Erinevus lehekülje "Bonnie ja Clyde" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 139 baiti ,  1 aasta eest
P
resümee puudub
(Keeletoimetasin (kuni lõiguni viimane põgenemine))
Märgised: Visuaalmuudatus tekstilink teise vikisse
P
Märgised: Visuaalmuudatus tekstilink teise vikisse
 
== Clyde Chestnut Barrow ==
Clyde Chestnut Barrow sündis [[Ellise maakond (Texas)|Texase osariigis Ellise maakonnas]] [[:en:Telico,_Texas|Telico]] küla lähedal, mis asub Dallasest kagu suunas. Ta oli Henry Basil BarrowiBarrow' (1874–1957) ja Cumie Talitha Walkeri (1874–1942) viies laps seitsmest. 1920ndate alguses migreerus perekond vaesunud farmipiirkonnast Lääne-Dallase vaeste agulisse. Perekond elas olude sunnil esimesed kuud vankri all, kuniks isa Henry kogus piisavalt raha, et telk osta. See oli pere jaoks oluline edasiminek.
 
1926. aastal arreteeriti Clyde esimest korda, kui oli renditud auto õigeaegselt tagastamata jätnud ning kokkupuutes politseiga põgeneda üritas. Teine arreteerimine järgnes õige varsti – vend [[:en:Buck_Barrow|Buckiga]] jäädi vahele varastatud kaubaga ([[kalkun]]). Kuigi Clyde töötas ka ausalt aastatel 1927–1929, tegeles ta samal ajal seifide lahtimurdmise, poodide röövimise ja autode varastamisega. Järjepidevate arreteerimiste tõttu (1928–1929) saadeti ta 1930. aasta aprillis Easthami vangilaagrisse. Seal tappis Clyde kaasvangi, kes oli teda korduvalt seksuaalselt rünnanud. Ta lõi metalltoruga ohvri kolju lõhki. See oli Clyde’i esimene tapmine, kuid süü võttis enda peale eluaegset karistust kandev süüdimõistetu.
1932. aasta 2. veebruaril vabastati Clyde, kes oli muutunud külmaks ja kalgiks kurjategijaks. Ta õde Marie ütles: „Midagi jubedat pidi kindlasti vanglas juhtuma, sest vanglast vabanemisest saadik ei ole ta enam sama inimene“. Vang [[:en:Ralph_Fults|Ralph Fults]] sõnas, et nägi kuidas Clyde muutus „koolipoisist [[Lõgismadu|lõgismaoks]]“.
 
Pärast Easthamis istumist valis Barrow sihtmärkideks väiksemad kohad, röövides poode ja tanklaid ning tehes seda isegi kiiremas tempos, kui tema ja Barrow'i jõugu kuulsaks saanud umbes 10 panga röövid. Ta lemmik relvaks oli [[:en:M1918_Browning_Automatic_Rifle|M1918 Browningu automaattulirelv]] (lühidalt BAR).
 
John Neal Philipsi sõnade kohaselt polnud Clyde Barrow'i eesmärk pankade röövimisega kuulsust ja raha koguda, vaid ta tegi seda kättemaksuks [[Texas|Texase]] vanglasüsteemi vastu, kus teda karistust kandes väärkoheldi.
 
== Kuritegevuse periood ==
Pärast seda kui Barrow 1932. aasta veebruaris vanglast välja sai, moodustas ta koos Ralph Fultsiga kriminaalse kamba. Koos panid nad toime väikeseid vargusi, enamjaolt poodides ja tanklates. Nende eesmärk oli koguda piisavalt raha ja relvi, et korraldada rünnak Easthami vanglale ning vabastada vangid. 19. aprillil arreteeriti Parker ja Fults, kui nad üritasid röövida tööriistapoest tulirelvi. Parker sai paar kuud hiljem vabaks, kuid Fults pandi vangi ning ta ei liitunud jõuguga uuesti.
 
