (sotsiaaldemokraatlik heaoluriik). SedaSeevastu vastupidiminimalistliku minimalistlikulemudeli mudelile,korral mis kannabkantakse hoolt vaid vaeste vajaduste eest.
Põhja-Euroopa riikides on heaolukapitalism sageli ühendatud [[sotsiaalse korporatism]]i ja riiklikul tasemeltasandil kollektiivläbirääkimiste korraldustega, mille eesmärk on tasakaalustada töötajate ja ettevõtete vahelist jõudu. Selle süsteemi tuntuim näide on [[Põhjamaade mudel]], mida iseloomustavad piiratud reguleeritusega vabad ja avatud turud, eraomanduses oleva tööstuse suur osakaal ja maksudest rahastatavad universaalsed sotsiaalkindlustusest saadavadsotsiaalkindlustuse hüved kõigile kodanikele.
Mandri-Euroopa riikides esinebon heaoluühiskonnalevinud teistsugustteistsugune mudelitheaoluühiskonna mudel, mida tuntakse kui [[Sotsiaalne turumajandus|sotsiaalset turumajandust]] või [[Saksa mudel]]it. Seda iseloomustab valitsuse suurem sekkumine makromajandusse ja. Põhjamaadega võrreldes ei ole sealne heaoluriikheaoluühiskond nii helde.
Prantsusmaal on heaoluriik kõrvuti [[Dirigism|dirigistliku]] segamajandusega.
===Ameerika Ühendriikides ===
Ameerika Ühendriikide puhul viitab "heaolukapitalism" selliste suurte ettevõtete töösuhete poliitikale, mis on tööliste jaoks loonud ettevõttesisesed sotsiaalkindlustuse süsteemidsotsiaalkindlustussüsteemid. Tavaliselt ei ole need ettevõtted seotud ametiühingutega.<ref name=oxford>Oxford Reference Online</ref> Heaolukapitalism hakkas Ameerika Ühendriikides arenema 1880. aastatel ja muutus laiemalt levinuks 1920. aastatel.<ref>Tone, Andrea. ''The Business of Benevolence: Industrial Paternalism in Progressive America''. Ithaca, N.Y.: Cornell University Press, 1997</ref>
Heaolukapitalism hakkas Ameerika Ühendriikides arenema 1880. aastatel ja muutus laiemalt tuntuks 1920. aastatel.<ref>Tone, Andrea. ''The Business of Benevolence: Industrial Paternalism in Progressive America''. Ithaca, N.Y.: Cornell University Press, 1997</ref> Ettevõtete juhid edendasid heaolukapitalismi ajastul, mida sümboliseerisid majanduslik ebakindlus, sotsiaalreformidega seotud aktivism ja tööliste rahutused. See põhines ideel, et ameeriklased ei peaks vaatama mitte valitsuse või ametiühingute poole, vaid et nad peaksid kaitseks turumajanduse kõikumistekõikumise vastu saama töökohaga seotud hüvitisi just erasektori tööandjatelt.<ref name=oconnor/> Ettevõtted rakendasid sotsiaalkindlustuspoliitikaidsotsiaalkindlustuspoliitikat selleks, et õhutada tagant töötajate lojaalsust, tootlikkust ja pühendumist. Ettevõtete omanikud arvasid, et valitsuse sekkumine [[Progressiivne ajastu|progressiivsel ajastul]] ja 1917–1919 tööliste ülestõusud, sealhulgas streigid heatahtlike tööandjate vastu, näitasid paternalistlike püüdluste piiratust.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|pages=160–61}}</ref> Ettevõtete omanike jaoks oli korporatsioon kõige vastutustundlikum ühiskondlik institutsioon ja nende meelest sobis see valitsusest paremini töötajate heaolu edendamiseksedendama.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=181}}</ref> Heaolukapitalism oli nende viis tõkestada radikalismi ja reguleerimist.
