Ava peamenüü

Muudatused

P
pisitoimetamine
[[Vabadussõjalased#Eesti Vabadussõjalaste Keskliit|Vabadussõjalaste Keskliit]] esitas 1933. aastal põhiseaduse muutmise eelnõu, mis nägi ette suure võimuga [[riigivanem]]a ametikoha loomist, st Eestist pidi saama [[Vabariik#Presidentaalne vabariik|presidentaalne vabariik]]. Põhiseaduse muudatusettepanekud tegi ka Riigikogu, need tulid rahvahääletusele varem, ent ei leidnud heakskiitu ja [[1933. aasta rahvahääletus|1933. aasta 14.–16. oktoobril toimunud referendumil]] kiideti heaks vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muudatused.
 
[[Eesti Vabariigi põhiseadus (1934)|Uue konstitutsiooni]] kohaselt tuli otse rahva poolt valida nii [[riigivanem]] kui 50 liikmeline [[Riigikogu]]. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning ka rahvaalgatuse õigus.
 
Uus põhiseadus jõustus [[24. jaanuar]]il 1934, [[Jaan Tõnissoni neljas valitsus]] astus [[17. oktoober|17. oktoobril]] 1933 tagasi ning "peaministriks riigivanema ülesannetes" sai Konstantin Päts.
==Valimiskampaania ja otsus korraldada riigipööre==
 
Rahva seas oli [[vapsid]]e populaarsus järjest kasvanud ning veebruarikuus algas terav valimisvõitlus. Üles oli seatud neli kandidaati Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning ka kuni valimisteni [[peaminister Riigivanema ülesannetes|riigivanema kohuseid täitma pidav]] Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirjade kogumise käigus selgus, et August Rei on ebapopulaarne, ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.
 
Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Johan Laidoneri äridest, mis teda kuigi positiivsest küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest.
==Riigipöörde elluviimine ja vabadussõjalaste arreteerimine==
 
Riigipöörde täpne aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles [[11. märts]]i õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel.<ref>August Rei. Kindral J. Laidoner 75-aastane. – Teataja, 14.02.1959.</ref> 12. märtsi päeval kella kahe paiku anti [[Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused|Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste]] [[Tondi kasarmud|Tondil paiknenud kasarmutes]] häire. Õppeplatsile rivistus kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel [[Aleksander Jaakson]] teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm [[Kompanii|kompaniidkompanii]]d liikusid kesklinna.<ref>{{Raamatuviide|autor=Ago Pajur|pealkiri=Konstantin Päts. Poliitiline
biograafia. II osa: riigimees (1917-1956), lk 456-457|aasta=2018|koht=Tartu|kirjastus=|lehekülg=}}</ref>
 
[[Aspirant (sõjandus)|Aspirandid]] võtsid kontrolli alla südalinna ning [[Toompea]] ja piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid [[Narva maantee (Tallinn)|Narva maanteel]] ja [[Mere puiestee|Merepuiesteel]]. [[Poliitiline Politsei|Poliitilise politsei]] ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.<ref>{{Raamatuviide|autor=Õie Elango, Ants Ruusman, Karl Siilivask|pealkiri=Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani|aasta=1998|koht=Tallinn|kirjastus=Olion|lehekülg=277|isbn=9985660994}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Rein Marandi|pealkiri=Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934)|aasta=|koht=1991|kirjastus=Almqvist & Wiksell International|lehekülg=424–425|isbn=9122013938}}</ref>
Kohe sulges Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja keelas kõigi eraisikute ja organisatsioonide koosolekud "nii kinnistes ruumides kui ka lahtise taeva all" ja meeleavaldused. Kohe keelustatigi kümne perioodilise väljaande ilmumine ning tühistati kolme ajalehe ilmumisluba. Kella kümneks õhtul kutsus valitsus ajakirjanikud Toompeale jutuajamisele. Päts rääkis, et valitsus on ametisse seadnud kaitsevägede ülemjuhataja. Poliitiline võitlus lõpetatakse ja kõikidele erakondadele keelatakse poliitiline agitatsioon. Hädaohtlike ürituste vastu võetakse tarvitusele kõige karmimad abinõud. "Igasugune vastuhakkamine ülemjuhataja korraldustele surutakse maha kõige otsustavusega."<ref>{{Raamatuviide|autor=Rein Marandi|pealkiri=Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934)|aasta=1991|koht=|kirjastus=Almqvist & Wiksell International|lehekülg=421-426; 429-430|isbn=9122013938}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Johannes Klesment|pealkiri=Põhiseadus ja Rahvuskogu|aasta=1937|koht=|kirjastus=Rahvuskogu üldkoosoleku juhatuse väljaanne|lehekülg=58|artikkel=Sisepoliitiline kriis ja põhiseadus}}</ref><ref>Riigi Teataja, 1934, nr 22, lk 378.</ref><ref>Olukord oli sama, kui enne 1. detsembrit. - Päevaleht, 14.03.1934.</ref><ref>Sisekaitse ülema otsused. - Päevaleht, 14.03.1934.</ref>
 
Põhiseaduse § 80 kohaselt sai aga riigivanem kaitsevägede ülemjuhataja määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse korral. Nii olid Laidoneri kui kaitsevägede ülemjuhataja otsused ebaseaduslikud.
 
[[19. märts]]il antud dekreediga teatas Päts, et riigivanema ja Riigikogu valimised on edasi lükatud.<ref>Riigi Teataja, 1934, nr. 25, lk 418.</ref> See dekreet ei olnud legitiimne, sest põhiseaduse § 60 keelas ühemõtteliselt valimisseaduse muutmise dekreediga.
 
1933. aasta põhiseaduses ette nähtud valimisi ei toimunud Eestis kunagi ja poliitilisi vabadusi ei taastatud. Eesti sisenes Konstantin Pätsi autoritaarvõimu perioodi.
 
==Vaata ka==
*[[Vaikiv ajastu]]
*[[1933. aasta rahvahääletus]]
 
== Viited ==
{{viited}}
<references />
 
[[Kategooria:Eesti Vabariik 1918-1940]]
74 882

muudatust