|
lol
{{See artikkel| on looduslikust ökosüsteemist; teiste tähenduste kohta vaata artiklit [[Soo (täpsustus)]].}}
lol
[[Pilt:Lütt-Witt Moor-2.jpg|pisi|Soo Põhja-Saksamaal]]
lol
[[Pilt:Kakerdaja raba talvine maastik.jpg|pisi|Talvine [[Kakerdaja raba]]]]
lol
[[Pilt:Suru Bog.jpg|pisi|Rabajärv [[Suru Suursoo]]s [[Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala]]l]]
lol
[[Pilt:Luhasoo.jpg|pisi|[[Luhasoo]] [[Rõuge vald|Rõuge vallas]]]]
lol
'''Soo''' on looduslik ala või [[ökosüsteem]], kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub [[turvas|turbana]].
lol
lol
Botaaniliselt mõistetakse '''sood''' kohana, kus kasvab [[turvas]], mis moodustub taimekooslusest.<ref name="Ilomets" />
Soo teket soodustab [[kliima]], vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge [[põhjaveetase]]. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või [[järve kinnikasvamine|järvede kinnikasvamisel]]. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.<ref name=":0" />
Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases Holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine Holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul<ref name="F8ZMj" />. Eestis tekkisid esimesed sood juba u 10 000 aastat tagasi, [[Holotseen]]is. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. [[Jääaeg|Jääajajärgsel]] ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks [[Kõrg-Eesti|Kõrg-]] ja [[Madal-Eesti]] erinev pinnamood.
Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m<ref name="Raukas" />. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse [[soostunud ala]]ks. Soid jaotatakse arenguastme järgi [[madalsoo]]deks, [[siirdesoo]]deks ja [[kõrgsoo]]deks ehk rabaks.
== Etümoloogia ==
Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanimaid sõnu ja seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi<ref name="Ilomets" />.
==Soode levik==
[[Pilt:Riisa raba.JPG|pisi|[[Riisa raba]] [[Soomaa rahvuspark|Soomaa rahvuspargis]]]]
[[Sood]] katavad ligikaudu 400 miljonit [[hektar]]it ehk umbes 3% [[maismaa]]st. Soode [[levikuala]] ulatub [[lähisarktiline kliimavööde|lähisarktilistelt]] aladelt kuni [[troopika]]ni. Kõige rohkem on soid [[parasvööde|parasvöötmes]], [[okasmetsavöönd|okasmetsade]] levikualal.<ref name="Raukas 1995" />
[[Euroopa]]s on kõige rohkem soid põhja- ja loodeosas okasmetsade, osalt ka [[segametsavöönd|segametsade vööndis]] [[mereline kliima|merelise kliimaga]] aladel. Metsavööndist põhja pool on soode areng [[orgaaniline aine|orgaanilise aine]] vähese juurdekasvu tõttu aeglane, samas soodustab seda aga [[maapind|maapinna]] [[külmumine]], mille tõttu on soode levik seal laialdane. Metsavööndist lõuna pool on soode teke võimalik ainult erilistes soodsa [[veerežiim]]iga tingimustes, samuti mäestike neis [[kõrgusvööndilisus|kõrgusvööndeis]], kus tingimused on metsavööndiga sarnased.<ref name="Paal Leibak" />
[[Eesti]] on oma [[territoorium]]i [[soostumine|soostumise]] poolest [[Maa (planeet)|maailmas]] [[Soome]] järel teisel kohal. Lauge pinnamoega Eestis on 9836 enam kui ühe hektari suurust sood. Soo- ja turbaalasid on kokku 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% riigi [[pindala]]st. Soomes on vastav näitaja 31%.<ref name="Raukas 1995" />. Soodeks loetakse vaid turbaalasid, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Lisaks turba paksusele on oluline kriteerium jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole tegemist sooga, kui sinna [[turvas]]t mingil põhjusel enam juurde ei ladestu.<ref name="injBl" /> Selliseid alasid, kus turbakiht on moodustunud, kuid selle paksus on alla 30 cm, nimetatakse [[soostumine|soostunud]] aladeks.<ref name="Raukas 1995" />
== Soode tekkimine ==
=== Soode tekkimise eeldused ===
[[Pilt:Niitvälja soo - oktoober 2015.jpg|pisi|Lubjakivi põhjaga Niitvälja soo]]
