Vasakpoolsus: erinevus redaktsioonide vahel

# [[ajalugu]] kui arengu areen

Klassikaline vasak- ja parempoolse poliitika teema on küsimus: kui palju peaks [[riik]] sekkuma ühiskonna tegemistesse? Parempoolsed leiavad, et mida vähem seda parem, ning vasakpoolsed, et riik peab sekkuma nii palju kui võimalik. Vasakpoolsuse pooldajad aktsepteerivad [[valitsus]]e sekkumist [[majandus]]se kui sobivat ja tarvilikku abinõu [[rikkus]]e õiglasemaks jaotamiseks. [[Sotsiaalliberalism]] toob sisse ka uue vabaduse mõõtme, milleks on [[sotsiaalne vabadus]].

Kuigi tänapäeval tundub see vastupidi, siis algselt olid [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal "vasakpoolsed" põhiliselt vaba [[turumajandus]]e toetajad. "Vasakpoolsus" toetas [[1789]]. aastal [[liberalism]]i, mis toetas omanike, mitte tööliste õigusi. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal.

[[Euroopa]]sEuroopas tekkis 1960. aastatel liikumine [[Uus vasakpoolsus]], mis sisaldas erinevaid radikaalseid poliitilisi rühmitusi, nagu [[feminism|feministid]], [[roheline ideoloogia|rohelised]], [[ametiühingud]], [[ateism|ateistid]], [[seksuaalvähemus]]te õiguste eest võitlejad ja mõningad [[rahvusvähemus]]te ja [[inimõigused|inimõiguste]] eest võitlejad. Hiljem nende radikaalsus vähenes.

[[Sotsiaaldemokraatia]] sai alguse [[19. sajand]]i lõpus. Selle peaideoloog oli saksa poliitikateoreetik [[Eduard Bernstein]], kes tuli välja [[evolutsiooniline sotsialism|evolutsioonilise sotsialismi]] ideega ja algatas [[marksism|marksislike]] ideede suure ümberhindamise ([[revisionism]]i). Põhiline erinevus [[kommunism]]istkommunismist on sotsiaaldemokraatide seisukoht, et [[kapitalism]]i pahede vastu saab võidelda ka legaalsete vahenditega. Praktikas tähendaks see idee parlamendis demokraatlikel valimistel enamuse saavutamist ja siis vajalike reformide elluviimist.

Pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] on sotsiaaldemokraatias toimunud põhimõttelised muutused: [[sotsialism]]istsotsialismist ja [[kommunism]]istkommunismist on pidevalt kaugenetud, on jõutud arusaamale, et ulatuslik majanduse [[natsionaliseerimine]] pole enam otstarbekas. Eesmärgiks on seatud demokraatlikel alustel funktsioneeriv [[heaoluühiskond]]. Oluliseks on peetud ka kõlbeliste väärtuste arengut.

1990. aastate lõpus loodi [[kolmanda tee kontseptsioon]], mille aluseks oli [[Tony Blair]]i ja [[Gerhard Schröder]]i manifest. Kolmas tee üritab leida vahepealset teed kahe seni valitsenud poliitilise filosoofia – [[sotsialism]]isotsialismi ja [[turufundamentalism]]i vahel.

[[20. sajand]]i alguses loodi Eestis illegaalseid vasakpoolseid organisatsioone ja suurem vasakpoolne liikumine sai hoo sisse [[1905]]. aastal, mil alustati [[streik]]ide ning väljaastumistega. Novembris jõudiski varem [[Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei |Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei]] osakonnana tegutsenud illegaalne organisatsioon oma erakonna asutamiseni. Uue erakonna nimeks sai [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus]] (ESTÜ). Esimene sotsialistlike vaadetega partei ei püsinud aga kaua ning erinevate karistusviiside, arreteerimiste ning sanktsioonide tõttu soikus partei tegevus peagi. Sarnaselt ESTÜ-ga proovis seaduslikult poliitikasse sekkuda ka teine, vaadetelt väga sarnane sotsiaaldemokraatlik partei – [[Radikaalsotsialistlik Ühisus]], kes erinevalt [[Peeter Speek|Peeter Speeg]]i juhitud ESTÜ-st ei rõhunud aga mitte töölistele, vaid radikaalsete vaadetega [[intelligents]]ile.