Barrow oli autojuht, kui 30. aprilli rööviti Texases Hillsboros poodi, mille omanikku J. N. Bucherit tulistati ning ta suri. Ohvri abikaasa identifitseeris üheks tulistajaks Barrow'i, kuigi mees oli oodanud autos. See oli esimene kord, kui Barrow'i süüdistati mõrvas.
 
Parker oli kuni 17. juunini eeluurimisvanglas, seal kirjutas ta ajaviiteks luuletusi. Kui [[Kaufmani maakond|Kaufmani maakonna]] vandemeestekogu kokku sai, siis nad võtsid süüdistuse tagasi ja Parker vabastati. Paari nädala jooksul liitus ta taas Barrow'igaga.
 
5. augustil, kui Parker külastas Dallases oma ema, olid Barrow, Raymond Hamilton ja Ross Dyer [[Stringtown]]i kauboi tantsul joomas. Šerif C. G. Maxwell ja tema asetäitja Eugene C. Moore lähenesid Barrow'ilele ja tema sõpradele parklas, kus toimus tulevahetus, mille käigus asetäitja suri ja šerif sai haavata. Esimest korda tapsid Barrow ja tema jõuk politseiniku, peagi jõudis ohvrite arv üheksani.
 
[[W. D. Jones]] oli Barrow'i peretuttav olnud juba lapsest saati. 16-aastasena veenis ta 1932. aasta jõuluõhtul Barrow'i, et ta lubaks Jonesil jõuguga liituda, ja nad lahkusid Dallasest sel õhtul. Järgmisel päeval tappis Jones koos Barrow'igaga Doyle Johnsoni, noore peremehe, tema autot varastades. Vähem kui kaks nädalat hiljem, 6. jaanuaril 1933, tappis Barrow [[Tarranti maakond|Tarranti maakonna]] asetäitja šerif Malcolm Davis’e, kui Parker ja Jones sattusid politseilõksu, mis oli mõeldud teisele kurjategijale. Ohvrite arv aprillist kuni selle ajani oli viis.
 
=== 1933. Buck liitub kambaga ===
1933. aasta juulis läks jõuk Red Crowni motelli, mis asus Platte linnas Missouris (tänapäeva [[Kansas City|Kansase linna]] läheduses). Motell sisaldas kahte tellisest kabiini, mis olid ühendatud garaažidega ning bande üüris mõlemad. Motellist lõuna pool seisis Red Crowni kõrts, populaarne restoran Missouri maantee patrullpolitsei seas. Jõuk tõmbas endale ebatavaliselt palju tähelepanu: Blanche Barrow registreeris grupi kolme külalisena, kuid omanik Neal Houser nägi autost väljumas viis inimest. Ta märkas, et autojuht oli garaaži tagurdanud niiöelda gangsteri stiilis, et olla valmis kiireks põgenemiseks. Blanche maksis kahe kabiini eest müntidega, mida ta eelistas kasutada paberrahale ning maksis hiljem ka viie õhtusöögi ja viie õlu eest müntidega. Järgmisel päeval märkas Houser, et külalised olid üüritud hoone aknad ajalehtedega seestpoolt kinni katnud. Blanche maksis jälle viie lõuna eest müntidega. Blanche riietus – inglise ratsapüksid – tõmbas tähelepanu, kuna ei olnud tavaline stiil sealkandis asuvate naiste seas ja 40 aastat hiljem mainisid inimesed esimesena just seda ebatavalist riideeset. Houser teavitas Blance’i grupist patrullpolitseinikku kapten William Baxterit, kes oli ka tema restorani patroon.
 