Soode tekkimine ja turba [[settimine]] toimub [[pinnamood|pinnamoe]], [[pinnakate|pinnakatte]], [[Kliima|klimaatiliste]]- ja [[hüdrogeoloogia|hüdrogeoloogiliste]] tingimuste koosmõjul. Klimaatiliselt on kõige soodsamad tingimused soode tekkeks aladel, kus [[sademete hulk]] ületab [[aurumine|aurumise]] hulga, ehk püsiva liigniiskuse puhul mullas ja maapinnal.<ref name="Raukas 1995" /> Lisaks sellele on oluline osa ka [[õhutemperatuur]]i aastasisesel jahtumisel, mis mõjutab nii orgaanilise aine juurdekasvu kui ka aurumist.<ref name="Paal Leibak" />
Kliima kõrval on teiseks soode tekke põhieelduseks vee äravoolu takistav pinnamood. Tasase [[reljeef]]iga aladel on [[äravool]] aeglane ning [[vesi]] koguneb ka väiksemate tõkete taha. Seiskunud vesi vaesub [[hapnik]]ust, taimejäänuste lagunemisprotsessid pidurduvad ning selle tulemusena hakkab ladestuma [[muda]], hiljem [[turvas]].<ref name="Paal Leibak" />
Kolmandaks sootekke eelduseks on mulla või selle all oleva [[lähtekivim]]i [[veepidavus]]. Soostumist soodustavad [[leetmuld]]ade [[nõrgkivikihid]], mulla lähtekivimi vettpidavad [[savi]]-vahekihid ning [[igikelts]] [[Euraasia]] [[manner|mandri]] põhja- ja siseosades.<ref name="Paal Leibak" /> Soo võib tekkida ka vett hästi läbilaskval [[pinnas]]el – [[liiv]]al, kuid üksnes siis, kui maapind jääb seal madalamale [[pinnavesi|pinnavee]] tasemest.<ref name="Raukas 1995" />
=== Soode tekkimise viisid ===
Sood võivad tekkida kas [[arumaa]] ([[mineraalmaa]]) soostumise või [[veekogu]]de kinnikasvamise tagajärjel. Ligikaudu 60% Eesti soodest on kujunenud arumaa soostumise tulemusel, ülejäänud 40% on [[järv]]elise või rannikulõukalise ehk [[laguun]]ilise päritoluga.
==== Arumaade soostumine ====
Arumaade soostumisel on üldjoontes kaks viisi. Esimesel juhul kujuneb nõgudes liigniiske mulla pikaajalise [[gleistumine|gleistumise]] tulemusel vettpidav [[gleihorisont]] ning soostumine kulgeb järgides skeemi: [[madalsoo]]→[[siirdesoo]]→[[raba]]. Teisel juhul tekib tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub vee äravool, mulla [[leetumine|leetumise]] tulemusena vettpidav [[nõrgkivi]] kiht. Nõrgkivi teke on Eestis enamasti seotud metsapõlengutega. Sellise soo tekkimise protsessi korral puudub madalsoo arengufaas, soo teke algab kohe siirdesoo- või rabafaasiga.<ref name="Paal Leibak" />
==== Veekogude kinnikasvamine ====
Veekogu võib hakata kinni kasvama kas põhjast või pealt [[õõtsik]]uga kattudes. Viimane saab toimuda vaid [[tuul]]te eest varjatud väikeste [[järv]]ede, [[soot]]ide või [[lõugas]]te kallastel. Levinuim on veekogude kinnikasvamine üheaegselt nii põhjast kui kaldailt. Kõrge produktiivsusega [[eutroofne|eutroofsetes]] järvedes settib osa moodustunud orgaanilist ainet [[järvemuda]]na veekogu põhja. Järvemuda tihenemisel kujuneb enamasti rohekaspruuni värvusega sete – [[sapropeel]]. Kui veetase järves ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves aegamööda väheneb ning veekogu põhi kattub taimekooslustega. Tavaliselt järgneb veetaimkonna domineerimisele soo [[minerotroofne soo|minerotroofne]] arengufaas, kus esinevad mitmesugused madalsookooslused. Järveline sooteke on kuni 40% juhtudest alanud madalsoo [[tarn]]a-, [[rohi|rohu]]- või pillirooturba moodustumisega, harvem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega.<ref name="Paal Leibak" />
Veekogude kinnikasvamine ja soode tekkimine selle tagajärjel on levinuim [[Lääne-Eesti madalik]]ul, läänesaartel ja [[Põhja-Eesti lavamaa]]l, samuti [[Kirde-Eesti]]s ja [[Kagu-Eesti]] kõrgustike alal. Harva esineb järvelist sooteket aga [[Pärnu madalik]]ul, [[Kõrg-Eesti]] alal, [[Pandivere kõrgustik]]ul ja selle nõlvaaladel ning [[Sakala kõrgustik]]ul.<ref name="Raukas 1995" />
==Soode arenguetapid==
===Madalsoo faas===
[[Pilt:Tuhu soo.jpg|pisi|[[Tuhu soo]] – madalsoo, mille servas on esindatud ka siirdesoo ning raba]]
Arumaa [[nõgu]]de soostumisel valgub vesi soo pinnakihis reljeefi kõrgematelt osadelt kõige madalamatesse osadesse, kus väheliikuv vesi vaesub [[hapnik]]ust ning seega pidurdub lagundavate [[mikroorganismid]]e tegevus. Seetõttu on soo madalamates osades turba juurdekasv suurim. Madalsoo algselt nõgus pind hakkab ajapikku tasanduma ning seetõttu aeglustub omakorda pinnavee [[voolukiirus]] ja laieneb turba suurema juurekasvuga vöönd. Soopinna tasandudes ei jõua ümbritsevatelt kõrgematelt nõlvadelt valguv vesi enam soo keskosani ning ainsaks toitainete allikaks jääb [[sademevesi]] ning selles sisalduv [[tolm]]. Turbalasundi edasisel kasvamisel kõrgeneb soopind veelgi ning reljeefi madalaimatest osadest alanud soostumine võib laieneda ka ümbritsevatele aladele.<ref name="Paal Leibak" />
