Ahja jõgi: erinevus redaktsioonide vahel

| jõe_langus = 87  m

'''Ahja jõgi''' on [[Emajõgi|Emajõe]] suurim parempoolne lisajõgi, pikkus 102,1  km, [[valgla]] 1074,3  km², [[langus]] 87  m.

Jõgi algab [[Erastvere järv]]est ja suubub Emajõkke 8,8 &nbsp;km enne Emajõe suubumist [[Peipsi]]sse. Väljavool järve kirdeotsast kirde suunas on väikese ja kuival aastaajal üsna veevaese kraavikese moodi. Rohked kaldaallikad ja 2 &nbsp;km allavoolu suubuv [[Valgepera oja]] parandavad oluliselt veevarustust. 5 &nbsp;km alguspunktist on jõgi juba nii veerikas ja piisava langusega (3,8 m/km), et seal asus väike [[Vedela vesiveski]].<ref name="khiir" /> Kokku on jõel olnud 13 vesiveskit, peamiselt ülem- ja keskjooksul. Enamus praegu ei tööta ja mitmed on täiesti hävinenud.<ref name="fedDu" /> Ahja jõgi on [[alamjooks]]ul laevatatav, [[keskjooks]]ul paiknevad [[Saesaare veehoidla]] ja [[Saesaare hüdroelektrijaam]].

Ahja jõgi on Eesti üks maalilisimaid. Jõe ülemjooksul asub [[Tilleoru maastikukaitseala]] (1,9 &nbsp;km²), [[Tille veski]]st [[Möksi veski]]ni (3 &nbsp;km). Tille veski asub pisut ülesvoolu Tartu-Võru vana maantee ehk praeguse Postitee <ref name="5T1Ut" /> maanteesillast. Jõgi on järskude nõlvadega ürgoru kallaste vahel soisel allikarikkal lammil ning moodustab käände ja silmuseid. Tilleorus on 4,5 &nbsp;km matkarada: liigirikas jõelamm, kaitsealune tammepuu, kopratamm, ürgmets, mitmeharuline ristimänd ja [[Merioone allikas]]. Allikas voolab välja punasest liivakiviseinast, mis ei ole vahetult jõe kaldal nagu allavoolu asuvad paljandid. Allika omapärane nimi tuleneb uskumusest, et rohke veevoolu põhjus on allika ühendus merega. <ref name="PImqV" />

Keskjooksul asub [[Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala]] (10,4 &nbsp;km²), mis ulatub 18 &nbsp;km pikkuselt piki jõge [[Koorvere]]st kuni [[Valgesoo küla]] (Otteni) veskini ja on kaitse all juba alates 1957. aastast.

[[Pilt:Kivipalu mägi, osalt varisenud.JPG|pisi|Kivipalu mägi, alumine osa varinguga. <small>''Foto A. Erik''</small>]]

[[Ürgorg|Ürgorus]] [[Paljandumine|paljanduvad]] [[Valgemetsa]]s, [[Kiidjärve]]l ja [[Taevaskoja]]s järskude seintena 12–20 &nbsp;m kõrgused [[Devoni liivakivi|Devoni punase liivakivi]] kaljud (värvuselt valkjashallist lillakaspruunini, enamasti viirgudena), mida nimetatakse taevaskodadeks, paedeks või kaljudeks ([[Võhandu]] jõel nimetatakse liivakivipaljandeid ka müürideks ning seal on nad ühtlaselt 'liivakarva').Tuntumad on [[Suur Taevaskoda]] (24 &nbsp;m) ja [[Väike Taevaskoda]] (10 &nbsp;m). Tegelikult on mitmed paed Väiksest Taevaskojast kõrgemad: [[Kivipalu mägi]] (16 &nbsp;m), [[Oosemägi]] (15 &nbsp;m), [[Sõnajala mägi]] (14 &nbsp;m), [[Laaritsamägi]] (13 &nbsp;m).<ref name="6iRKu" />

[[Saesaare veehoidla]]l asuv [[Saesaare hüdroelektrijaam]] ehitati 1950–1952. See töötas 1972. aastani ja renoveeriti 1991. ja 2012. aastal. Tammi betoonosa remonditi 2015. sügisel.

Paisust allavoolu asub [[Emaläte]], mille koopa võlv on mitu korda varisenud, 2013. aasta suvel peaaegu täielikult <ref name="offTk" />, kuid allika veed on taas endale teed vabastanud. Endist võlvi taastada ei ole võimalik. Emalätte juures on Väike Taevaskoda ja [[Neitsikoobas]], pisut kaugemal Suur Taevaskoda. Piirkond pakub huvi ka 1969. aastal valminud kultusfilmi "[[Viimne reliikvia]]" võttekohtade külastajatele.