Clyde ja Jones läksid linna, et osta sidemeid, vahvleid, juustu ja [[atropiinsulfaat]]i, et ravida Bonnie jalga. Apteeker võttis ühendust Šerifšerif [[:en:Holt_Coffey|Holt Coffey]]-<nowiki/>ga, kes pani nende elamispaiga järelvalve alla. Coffeyt olid hoiatatud [[Oklahoma]], [[Texas|Texase]] ja [[Arkansas|Arkansase]] õiguskaitsete poolt, et nad otsiksid võõraid, kes sellist varustust vajavad . Šerif kontakteerus Kapten Baxteriga, kes kutsus abivägesid [[Kansas City|Kansase linnast]], mille ridadesse kuulus ka [[soomusauto]]. Samal õhtul kell üksteist liikus Šerif Coffey juhtimisel [[:en:Thompson_submachine_gun|Thompsoni püstolkuulipilduritega]] varustatud grupp korrapidajaid kabiinide poole.
 
Omavahelises tulevahetuses ja märkimisväärsel kaugusel jäid püstolkuulipildujad alla Clyde BarrowiBarrow' eelistatud Browning automaatpüssile, mis oli varastatud 7. juulil Enidi (Oklahoma) Riigikaitse [[Arsenal|relvalaost]]. Barrow'd vallandasid laastava kuulirahe ja põgenesid, kui üks kuul oli ajanud autosignaali lühisesse. Õigusemõistjad arvasid ekslikult, et signaali antakse vaherahu eesmärgil. Nad ei jälitanud eemale liikuvat Borrow'de sõidukit.
 
Kuigi jõuk pääses ka sel korral seaduse eest, oli Buck Barrow tulevahetuse käigus saanud raske ja tagantjärele surmava peahaava, mis oli tekitanud suure ava tema koljusse ja vigastas tema ajusid. Blance oli tema silmades olevate klaasikildude tõttu äärepealt pimedaks jäänud. Nende väljavaated jälitajate eest pääsemiseks kadusid.
Järgmiste nädalate jooksul tegutses järgi jäänud trio nende tavapärasest tegevuspiirkonnast kõvasti eemal – Coloradost lääne pool, Minnesotast põhja pool, Mississippist kagu pool – hoides madalat profiili ja pannes toime väiksemaid röövimisi esmavajaliku tarbeks. Nad täitsid oma arsenali varusid, kui Barrow ja Jones murdsid 20. augustil Illinoisis Plattville’is asuvasse relvalattu, hankides kolm BARi, püstoleid ja suure koguse laskemoona.
 
Septembri algul riskisid nad Dallasesse minekuga, et näha oma peresid esimest korda nelja kuu jooksul. Jones lahkus grupist, liikudes edasi [[Houston|Houstonisse]], kuhu oli kolinud temata ema. 16. novembril arreteeriti ta ilma vastupanuta ja viidi tagasi Dallasesse. Sügise jooksul pani Clyde toime mitmeid väikeseidväikseid rööve koos kohalike sulidega, samal ajal kui tema pere Parkeri tervise eest hoolitsesidhoolitses.
 
1933. aasta 22. novembril vältisid nad arreteerimist, kui üritasid kohtuda perekonnaliikmetegapereliikmetega Texases Sowersi lähedal. Nende kodulinna šerif Dallase Smoot Schmid ja tema meeskond abišerifid Bob Alcorn ja Ted Hinton varitsesid läheduses. Kui Barrow ligemale sõitis, aimas ta, et tegu on lõksuga ning sõitis oma pere autost mööda – sel hetkel Schmid ja ta kaaslased tõusid janing avasid tule automaatrelvadegaautomaatrelvade ja BARiga. Pereliikmed ei saanud tulevahetuses viga, kuid BARi kuul läbis autot ja riivas BarrowiBarrow' ja Parkeri jalgu. Nad põgenesid samal ööl.
 
Järgneval nädalal, 28. novembril, esitas Dallase vandemeeste kogu mõrvasüüdistuse Parkerile ja Barrow’le 1933. aasta jaanuaris Tarranti maakonna toimunud abišerifi Malcolm Davise tapmises. See oli Parkeri esimene tagaotsimiskuulutus mõrva eest.
Avalik pahameel sundis ametivõime tegutsema: maantee patrulliülem L.G. Phares pani kohe välja 1000 dollarise tasu Grapevine’i tapjate surnukehade eest – mitte nende vangistamise, vaid just surnukehade eest. Texase kuberner [[Ma Ferguson]] lisas veel 500 dollarise tasu kummagi väidetava mõrvari eest, mis tähendas, et esimest korda oli Bonnie pea eest kindel hind, kuna laialt levis arvamus, et tema tulistas H.D.Murphy’t.
 
