Vokatiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{Toimeta|lisaja=Metsavend|aasta=2019|kuu=mai}}
'''Vokatiiv''' on [[üte|üttekääne]], mis leidub [[indoeuroopa keeled|indoeuroopa keeltes]], nagu näiteks [[ladina keel]]es ja [[läti keel]]es.
Vokatiivi kasutatakse kellegi või millegi kõnetamisel, näiteks legendi järgi [[Gaius Julius Caesar]]i veidi enne tema mõrvamist öeldud lauses "''[[Et tu, Brute?|tu quoque, Brute]]''" ('ka sina, Brutus') on Brutuse nimi vokatiivis.
Keeleajalooliselt on peetud vokatiivi indoeuroopa käänesüsteemi osaks. Vokatiiv on olemas lisaks ladina keelele ka näiteks [[sanskriti keel]]es ja [[vanakreeka keel]]es. Hulgas tänapäeva indoeuroopa keeltes on vokatiiv kadunud, kuid vokatiiv on säilinud [[balti keeled|balti keeltes]], osas [[keldi keeled|
Kuigi tänapäeva keeleteadus eesti keeles vokatiivi ei erista, on kõige varasemates eesti keele grammatikates ladina keele käändesüsteemi eeskujul eeldatud vokatiivi olemasolu, nagu ka teisi ladina keele käändeid. 1637. aastal ilmunud Heinrich [[Stahli grammatika]] toob vokatiivi näideteks eesti keeles määramata artikliga ainsuses "o üx Jummal" ja mitmuses "o öhet Jummalat" ning määratud artikliga ainsuses "o se Innimenne" ja mitmuses "o needt Innimesset"<ref>[[Heinrich Stahl]]. [https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101060 Anführung zu der Esthnischen Sprach], Revall MDCXXXVII, S. 4–5.</ref>
| |||