Jõe säng on kruusane ja liivane, voolav vesi paigutab ainest pidevalt ümber, samuti on põhi valdavalt pehme ja suhteliselt madalasse vette astudes võib tublisti vajuda. Jõe nõgusa kalda äärde settivad peenest liivast leetseljakud. Ka nende asukohad ja suurus muutuvad. Lammisetted (peeneteraline liiv ja saviliiv) moodustuvad suurvete ajal. Tugevate vihmade järel vesi tõuseb ja muutub pruunikaks ning läbipaistmatuks, nn. piimakohvi karva. Lamm on kerkinud kuni 2 &nbsp;m üle keskmise veepinna ja moodustab pideva lammiterrassi. Lammisetete kuhjumist saab praegugi vaadelda pärast suurvete alanemist, nt. Suure Taevaskoja kaldamurul, kuhu vahel koguneb märkimisväärselt palju liivaviirge.

Saesaare kärestik oli Eesti lauskmaajõgede seas erandlik ja kaunis, nii pikka kärestikulist lõiku Põhja-Eesti paekallastes ei ole. Saesaare kärestik oli umbes 200 &nbsp;m pikkune ja kuni 30 &nbsp;m lai, voolukiirus 3 &nbsp;m sekundis. Oli ka saareke, 20 &nbsp;m pikk ja 10 &nbsp;m lai ning vanade kõrgete kuuskede asupaik.<ref name="tol6L" /> Kärestiku ilme oli igal suvel pisut erinev, sest voolav vesi ja kevadine jääminek liigutasid kõike peale suurimate rändrahnude. [[Eerik Kumari|E. Kumari]] kirjutab, et vesi oli enamasti vaid põlvini, kuid Savimäe-poolses voolurennis püsti jääda päris raske, sest vool oli kiire. (Umbes sama võib praegugi täheldada Koorvere veski tammist jäänud väikese kärestiku ületamise puhul – kui vesi on üle põlve, peab hoolega jala-alust valima, et mitte tasakaalu kaotada.)

1949. aastal tekkisid hüdroelektrijaama ehitamise plaanid, alustati geoloogilisi eeltöid ja loodimist. 1950. aasta kevadel saadeti kärestikku esimesed palgiparved, ehitust alustati sügisel. 1950/51 talvel raiuti tulevase paisjärve alal maha mets (kuni Palanumäeni). 1950 ehitati üle kärestiku sild Savimäe paljandist kruusa toomiseks. 1951. aastal rajati lõhkeainete abil ase Saesaare tammile, suvel töötasid seal juba mitmed komsomolibrigaadid. Vajalikud kivid korjati kärestikust. 1952. mais algas vee paisutamine ning aasta lõpus saadi jaamast esimene elekter. 1953. aasta algul süvendati buldooseritega jõe endine voolusäng kanaliks. Kaldale jäid savi- ja kruusavallid. Need ei taimestunud ja lükati 1961 tasaseks – alles siis tekkis eeldus kallaste edasiseks kujundamiseks.<ref name="5m4qn" />

Saesaare kärestiku taastamist on mõnede survegruppide poolt korduvalt soovitud ja arutatud, kuid kulukaks ja raskestiteostatavaks peetud, kuna taastada tuleks kilomeetreid jõesängi ja tammi muldkehasse lükatud kivid uuesti kärestikuks kujundada. 2016. aastal jõuti ametliku keskkonnamõjude hindamiseni.<ref name="kH9h2" /><ref name="bwvDT" /> Kohalik kogukond on välja toonud, et sotsiaalmajanduslik aspekt jäeti keskkonnamõjude hindamisel arvestamata, samuti 50 aastaga muutunud tingimused kallastel (...KMHs on näiteks arvestamata fakt, et viimase 50 aastaga on Ahja jõe ülemjooksu kuivendatud. Varem akumuleerisid heinamaad ja soostunud alad seal vett, mis aitas säilitada veetaset jões.). Samuti on [[Kiidjärve vesiveski]] tammi lammutamise järel kaldad ja paed (nt. [[Kalmer Tennossaar|Kalmer Tennossaare]]e kodu all) võssa kasvamas ning kardetakse, et palju suuremat ala Saesaare tammist ülesvoolu ei suudeta hooldada.<ref name="0iv4C" /> <ref name="dzPBf" /> Kiidjärvel on nüüd kuivemal ajal pea võimatu kanuumatku teha.

Seniste ümberkaudsete elanike mõtestatud hoidlik majandamine Ahja jõe ürgorus lõppes Tartu–Petseri raudtee valmimisega 1931. aastal.