Viis päeva hiljem avalikkuse pahameel suurenes, sest Barrow ja Methvin tapsid Oklahoma lähedal Commerce’is 60-aastase lesest ja üksikisast konstaabel William "Cal" Campbelli. Nad röövisid Commerce’i politseiülema Percy Boydi ning sõitsid temaga ringi. Kui nad ületasid Kansase osariigi piiri, vabastasid nad Boydi ja andsid talle puhta särgi ja paar dollarit. Parker ütles Bodyile, et see maailmale teavitaks, et ta ei suitseta sigarette. Hiljem võimudele tunnistusi andnud Boyd tundis ära nii Clyde’i kui Parkeri, kuid Methvini nime ta teada ei saanud. Ajaloolane Knight kirjutab: “Esimest korda nähti Bonnie’t mõrvarina, kes päästikule vajutab nagu Clyde. Mis iganes võimalus oli tal enne armuandmiseks olemas, oli nüüd kadunud.” Dallase ajakirja juhtkirjas oli pilt, kus näidati tühja Texase elektritooli, millel seisis silt tekstiga “reserveeritud” ja “Clyde ja BonnieBonnie”.
 
== Surmad ==
1934. aasta 21.mail olid neli Texase politseinikku Shreveportis, kus nad said teada, et Barrow ja Parker plaanisid samal õhtul minna koos Methviniga Bienville valda. Barrow oli märkinud Methvini pere elamiskoha kui nende kokkusaamispunkti juhuks, kui nad peaksid üksteisest eralduma, mis ka [[:en:Shreveport,_Louisiana|Shereportis]] lõpuks juhtus. Rühm, mis koosnes kapten Hamerist, Dallasse osariigi abišeriffidest Alcorn ja Ted Hintonist, endisest Texasse ''rangerist'' B. M. "Maney" Gaultist, Bienville'i piirkonna šerifist Henderson Jordanist ning tema abist Prentiss Oakleyist. Nad valmistasid ette varitsuse jõugu kokkusaamispunktis, mis asus [[:en:List_of_state_highways_in_Louisiana_(150–199)#Louisiana_Highway_154|Louisiana osariigi 154 maanteel]] [[:en:Gibsland,_Louisiana|Gibslandist]] lõuna pool Sailese suunas. Hinton meenutas, et nende grupp oli kohal kell 21:00 (21. mail) ning nad ootasid terve järgmise päeva (22. mai), kuid lindpriipaarist polnud märkigi. Teised ütlused väidavad, et politseinikud seadsid end positsioonile 22. mai õhtul.
 
23. mail umbes kella 9.15 ajal varjas rühm end põõsastes ja nad olid peaaegu valmis kaotust tunnistama, kui kuulsid Barrow' varastatud [[:en:1932_Ford|Fordi V8]] -mootori häält suurel kiirusel lähenemas. Rühma ametliku raporti kohaselt oli Barrow peatunud, et rääkida Methvini isaga, keda oli samal hommikul veoautoga sinna viidud, et Barrow' tähelepanu kõrvale juhtida ja suunata teda sõidurajale, mis oli varitsuses olnud rühmale lähemal. Seadusesilmad avasid tule, tappes Barrow' ja Parkeri. Nad lasid kokku umbkaudu 130 kuuli. Oakley oli väidetavalt avanud tule enne, kui tuli laskmiskäsk. Barrow suri silmapilkselt Oakley tabamuse läbi, mis tabas Barrow’tBarrow’d pähe. Hinton väitis hiljem, et oli kuulnud Parkerit karjumas enne, kui tema peale avati tuli – viimane tegi seda, sest nägi, et Barrow on surnud. Õigusemõistjad tühjendasid oma salved auto pihta. Mõningate ütluste kohaselt võisid kõik tabamused Bonnie ja Clyde'i jaoks surmavad olla; duopaar oli aastate jooksul mitmeidpaljude kuulihaavukokkupõrgete ülekäigus elanudvaremgi erinevatekuulihaavu kokkupõrgete käigussaanud.
 
