Fašism: erinevus redaktsioonide vahel

'''Fašism''' ([[itaalia keel]]es ''fascismo'') on [[Poliitika|poliitiline]] [[ideoloogia]], mis taotleb [[rahvus]]likele ja [[kultuur]]ilistele tunnustele tugineva ja ühe isiku juhtimise all oleva sõjaliselt tugeva [[Riik|riigi]] loomist. Fašistlikus riigis kuulub kogu võim riigile ja selle juhile, nagu [[Autoritarism|autoritarismisautoritarism]]is. Fašistlikus riigis on suur kalduvus peatada kõik [[Dekadents|dekadentsidekadents]]i ehk ühiskondliku allakäigu nähud, luues [[Repressioon|repressiivse]] ja [[Sotsiaaldarvinism|sotsiaaldarvinistliku]] keskkonna, kus nõrkust ei taluta ning erinevaid ühiskonnaklasse tihti ahistatakse. Fašistlikeks põhiväärtusteks on, nagu need olid kirjas [[Vichy Prantsusmaa]] rahvusembleemil: töö ehk kohustused, perekondlikud väärtused ja isamaa.

Algses ja kitsamas tähenduses on see [[autoritarism|autoritaarne]] liikumine ja ideoloogia, mis valitses [[Itaalia]]s aastatel [[1922]]–[[1943]], ja mille juht oli [[Benito Mussolini]]. Fasišmi nimetust on erineval alusel laiendatud ka [[rahvussotsialism]]ile ning muudele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna [[Jossif Stalin]] ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis neid nimetada fašistideks.

Fašismil kui ideoloogial puudub iseloomustav majandussüsteem. Fašismi majanduslik osa põhineb sellele eelnenud [[Sündikalism|sündikalismilsündikalism]]il, mis ise loodi vastuseks kommunistlikule majandussüsteemile. Kõiki kolme loetakse sotsialismi vormideks, milles tööstusressursid kuuluvad töölistele ühel või teisel moel. Fašismis organiseerivad äriomanikud rahvale tööd, kaupa ja teenuseid rahalise motiivi ja firmade loomisega, kuid neile ei anta erilist kaitset riikliku survestamise ega sõjaväes teenimise eest ja nad ei tohi oma meetmete läbi riiklikku ainuvõimu kõigutada.

Sõna ''fascismo'' tuleb sõnast ''fascio'' (mitmuses ''fasci''), mis tähendab "kimpu" poliitilise või relvastatud rühmituse (''[[Fascio di combattimento]]'') ja ka rahvuse tähenduses. Samuti seostatakse seda [[ladina keel|ladinakeelse]] sõnaga ''[[fasces]]'', mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida [[Vana-Rooma]]s kandsid [[liktor]]id kõrgemate [[magistraat]]ide ees.

Fašismi iseloomustab autoritaarne ainupartei süsteem, äärmuseni tsentraliseeritud [[riik|riigiaparaadi]] ühtekasvamine fašistliku parteiga, [[ühiskond|ühiskonna]] elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, [[juhikultus]], tegeliku [[demokraatia]], [[vabadus]]e ja [[inimõigused|õiguste]] mahasurumine. Vaenuõhkkonda tekitatakse poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega. 20. sajandi kulgedes [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] poole said fašismi tunnusteks sõjakas [[šovinism]], agressiivne [[välispoliitika]], piiramatu omavoli ja [[patriotism]]i nimel korda saadetud massiterror vähemusrahvuste ([[ksenofoobia]], [[antisemitism]]), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu.

Algul hõlmas fašistlik teooria ka majanduse korraldamist põhimõttelisel tasemel, mis tulenes otseselt [[Sündikalism|sündikalismisündikalism]]i teooriatest, milles kommuunidega sarnanevad üksused ehk sündikaadid, mis keskendusid ametitele ja tööstusüksustele ning et [[Meritokraatia|meritokraatlik]] tööjaotus ja võrdselt kättesaadav [[Haridus|haridussüsteemharidus]]süsteem aitab üle saada aristokraatiast ja luua õiglase ühiskonna. Sündikalistlik süsteem sisaldaks ka [[Ametiühing|ametiühinguidametiühing]]uid, mida fašism ja natsionaalsotsialism üldiselt maha surusid. Sündikalismis võib leida ka teatud [[Anarhism|anarhistlikke]] elemente. [[Must Rinne|Musta Rinde]] (''Kampfgemeinschaft Revolutionärer Nationalsozialisten'') looja [[Otto Strasser]] uskus, et Adolf Hitler oli reetnud partei algsed kapitalismivastased vaated. Paljud Musta Rinde ja ka Natsipartei vasakpoolsed elemendid tapeti [[Pikkadepikkade nugade öö|pikkade nugade ööl]]l.