Huvilisi tuli kogu Eestist, eriti Tartust. Ülerahvastatust võimendasid nn. huvirongid. [[Eerik Kumari|Eerik Kumari]] kirjutab: "Seda rahvamassi ei huvitanud niivõrd kaunis loodus (selle tundmaõppimisega ei osanud või ei tahtnud huvirongide organiseerijad tegeleda), kui lihtsalt lõbutsemine, tantsimine ja pallimäng koos vägijookide tarvitamisega, mille lõpptulemuseks oli looduse rüüstamine."<ref name="4PsCA" /> Ka busse käis tihedalt ja Põlva rajooni organisatsioonid korraldasid kõikmõeldavaid üritusi – laulupäevad, jaanipeod, kokkutulekud, võistlused jms, nii et pea igal pühapäeval midagi toimus. Einelauad pakkusid söögi- ja joogipoolist ning pillerkaar jättis jõe kallastele soga, lõkkeasemeid, auto- ja bussirataste jälgi. Ei puudunud ka õlilaigud ja masinate pesemine jões.

1957. aastal asutati Eesti NSV looduskaitseseaduse alusel Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega mitu looduskaitse- ja keeluala, sealhulgas Ahja jõel. Kaitsekorralduse nõuded ja ala nimetus on muutunud, eesmärk endine: "Säilitada ja tutvustada Ahja jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke ning kaitsta ohustatud, haruldasi ja kaitsealuseid liike ja nende elupaiku." <ref name="zLa0N" />

Ahja jõel on külaliseks ka [[vesipapp]].

Väikese Taevaskoja ligidal suuremates koopa-avades on nähtud [[saarmas]]t.

Ahja jõgi on populaarne veematkade paik. Kulgetakse peamiselt kanuude ja kummipaatidega. Koorvere-Kiidjärve lõigul korraldati ka Eesti esimesed kanuumatkad. Seiklusmatkaklubi [[Toonus Pluss]] (Toomas Uibo) oli esimene, kes 1992. aastal Eestis uudset tegevust alustas.<ref name="S8pNS" />

Kuna Ahja kallastel kasvavad üsna kõrged lepad ja võimsad männid ning kuused, mis maha langedes teisele kaldale ulatuvad (ja kevadised suurveed ei lükka jõge lagedaks nagu nt Soomaal), tuli esialgu tagada läbipääs vilumusteta kanuusõitjatele. Keerukaimaks osutus Valgemetsa raudteesilla alune kärestik, kus on betoonplokid ja sarrustuse raudvarbade jupid.

Toonus Plussi kolmandal tegevusaastal lisandus Veetee (Toomas Pärle), kes lähtusid samadest loodushoidlikest põhimõtetest – oma matkajatele tutvustati jõge ja looduses liikumist, söögipaus oli ühine ning pärast koristati kõik tegevuspaigad, samuti korrastati marsruuti. Edaspidi tekkis juurde nii matkakorraldajaid kui kanuude rentijaid, vastutus hajus ja tekkisid tülid.<ref name="Gbtyn" />

Ahja jõe kallastel on mitmeid matkaradu (peamiselt [[RMK]] rajatud).<ref name="lPSzr" /> <ref name="ea0m3" /> Lihtsalt piki kallast liikuda on suhteliselt raske. Ülemjooksul on soiseid alasid, mättaid ja kobraste koopakäike (tihti märkab neid alles siis, kui oled rohukamarast läbi vajunud). Ürgoru kaitseala kaldareljeef (paed ning uhtorud) nõuab üles-alla ronimist, esineb soiseid ja pehme pinnasega kohti ja paiguti muudavad toomingad alusmetsa peaaegu läbimatuks.

* [http://www.keskkonnaamet.ee/public/old/EL11_taevaskoja_kroon.pdf K. Kroon "Uputatud taevaskojast ja meie juurtest"] – ajaloost, probleemidest ning fotod Saesaare kärestikust enne ja pärast tammi ehitamist. <ref name="oynwm" />

<ref name="dv5tO">[http://estonianmanorhouses.blogspot.com/2012/04/saesaare-veehoidla-ja-taevaskoda.html Saesaare veehoidla ja Taevaskoda piltides. Mõisablogi. (vaadatud 19.12.2014)]</ref>

<ref name="n5KY0">[http://www.envir.ee/sites/default/files/tilleoruseletuskiri1.pdf Vabariigi Valitsuse määruse „Tilleoru"Tilleoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri”eeskiri" SELETUSKIRI. 1. Sissejuhatus.]</ref>

* [http://andmekogu.hiis.ee/kohad/Võrumaa-2733/Põlva-2738/Ahja%20ehk%20Ohvrijõgi-157 Ahja ehk Ohvrijõgi] Hiite Maja SA andmekogus.