Ted Hintoni ja Bob Alcorni väidete kohaselt:
 
Kõigil kuuel õigusemõistjal oli haavlipüss, automaatpüss ning püstolid. Alustasime tulistamist automaatpüssidega – need olid tühjad enne, kui auto nendeni jõudis. Seejärel võtsime kasutusele haavlipüssid… Autost tuli suitsu, tundus et see on leekides. Pärast haavlipüssidega tulistamist, lasime möödunud autot püstolitest, kuni see kraavi sõitis, mis oli umbes 50 [[Jard|jardi]] kaugusel. Auto peaaegu veeres üle katuse. Me jätkasime laskmist pärast auto peatumist. Me ei võtnud riske.
 
Uurijad on öelnud, et Bonniet ja Clyde’i oli lastud vähemalt viiskümmend50 korda; teised väidavad, et see oli pigem kakskümmend viis25 lasku keha kohta ehk kokku viiskümmend50. 1934. aasta ametlikus raportisaruandes valla koroneri dr J. L. Wade’i poolt on kirjas, et Barrow' kehas oli 17 kuulihaava ja Parkeril 26, sealhulgas mitmed tabamused pähe ning üks nendest murdis Barrow' selgroo. Matusekorraldaja C. F. "Boots" Bailey’lBaileyl oli kuulihaavade tõttu raskusi surnukehade [[Palsameerimine|palsameerimisega]].
 
[[Vaegkuulmine|Ajutiselt kuulmise kaotanud]] politseinikud uurisidvaatasid auto üle ning leidsid relvakogumi, kuhu kuulus ka varastatud automaatpüstolidautomaatpüstoleid, kärbikudkärbikuid, erinevad käsirelvadkäsirelvi ning tuhandeid kuule ja 15 erinevat [[:en:Vehicle_registration_plate|numbrimärki]] erinevatesteri osariikidest. Jutt lindpriide surmast levis kiiresti, kui Hamer, Jordan, Oakley ja Hinton sõitsid linna, et helistada ja raporteeridakanda sündmustest ette oma ülemustele. Rahvamass kogunes peagi sündmuspaigale. Gault ja Alcorn, kes olid jäetud laipu valvama, kaotasid olukorra üle kontrolli: üks naine lõikas verise loki Parkeri surnukehalt ja paar tükki tema kleidist, mis hiljem müüdi suveniirina maha. Hinton naasesnaasis ja nägi meest, kes üritas ära lõigata Barrow' päästikusõrme ning tundis jälestust seal toimuvasttoimuva üle. Kohale jõudnud koroner oli öelnud:
 
…kõik inimesed olid hakanud suveniire koguma, kuulikesti, autoakende kilde, veriseid riidejuppe Bonnie ja Clyde’i rõivastelt. Üks innukas mees üritas taskunoaga autos Clyde vasakut kõrva ära lõigata.
Ford, kus surnukehad veel asetsesid, veeti [[:en:Arcadia,_Louisiana|Arcadia]] kesklinna Congeri mööbli- ja [[:en:Funeral_home|matusetalituse poodi]]. Clyde oli pähe lastud .35 [[:en:Remington_Model_8|Remington 8 mudelist]]. Eelpalsameerimine oli tehtud Bailey poolt väikses ettevalmistusruumis, mis asus mööblipoe tagaosas (oli tavaline, et mööblipoed ja matusekorraldus olid ühes hoones). Ainult paari tunniga kasvas Louisianast loodes asuva linna populatsioon väidetavalt 2000 inimesest 12 000 inimeseni. Uudishimulik rahvas tuli kohale rongi, hobuse, kaariku ja lennukiga. Õlu, mis tavaliselt maksis 15 senti pudeli kohta tõusis 25 sendini, lihavõileivad läksid nagu soojad saiad. Pärast oma poja tuvastamist istus Henry Barrow mööblipoes asuvale kiiktoolile ning puhkes nutma.
 