Heaolukapitalismist lähtuvate tööandjate pakutavad hüved ei olnud sageli järjepidevad ja erinesid ettevõtetes palju. Need sisaldasid nii minimaalseid hüvesid (näiteks ettevõtte sponsitavaid spordivõistkondi, lõunasöögiruume ja ettevõtte uudiskirju/ajakirju) kui ka laiemaid plaane seoses pensioni ja tervishoiuga, tervishoiuaga jaka kasumi töötajatelejaotamisega vaheltöötajate jaotamisegavahel.<ref>Gordon, Colin. ''New Deals: Business, Labor, and Politics in America, 1920–1935''. Cambridge, U.K.: Cambridge University Press, 1994.</ref> Heaolukapitalismi on muuhulgasmuu hulgas rakendanud sellised ettevõtted nagu [[Kodak]], [[Sears]] ja [[IBM]]. Nende ettevõtete tööhõivesüsteemi põhilised koostisosadtööhõivesüsteem sisaldasidsisaldas püsivaid töökohti, ettevõttesiseseid tööturgusid, laialdasi tagatisi ja lisahüvesid, põhjalikke suhtluskanaleid ning töötajate kaasamist.<ref name=oxford/>
==Ametiühingute vastu suunatusAmetiühinguvastasus Ameerika Ühendriikides==
Ettevõtete heaolukapitalismiga takistati turgude reguleerimist valitsuse poolt, sõltumatute ametiühingute organiseerimistmoodustamist ja heaoluriigi tekkimist. Heaolukapitalistid nägid palju vaeva selleks, et seista vastu sõltumatute ametiühingute organiseerimiselemoodustamisele, streikidele ja muudele tööliste kollektiivsuse ilmingutele. Selleks surusid ettevõtted streike vägivaldselt maha, rakendasid töötajate vastu sanktsioonidesanktsioone ja pakkusid neile lojaalsuse eest hüvesid.<ref name=oconnor>O'Connor, Alice. "Welfare Capitalism." Dictionary of American History. The Gale Group Inc. 2003. Encyclopedia.com. 3 Oct. 2009</ref> Lisaks seoti töölised ettevõtte eduga (ja ka juhtimisega), luues programmid, mille raames said töötajad ettevõtte aktsiaid omandada. Ka töötajatest said seeläbi koos omanike ja kapitalistidega tegelikud partnerid. Omanike jaoks oli selliste programmide eesmärk tõrjuda bolševismiohtu ja õõnestadanõrgestada ühingute külgetõmbejõudu.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=175}}</ref>
Heaolukapitalismiga seotud programmidest olid kõige ebapopulaarsemad tööliste aktivismi tõrjumiseks loodud ettevõtete ametiühingud. Pakkudes töötajatele kaasarääkimise õigust rääkida kaasa ettevõtte poliitikatepõhimõtete ja praktikatetavade asjuskujundamisel ning vahendit vaidlustelahendada ettevõttesiseseksvaidlused ettevõtte lahendamisekssees, lootsid tööandjad vähendada ametiühingute ahvatlust. Tööandjad ise nimetasid neid töötajate esindamise plaane tööstuslikuks demokraatiaks.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=171}}</ref>
==Tõhusus==
Lõppkokkuvõttes said 20. sajandi alguse heaolukapitalismi programmidest palju rohkem kasu valgekraed (kontoritöötajad), mitte need, kes tehastes musta tööd tegid. Vahemikus 1929–1931 maksis korporatsioon [[U.S. Steel]] igal aastal preemiatena välja keskmiselt 2,5 miljonit dollarit, kuid näiteks aastal 1929 sai sellest üle 1,6 miljoni dollari ettevõtte president.<ref>{{Cite journal|title=Peace in Bethlehem|journal=The Literary Digest|date=01.08.1931|page=46}}</ref><ref>{{Cite journal|last=Mickelsen|first=Gunnar|title=The Kohler Myth Dies|journal=The Nation|date=02.09.1934|volume=139|pages=187–88}}</ref> Oskusteta ja väheste oskustega tööliste reaalpalk kasvas 1920. aastatel vähe ning pikad töötunnid ebaturvalistes oludes oliolid jätkuvalt norm. Tööelu oli koondamiste tõttu endiselt ebastabiilne. Heaolukapitalismi programmid töötasid harva nii, nagu nad mõeldud olid, ja ettevõtete ühingud ainult tugevdasid kontrolli töötingimuste üle.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|pages=186–87}}</ref>
Palgastiimulid (tulemustega seotud palgatõusud ja boonused) tõid tehaste liinitööl sageli kaasa tootmise kiirenemise.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|pages=192–93}}</ref> Kuigi nende programmide eesmärk oli tõstasuurendada lojaalsust ettevõttele, kahjustasid seda pingutust sageli püsivad koondamised ja töötajate frustratsioon töötingimuste üle. Töötajad suhtusid halvastiErinevalt töötajate kaasamise plaanidesseplaanidest ja kultuurilistessekultuuritegevustest tegevustesse,suhtusid kuid nad suhtusidtöötajad innukalt võimalustesse saada hea töö eest suuremat tasu ja selliseid hüvesid nagu arstiabi. Niisugused programmid tekitasid tööandjate kohtasuhtes uusi ootusi. Sageli olid töötajad plaanide elluviimise üleelluviimises pettunud, kuid toetasid nendetööandjate eesmärke.<ref>{{Cite book|last=Cohen|first=Lizabeth|title=Making a New Deal|year=1990|publisher=Cambridge University Press|location=Boston|page=206}}</ref>
Pärast II maailmasõda laiendati neid programme kõigile töötajatele ja tänapäeval on sarnased hüved mitmes riigis endiselt osa töösuhetest. Viimasel ajal on kerkinud esile trend heaolukapitalismiliikuda vormistheaolukapitalismist eemale liikumise suunas, sest korporatsioonid on kärpinud tervishoiuga seotud kompensatsiooni ja liikunud kindlaksmääratud pensionitelt töötaja rahastatud kindlaksmääratud panustamisplaanide suunas.
==Vaata ka==
| 