Armin Tuulse: erinevus redaktsioonide vahel

'''Armin Tuulse''' (aastani [[1936]] '''Armin Neumann'''; [[1. oktoober]] [[1907]] [[Sänna]], [[Tsooru mõis]], [[Valgamaa]] – [[9. detsember]] [[1977]] [[Stockholm]]) oli eesti kunstiteadlane, rahvusvaheliselt tuntud kindlusarhitektuuri uurija ning esimene eestlasest [[Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool|kunstiajaloo professor]] [[Tartu Ülikool]]is aastatel [[1942]]–[[1944]].

Armin Neumann sündis Tsooru mõisa metsaülema perekonnas. Õppis [[Tõrva Gümnaasium|Tõrva Ühisgümnaasiumis]] ja [[Valga Gümnaasium|Valga Poeglaste Gümnaasiumis]]. Mitmekülgselt andekas noormees jätkas [[1927]]. aastal viiulierialal [[Tartu Kõrgem Muusikakool|Tartu Kõrgemas Muusikakool]]is ja immatrikuleeriti ka [[Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond]]a, kus ta aga majanduslikel põhjustel sai õpinguid alustada alles [[1929]]. aastal. Peaaineks valis ta kunstiajaloo, mille lõpetas kuus aastat hiljem magistrikraadiga. Tuulse õpetaja [[Sten Karling]] innustas kõiki oma õpilasi kirjutama kaasaja kunstist ja ka Tuulse puhul langes see üleskutse viljakasse pinnasesse. Ta kirjutas näitusearvustusi (peamiselt 1930. aastate lõpus), kunstiraamatute retsensioone ja lahkas kunsti päevaprobleeme. Oma esimese artikli avaldas Tuulse Üliõpilaslehes ja teemaks [[Eesti Üliõpilaste Selts|EÜS]] ja muusika. Tuulse oli muuseas aastaid EÜS-i orkestri juhataja ning kutseline viiuldaja [[Vanemuise sümfooniaorkester|Vanemuise]] orkestris.<ref name=":0">Ervin Pütsep, Armin Tuulse teaduslikust loomingust - Teataja, 1962</ref> Temalt ilmus rida artikleid [[Tänapäev (ajakiri)|Tänapäevas]], [[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemias]], [[Looming (ajakiri)|Loomingus]] ning ajalehtedes [[Postimees]] ja [[Päevaleht (1905)|Päevaleht]].

Aastail [[1936]]–[[1939]] täiendas ta ülikooli stipendiaadina end kodu- ja välismaal (mh [[Königsberg]]is [[Karl Heinz Klasen]]i ja [[Wilhelm Worringer]]i juures, [[Stockholmi ülikool]]is [[Johnny Roosval]]i juhendusel ning [[Holland]]is, [[Belgia]]s, [[Prantsusmaa]]l ja [[Itaalia]]s).

Alates 1939. aastast [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikooli]]i õppejõud, 1942–1944 kunstiajaloo professor.

1944 emigreerus Rootsi. 1948–1962 Sveriges Kyrkor kaastööline ja 1962. aastast üks väljaandjatest. 1952 alustas [[Stockholmi Ülikool|Stockholmi Ülikooli]]i juures tööd dotsendina, 1962–1974 Põhjamaade ja võrdleva kunstiajaloo professor.

1955. aastast [[Bonn|Bonnis]]is asuva [[Balti Uurimisinstituut|Balti Uurimisinstituudi]] kirjavahetajaliige ja 1965. aastast liige. Osales Rootsi Kunstiajaloolaste Seltsi, Soome Fornminnesföreningi, Internationale Burgvereininigungi, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis töös, mitme väliseesti organisatsiooni ([[Eesti Komitee (Stockholm)|Eesti Komitee]], [[Eesti Rahvusfond]], [[Eesti Rahvusnõukogu]]) liige, aitas Eesti kunstnikel korraldada kunstinäitusi jm.

Armin Tuulset autasustati 1955. aastal Rootsi Teaduste Akadeemia Björnstjerni auhinnaga, 1966 Põhjatähe ordeniga ja 1981 postuumselt [[Marti Carl Adolf Böckler|Marti Carl Adolf Böckleri]]i nimelise sihtasutuse medaliga Mare Balticum.

Armin Tuulse kitsamaks erialaks kunstiajaloos kujunes keskaja kunst ja eriti kindlusarhitektuur. Esimene pikem teadusartikkel ilmus Armin Tuulselt Rootsi-Eesti ühingu aastaraamatus Svio-Estonica 1936. aastal, milles autor käsitles Tallinna linnust rootsi ajal.<ref name=":0" /> [[Õpetatud Eesti Selts|Õpetatud Eesti Seltsi]]i publikatsioonides ilmus 1936 ja 1937 ülevaateid [[Pirita klooster|Pirita kloostri]] väljakaevamistest, kuid peamise energia panustas Tuulse Eesti ja Läti linnuste uurimisele. Temalt ilmus järgemööda ilmus mitu põhjalikku uurimust, mille kokkuvõtteks ja krooniks oli [[1942]]. aastal avaldatud doktoritöö "Die Burgen in Estland und Lettland".

* [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=285 "Kunstiprobleeme tänapäeva Saksamaal"] – [[Looming (ajakiri)|Looming]] nr. 2/[[1938]]