Noor matusekorraldaja H. D. Darby, kes töötas [[:en:Ruston,_Louisiana|Rustoni]] läheduses olevas Mclure’i matusetalituses ning sotsiaaltöötaja Sophia Stone, samuti Rustonist, läksid Arcadiasse, et surnukehi tuvastama. Barrow’de jõuk oli nad pantvangi võtnud eelneval aastal, 1933. 23. aprillil ja1933 ning lasid nad vabaks [[:en:Waldo,_Arkansas|Waldo]] lähedal [[Arkansase maakond|Arkansases]]. Parker olevat naernud, kui ta küsis Darby’lt tema töö kohta ning teada saanud, et ta on matusekorraldaja. Ta ütles, et võib-olla üks päev Darby töötab veel tema heaks. Darby aitas Baileyt kurjategijate palsameerimisega.
 
=== '''Matus ja matmine''' ===
Bonnie ja Clyde soovisid, et neid maetaks teineteise kõrvale, aga Parkeri perekondsugulased ei lubanud seda. Proua Parker tahtis täita oma tütre soovi, et teda toodaks koju, kuid maja ümbritsevad rahvahulgad tegid selle võimatuks. Üle 20 000 inimese oli Bonnie Parkeri matusel ja ta perekonnal oli raskusi hauale ligi pääsemisega.
 
Hubert "Buster" Parker saatis oma õe keha [[Dallas|Dallasesse]] Arcadiast McKamy-Campbelli kiirabis. Tema leinateenistus toimus laupäeval, 26. mail 1934 kell 14.00, seda juhtis Allen D. Campbell. Tema poeg dr Allen Campell on hiljem öelnud, et lilli tuli igalt poolt, kaasa arvatud mõned kaartidega, väidetavalt [[:en:Pretty_Boy_Floyd|Pretty Boy Floydilt]] ja [[John Dillinger|John Dillingerilt]]. Suurim lilli sisaldav austusavaldus saadeti Dallase linna ajalehepoiste poolt. Bonnie ja Clyde’i ootamatu lõpp müüs ainuüksi Dallasses 50 000 lehenumbrit. Kuigi algselt maeti Parker Fishtrapi kalmistule, kolis ta 1945. aastal Dallase uude Crown Hilli kalmistule.
 
Tuhanded inimesed kogunesid, et näha Bonnie ja Clyde’i surnukehasid. Barrow' privaatne matus oli reede, 25. mai päikeseloojangul matusebüroo kabelis. Ta maeti Western Heightsi kalmistule Dallasesse, oma venna Marvini kõrvale. Barrow' vennad jagavad ühte graniidimarkerit/hauakivi nende nimede ja tsitaadiga, mille Clyde on varem valinud: "Läinud, kuid mitte unustatud".
Alcorn võttis Barrow' saksofoni autost, kuid tundis end süüdi ja tagastas selle Barrow´ perekonnale. Teised isiklikud asjad, nagu näiteks Parkeri riided, võeti samuti ära ja keelduti Parkeri perekonnale tagasi andmast. Hiljem müüdi asjad suveniiridena maha. Kuulujuttude järgi oli kohvri, mis oli täis raha, võtnud šerif Jordan, kes pärast varitsust ostis Arcadiasse aida ja maa. Jordan üritas ka surmaauto endale jätta, aga tema vastu esitas hagi Ruth Warren, kelle käest Barrow auto varastas 29. aprillil. Kohtuotsuse alusel andis Jordan järele ja tagastas auto proua Warrenile 1934. aasta augustis.
 
