Tallinna vallutamine (1944): erinevus redaktsioonide vahel

Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. aasta alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkivitööstuse toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa väegrupi Nord tankid, allveelaevad, lennukid jne.<ref name="ndQtz" /> Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat Tukumsi juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus. 14. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Väiksel- Emajõel eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja ajada Eestis olevad Saksa üksused kotti. Saksa vägesid Eestis eesootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks.16. septembril andis Hitler korralduse Eesti mahajätmiseks (evakueerimisplaan "Aster"). Esimestena tuli rindelt välja tuua raskerelvad ja mehhaniseeritud väeosad. Tallinna evakueerimist kattis Narva rinde rannakaitsest taganev kindralmajor Kurt Gerocki lahinggrupp. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule<ref name="9vcl9" /> kiiresti läbi saksa-eesti üksuste kaitse. 20. ja 21. septembril toimusid Avinurmes ja Porkunis lahingud Punaarmee eelüksuste, sealhulgas Eesti laskurkorpuse eelüksuste ja Narva rindelt taganevate eesti ja saksa üksuste vahel. Saksa poolel sõdinud eesti sõduritest hukkus mitusada meest, ülejäänud langesid vangi või hajusid metsadesse. Kuigi otsesed kaotused polnud Avinurme-Porkuni lahingus suured, oli sellel järgnevatele sündmustele otsustav mõju. Siin hajutati üksused, mis pidid Eesti põrandaaluse rahvusliku juhtkonna kavade kohaselt Tallinna all kaitsele asuma. Seni organiseeritult taandunud eesti üksused jagunesid väikseteks salkadeks, millest igaüks püüdis iseseisvalt Punaarmee haardest välja murda.<ref name="kLn0w" />