20. sajandi fašistlike riikide majandussüsteeme on olnud keeruline lahti mõtestada. Need liikusid väga kiiresti sündikalismi sotsialistlikest ideaalidest [[Riigikapitalism|riigikapitalismiriigikapitalism]]i poole. Tulemuseks oli tihti kiiresti muutuv lähenemine majandusasjadele. Mussolini majanduspoliitikat on erinevate analüütikute poolt nähtud nii ettekavatsetuna kui ka täiesti improviseerituna.<ref name="Baker1" />

Adolf Hitleri majanduspoliitika rõhus Saksa rahva mobiliseerimisele ja [[Teine maailmasõda|II maailmasõjaks]] valmistumisele. Hitleri võimuletuleku ajaks aastal 1933 oli [[Weimari vabariik|Weimari vabariigi]] majandus stabiliseerunud. Selleks ajaks oli vabariigi [[hüperinflatsioon]] juba 1924. aastal peatatud [[Riigimark|Reichsmargi]] kasutuselevõtuga. Sellest hoolimata oli riigis töötuse protsent 30%.{{sfn|DeLong|1997}} See number langes kiiresti, kui Hitleri valitsus eemaldas naised tööjõu hulgast ja keelustas ametiühingud. Vahemikus 1933–1938 langesid Saksa tööliste palgad 25%. Aastal 1937 töötas keskmine Saksa kodanik 47 tundi nädalas. Juba 1934. aastal keskendus Hitler taasrelvastamisele ning kogu majandus liikus selles suunas. Riigipanga president [[Hjalmar Schacht]] visati valitsusest 1937. aastal välja, kuna ta oli riigi militariseerumise vastu.

19. sajandi lõpul loodud fašistlikud ja paremäärmuslikud ideoloogiad said alguse vastupanust [[Ratsionalism|ratsionalismileratsionalism]]ile, [[materialism|materialismile]]ile, [[positivism|positivismile]]ile, ülemklassile ehk buržuaale ja [[demokraatia|demokraatiale]]. Peamised argumendid on need, et olemasolev kapitalistlik majandussüsteem, liberaaldemokraatlik poliitiline süsteem ja rõhk üksikisikute õigustele ja vabadustele tekitavad ühiskondliku nõrkuse, võõrandumise ja üleüldise allakäigu.

Sajandilõpu ehk ''fin de siècle'''i mõtlejad toetasid emotsionalismi ehk tunnetepõhist filosoofiat, irratsionalismi ehk ebaratsionaalsust ja subjektivismi ehk eraisiku vaatenurga kujunemist ja selle põhjal käitumist. Üks tähtsatest filosoofidest sellel ajal oli sakslane [[Friedrich Nietzsche]], kelle lähenemine elule põhines kriitikast [[Budism|budismibudism]]i vastu, milles ta väitis, et inimene peaks omaks võtma kõik kannatused, selle asemel et neid vaigistada või vältida, nagu on põhiteemaks [[kristlus|kristlikus usus]]. Nietzsche massipoliitikat ei toetanud, kuid ta ideed võeti palju hiljem [[Adolf Hitler|Adolf Hitleri]]i juhitud [[Natsi-Saksamaa]] juhtkonna poolt niivõrd omaks, et tema kirjandust hakati seal isegi kohustuslikus korras levitama.

[[Gaetano Mosca]] kirjutas, et igas ühiskonnas võtab "organiseeritud vähemus" täieliku võimu "organiseerimata enamuse" üle, mis moodustavad ühiskonna ainsad kaks tegelikku [[Klass|klassiklass]]i. [[Prantsusmaa|Prantsuse]] [[monarhism|monarhistlik]] rahvuslane [[Charles Maurras]] väitis, et rahvusriik peab looma orgaanilise ühtsuse, mida peaks juhtima ainuvõimul asuv [[monarh]]. Prantsuse revolutsiooniline sündikalist Georges Sorel rõhutas [[poliitvägivald|poliitvägivalla]] õigustatavust ning revolutsioonilise poliitreligiooni olemasolu vajadust. Tema sõnul oli demokraatia lausa [[Reaktsionäär|reaktsionäärilinereaktsionäär]]iline nähtus, mis on puhtalt aristokraatlik.

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast [[Esimene maailmasõda|I maailmasõda]].

Kohalikest oludest lähtuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis [[1919]]. aastal [[Itaalia]]sItaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (Võitlusliit). [[1921]] kujunes sellest [[Rahvuslik Fašistlik Partei]]. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias ([[1922]]–[[1943]]1922–1943), seejärel [[Saksamaa]]l ([[1933]]–[[1945]]) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism [[natsionaalsotsialism]]i nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja [[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides. [[Hispaania]]s nt [[Falang]], mis tuli [[kindral]] Franco juhitud [[putš]]i tulemusena võimule aastal [[1939]]. [[Austria]]s kehtis [[1934]]–[[1938]] fašismist mõjutatud [[autoritaarsus|autoritaarne]] diktatuur, nn [[klerikaalfašism]]. Samasugune režiim oli [[Portugal]]is alates 1930. aastatest. Fašismile iseloomulikke jooni esines [[Ungari]]s 1930. aastail, [[Bulgaaria]]s [[1935]]–[[1944]], Kreekas [[1936]]–1944, samuti [[Ladina-Ameerika]] riikides, [[Jaapan]]i [[militarism|militaristlikus]] režiimis ja mujal.

Algselt tähendas fašism [[Benito Mussolini]] [[1919]]. aastal rajatud Itaalia Võitlusliitudest (''[[Fasci Italiani di Combattimento]]'') alguse saanud poliitilist liikumist, mis tuli [[Itaalia]]sItaalias [[1922]]. aastal võimule.

*[[Natsionaalsotsialism]], [[Saksamaa]], [[Austria]]