1935. aasta veebruaris viisid Dallase ja föderaalsed ametivõimud läbi kohtuprotsessi, kus vahistati paarkümmend pereliiget ja sõpra Barrow´i' ja Parkeri abistamise eest. Kõik 20 kas tunnistasid end või tunnistati süüdi. Kaks ema vangistati 30 päevaks. Teised vangistused olid: kaks aastat, mis määrati Raymond Hamiltoni vennale Floydile, ja Clyde'i õde Mariet hoiti kuni üks tund vahi all. Teised süüdistatavad olid [[:en:Blanche_Barrow|Blanche Barrow]], W. D. Jones, Henry Methvin ja Bonnie õde Billie.
 
Blanche Barrow' vigastused jätsid ta vasakust silmast pimedaks. Pärast tulistamist 1933. aastal Dexfieldi Pargis võeti ta vahi alla. Ta mõisteti kümneks aastaks vanglasse, kuid ta vabastati 1939. aastal hea käitumise eest. Ta tuli tagasi Dallasesse, jättes oma kuritegeliku elu seljataha ja elas oma invaliidist isa hooldajana. Ta abiellus Eddie Frasure’ga 1940. aastal. Blanche töötas taksodispetšerinataksodispetšeri ja kosmeetikuna ning ta tingimisi karistustkaristus lõppes ühe aasta pärast. Ta elas oma abikaasaga, kuni viimane 1969. aastal vähki suri. [[Warren Beatty]] pöördus tema poole, et osta õigused Blanche’i nime kasutamiseks 1967. aasta filmis [[:en:Bonnie_and_Clyde_(film)|„Bonnie ja Clyde“]]. Ta säilitas kindla sõprussõpruse Beattyga. Ta suri vähki 77-aastaselt 24. detsembril 1988 ja maeti Dallase Grove Hilli mälestusparki "Blanche B. Frasure" nime all.
 
Barrow' jõugu liikmed Raymond Hamilton ja Joe Palmer põgenesid mõlemad 1934. aasta jaanuaris Easthamist, nad peeti uuesti kinni ja mõisteti hiljem mõrvas süüdi. Veel üks ühine asi: nad mõlemad hukati elektritoolil Texases Huntsville'is, samal päeval, 10. mail 1935. Barrow' protežee W. D. Jones oli oma mentoritest lahkunud kuus nädalat pärast kolme põgenemist Dexfieldi Pargist 1933. aasta juulis. Ta leidis tee Houstoni ja sai seal tööd, kuid ta leiti üles/ avastati ning võeti kinni. Ta toodi tagasi Dallasesse, kus ta dikteeris "ülestunnistuse", milles ta väitis, et Barrow ja Parker on teda vangis hoidnud. Mõned kõige õudsemad detailid, millest ta rääkis, puudutasid jõugu seksuaalelu, ja see oli see tunnistus, mis tõi kaasa palju lugusid Barrow' ebamäärasest seksuaalsusest. Jones tunnistati süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ja ta kandis leebet 15-aastast karistust. Ta vaevles aastaid ainete kuritarvitamise probleemidega ning andis intervjuu [[Playboy|Playboy'le]] 1967. aasta filmi ümbritseva elevuse ajal. Jones tapeti 4. augustil 1974 arusaamatus olukorras armukadeda poiss-sõbra poolt, kelle naist ta üritas aidata,
 
Barrow’de kambjajõmm W. D. Jones lahkus oma mentorite juurest kuus nädalat pärast seda, kui suudeti 1933. aasta juulis Dexfieldi pargis politseinike käest pääseda. Ta jõudis Houstonini ning asus tööle puuvilla korjanana, kuid peagi ta leiti ning võeti vahi alla. Ta viidi tagasi Dallasesse, kus ta andis „ülestunnistuse“, mille kohaselt oli ta olnud Barrow' ja Parkeri vang. Mõned teised luiskelood esitas ta jõugu seksuaalelu kohta. Need lood andsid alguse paljudele juttudele Barrow’de mitmekülgsest seksuaalsusest. Jones mõisteti süüdi Doyle Johnsoni mõrvas ning ta kandis ära 15 aastase suhtelise kerge karistuse. Tal olid probleemid erinevate ravimite kuritarvitamise ja sõltuvusega. Ta andis ka Playboyle intervjuu 1967. aasta palju räägitud filmi raames. Ta tapeti 1974. aasta augustis ühe armukadeda mehe poolt, kelle naist ta oli proovinud aidata.
 
