'''Lehola mõis''' ([[saksa keel]]es ''Lehhola'') kuulus ajalooliselt väga suurde [[Keila kihelkond]]a, olles üks selle territooriumile jäävast 38 [[rüütlimõis]]ast.
Mõisakeskuse kujunduslikuks eripäraks on tolle park, mis ei asu mõisa taga, vaid sellest paremal. Samuti ka sepikoda, mille laadseidmillelaadseid on Lääne-Harjumaal vähe säilinud. Praktiliselt kogu mõisakompleks on kultuurimälestisena muinsuskaitse all. Aktiivselt kasutuselKasutusel on praegu ainult 2 hoonet: mõisa valitsejamaja (viimastel aastatel restaureeritud) ja mõisa viinavabrik.
==Ajalugu kuni sundvõõrandamiseni==
Mõisa asutajaks oliasutas 1626. või 1627. aastal Casper Krämer, kui Nils Jönssoni pärand jagati tema poegade Johann ja Caspari Nilssoni vahel, kellest viimane sai oma valdusse [[Kulna]] ja [[Lehola]] küla. Üsna peatseltPeatselt rajas viimane Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627. aastal. [[Rootsi aeg|Rootsi aja]] lõpul mitu omanikku vahetanud mõis immiteeriti vabahärra [[Otto Scheding]]i võlgade katteks [[18. juuni]]l [[1707]] [[Tallinna magistraat|Tallinna magistraadile]]. Pärast [[Põhjasõda]], [[1726]]. aastal siirdus mõis [[Gernet]]ite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni [[1897]]. aastani. Siis omandas mõisa [[Woldemar Kirschbaum]].
Alates 27. septembrist [[1910]] kuulus mõis prantsuse juurtega [[Girard de Soucanton]]i paruniperekonna omandisseparuniperekonnale. Parun [[Edmund Girard de Soucanton]] müüs mõisa [[14. aprill]]il [[1917]] sõlmitud lepingu alusel 250 000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli [[Keila]] [[talupoeg]] [[August Busch]] ja teine agronoom [[Eduard Laur]]. Neilt kahelt mõis [[1919. aasta maareform|Maaseadus]]e alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati [[6. veebruar]]il [[1926]] Eesti Vabariigi nimele.
==Mõisakompleks==
===Peahoone===
Ühekorruseline poolkelpkatusega kivist peahoone kerkis mõisa hoonete keskele 18. sajandi teisel poolel, kui omanikeks oli aadliperekond von Gernetid. 19. sajandi algul ilmestati esifassaad klassitsistliku kolmnurkfrontooniga. Suuremad ümberehitustööd tehti 19. sajandi lõpul: peasissekäik viidi keskteljelt hoone paremale tiivale, rajati hoonet pikisuunas jagav keskkoridor ja, tehti [[historitsism|historitsistlik]] peauks ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. Algsest sisekujundusest oli kuni viimase tulekahjuni säilinud mõned baroksed oinasarvhingedega uksed. Härrastemajale said saatuslikuks 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus ja selle tagajärjed. Kolhoosikorra kadumisel hakkasid mõisa omanikud vahetuma. Natuke aega töötas hoones raamatukogu, kuid selle väljakolimisel jäi hoone tühjaks. 2000. aasta veebruaris süttis hoone põlema, tules hävis hoone praktiliselt kogu ulatuses. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstnatmantelkorstent.