Järgmiseks tõukeks vasakpoolsuse ajaloos oli [[1917]]. aasta sündmused. Tol ajal eksisteeris Eestis kolm suuremat sotsialistliku ideoloogiaga erakonda: juba varem lõhenenud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist (VSDTP) oli saanud enamlaste ([[bolševik]]e) partei, mis siiski kuulus VSDTP koosseisu ja eraldunud olid vähemlaste ([[menševik]]e) parteid, mille ametlikuks nimeks sai [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei]], samuti sotsialistide-revolutsionääride moodustatud esseeride Eesti partei – [[Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]] (rahvapäraselt: [[esseerid]]e partei). Samuti oli sotsialistlike iseloomujoontega ka neljas partei – [[Eesti Radikaalsotsialistlik Partei]], mis hiljem muudeti [[Eesti Tööerakond|Eesti Tööerakonnaks]]. Iseseisvat [[Eesti Vabariik|Eesti riiki]] ei soovinud kuni [[Oktoobrirevolutsioon|enamlaste oktoobripöördeni]] ükski partei. [[1917]]. aastal oli vasak-parempoolsust parteide seas kerge määratleda. Ainsana polnud vasakpoolne [[Maarahva Liit]]. Kõik ülejäänud erakonnad klassifitseerisid end radikaalsete vasakpoolsetena.

Kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist oli Eesti Vabariigis kolm sotsialistliku suunitlusega parteid. [[Eestimaa Kommunistlik Partei]] (EKP), [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei]] (ESDTP) ja [[Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei]] (EISTP) ning neist juhtival kohal poliitilises elus oli ESDTP. EISTP oli EKP vaadetega üpris sarnane ja EKP saavutas EISTP ühendamise EKP alluvusse. Seepeale asutati järelejäänud liikmetest [[Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei]] (ISTP). Pärast kommunistide [[1. detsembri ülestõus|ebaõnnestunud riigipöördekatset]] [[1924]]. aasta detsembris sai uut tuult tiibadesse sotsiaaldemokraatlik liikumine, kui liitusid ESDTP ja ISTP. 1920. aastate sotsialistide programme iseloomustas endiselt sotsialistliku ühiskonna saavutamise idee, lisaks peeti tähtsaks tööliste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda parandavate reformide läbiviimist.

[[1930]]. aastatel algas vasakpoolsete erakondade nõrgenemine, kuid peamiselt vähenes kommunistide toetajaskond. Seda põhjendati [[Põllumeestekogud]]e ja Asunike populaarsuse kasvuga kogu maal. Aastatel 1920–1932 hääletas vasakpoolse mõtteviisi poolt umbes 30 protsenti valijatest, kommunistid said enim hääli [[1923]]. aastal ja sotsialistid [[1929]]. aastal. Pärast [[Vaikiv ajastu|vaikiva ajastu]] saabumist olukord aga muutus. Kuna parteide tegevus keelati, hakkas poliitiline elu käima mittepoliitiliste organisatsioonide kaudu. [[Ametiühingud|Ametiühingute]] kaudu sai teoks ka sotsialistide ja kommunistide koostöö, mille eesmärgiks sai tööliste majandusliku olukorra parandamine ning demokraatlike vabaduste kehtestamine. [[1935]]. aastal keelustas riigivanem [[Konstantin Päts]] ka kõik teised parteid [[Eesti]]s.

8. oktoobril [[1940]] nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks ([[EK(b)P]]) ja temast sai [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[ÜK(b)P]] allorganisatsioon. Kongress peeti [[1941]]. aasta veebruaris, enamik juhtivaid ametikohti täideti Nõukogude Liidust tulnud inimestega. Nõukogude Liidu perioodil oli poliitiline ainuvõim "kommunistide" ning EKP käes, kuid peamised juhtnöörid tulid [[Moskva]]st ning iseseisvust kohalikel "kommunistidel" polnud.

Seoses asjaoluga, et ligi pool sajandit oli Eesti [[NSV Liit|NSV Liidu]] koosseisus, on vasakpoolsust harjutud seostama eelkõige [[Venemaa]] ja venelastega. Nii [[Eestimaa Ühendatud Rahvapartei]] (EÜRP), [[Vene Ühtsuspartei]] (VÜP) kui ka [[Vene Erakond Eestis]] (VEE) on avalikult end ühel või teisel ajahetkel määratlenud kui vasaktsentrisse kuuluvat parteid, kuid on oma poliitilised programmid ehitanud üles põhiliselt vaid [[venelased|vene rahvuse]] kaitseks Eestimaal, mida sisuliselt võiks lugeda rahvuslikuks [[konservatism]]iks ehk parempoolseks poliitikaks.

Eesti poliitikaeksperdid on liigitanud [[Keskerakond|Keskerakonna]] vasakpoolsete parteide sekka, samas kuulub Keskerakond [[Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendus]]se, mis on kindlalt parempoolne. Samuti on Keskerakonna programm rohkem paremtsentristlik kui vasaktsentristlik.

[[CategoryKategooria:Poliitika]]