Henry Methvin, veel üks kambajõmm, mõisteti 1934. aastal Oklahomas süüdi Commerce’is toiminud konstaabel Cambpelli mõrvas. Ta vabanes enneaegselt vanglast 1942. aastal ning suri 1948. aastal rongiõnnetuses. Väidetavalt oli ta purjus peaga magama jäänud ja kukkunud rööbastele, kuid tiirlesid ka kõlakad, et ta lükati rööbastele, et kätte maksta Clyde Barrow' reetmise eest. Ta isa Ivy oli tapetud 1946. aastal auto segase otsasõidu tagajärjel, kus samuti kahtlustati kättemaksu. Bonnie Parkeri abikaasa Roy Thornton mõisteti viieks aastaks vangi sissemurdmise eest, mille ta sooritas 1933. aasta märtsis. Ta tapeti vangivalvurite poolt 1937. aasta. 3. oktoobril Easthami vanglast põgenemiskatsepõgenemise katse käigus.
 
Aastaid pärast Bonnie ja Clyde surma kahetses Prentiss Oakley tehtut. Tema oli esimesena lasud teinud. Ta olevat tihti tunnistanud oma sõpradele, et avas tule liiga vara. Ta oli ka ainuke mees, kes avalikult kahetsust tunnistas. Temast sai 1940. aastal pärast Henderson Jordanit järgmine Bienville’i asula šerif.
 
Frank Hamer naasis rahulikuma elu juurde vabakutselise konsulteerijana turvasektoris. Ta töötas naftafirmade heaks „streigimurdjana“. Guinni väidete kohaselt oli Hameri maine pärast Gibslandi mõnevõrra kahjustada saanud ning paljud inimesed tundsid, et ta ei olnud Barrow’le ja Parkerile andnud ausat võimalust allaandmiseks. Ta sattus veel avalikku valgusse 1948. aastal, kui tema ja kuberner [[:en:Coke_R._Stevenson|Coke Stevenson]] üritasid senati valimistelsenativalimistel (ebaõnnestunult) edestada [[Lyndon B. Johnson|Lyndon Johnsonit]]. Ta suri 1955. aastal 71-aastaselt pärast pikka halva tervisega aega. Tema semu Bob Alcron suri 1964. aasta 23. mail, 30 aastat pärast Gibslandi varitsust.
 
Sõelapõhjaks tulistatud Ford, milles Bonnie ja Clyde põgenemise käigus surid, sai populaarseks turismiobjektis. Seda näidati kolmoma kümnendit30 aastat laatadel, lõbustusparkides ja kirbuturgudeltäikadel, kunikskuni see sai Nevada ralliraja vaatamisväärsuseks. Fordi sisse istumisesisseistumise eest küsiti üks dollar. Pärast, kui seda näidati 1980. aastatel [[Las Vegas|Las Vegase]] automuuseumis, müüdi seda erinevatele kasiinodele Iowas, Missouris ja Nevadas. 2012. aastast on auto [[:en:Whiskey_Pete's|Whiskey Pete’s]] [[:en:Primm,_Nevada|Primmis NevadasNevada osariigis]].
 
2011. aasta 1. aprillil, Grapevine’i mõrvade 77. aastapäeval, tunnustasid Texase korrakaitsjad, sõdurid ja avaliku korra esindajad patrullpolitseinikku Edward Bryan Wheelerit, kes oli tapetud Barrow' jõugu poolt ülestõusmispühade ajal. Nad andsid ta [[San Antonio|San Antonios]] elavale 95- aastasele õele Ella Wheeler-Mcleodile Edwardi portree ja auplaadiga teenetemärgi.
 
==Välislingid==
113 841

muudatust