===Siirdesoo faas===
Toitainete vähenemine toob soo keskosa [[taimkate|taimkattes]] kaasa mitmesuguseid muutusi. Rohkelt toitaineid nõudvate – [[eutroofsus|eutroofsete]] – madalsoo taimekoosluste konkurentsivõime langeb ning nende asemele ilmuvad toitainete suhtes vähenõudlikud – [[oligotroofsus|oligotroofsed]] – taimeliigid. Toitenappus tekib eelkõige soopinna kõrgematel osadel, kus pidurdub tarnade ja [[rohundid|rohundite]] kasv ning neid asendavad [[turbasammal|turbasamblad]], mis kasvavad padjandiliselt ja suudavad hoida kinni palju vett. Mättavahedes on toitaineid mõnda aega rohkem ning seal säilivad madalsoo taimeliigid. Selline mosaiikse taimkattega siirdesoo ei ole tavaliselt soo pikaajaline arengufaas. Erilistes tingimustes, näiteks veetaseme aeglase tõusu puhul võib siirdesoofaas kesta siiski pikaajaliselt, näiteks küünib [[Emajõe-Suursoo]] mõnedes osades siirdesoo kestus [[neotektooniline maakerge|maapinna neotektoonilise tõusu]] tõttu enam kui kolme tuhande aastani.<ref name="Paal Leibak" />
===Kõrgsoo ehk raba faas===
[[Pilt:Selisoo raba, Ida-Virumaa.JPG|pisi|Älved, Selisoo raba, Ida-Virumaa]]
Rabaökosüsteemi normaalse toimimise eeltingimuseks on piisav vaba vee olemasolu kogu rabalaamas. Seda saab hinnata nii soovee taseme põhjal kui ka taimestikus toimuvate muutuste alusel. Veetaseme muutustele, mis on lühiajalised ning tingitud ilmastikuoludest, reageerib rabaökosüsteem turbasammalde tiheduse muutumisega, säilitades nii üldise hüdroloogilise tasakaaluseisundi. Pikaajalised klimaatilised muutused peegelduvad [[älved|älveste]] ja peenarde pindala muutumises.<ref name="Paal Leibak" />
Turbalasundi pindmise, kuni 0,5 m paksuse osa – [[akrotelm]]i e turbatekkekihi – veeläbilaskmisvõime ületab kuni tuhandeid kordi alumise osa – [[katotelm]]i – veeläbilaskevõime. Kuna katotelmi veejuhtimisvõime on äärmiselt madal, jaotub akrotelmis sademevesi ümber ning turbalasundis sisalduv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Selle tulemusel tekivad älved, mille pinnalt on aurumine umbes 40% suurem kui rabapeenardelt. Älvestes toimub ka muutus turbasammalde koosseisus, domineerivad [[Liik (bioloogia)|liigid]], mis on kohanenud kasvama vees või veerikkas keskkonnas. Sõltuvalt raba reljeefist ning [[mikrovorm]]ide jaotusest, kujunevad soomaastikele omased pinnakattemustrid.<ref name="Paal Leibak" />
Raba pind kumerdub ja laieneb samaaegselt ning selle tulemusel toimuvad suured muutused soo [[veebilanss|veebilansis]] ning [[struktuur]]is. Kui madalsoofaasis valgub pinna-ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis rabafaasis pinnavee voolusuund muutub ning see hakkab valguma keskosast serva suunas. Rabafaasile on omane ka vete eriline [[kemism]] ja päritolu – tegemist on toitevaeste sademevetega, mis muutuvad rabas happelisteks.<ref name="Paal Leibak" />
Peenra-älve ja peenra-laukakomplekside struktuur võib püsida mitmeid aastatuhandeid. Suure püsivuse tagab nende koosnemine erinevate [[hüdrofüüsikaline|hüdrofüüsikaliste]] omadustega [[mikromaastik]]est – [[rabapeenar]]dest, [[älved|älvestest]] ja [[laukad|laugastest]].<ref name="Paal Leibak" />
== Soode tüübid ==
Toitaineterikkuse ja [[pH]] alusel eristatakse [[Kesk-Euroopa]]s 5 ökoloogilist sootüüpi:<ref name="y38m0" />
#[[oligotroofsed happelised sood]]
#[[mesotroofsed neutraaalsed sood]]
#[[mesotroofsed happelised sood]]
#[[mesotroofsed kaltsifiilsed sood]]
#[[eutroofsed sood]]
===Soode tüübid taimkatte järgi===
Taimkatte järgi eristatakse [[rohusoo|rohusoid]], [[põõsasoo|põõsasoid]], [[puissoo|puissoid]] ja [[soomets]]i ehk metsastunud soid<ref name="EE" />.
===Erinevate kliimavöötmete soid===
Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt [[Arktika]]le on eriomased [[polügonaalsoo]]d, [[metsatundravöönd]]ile [[kühmusoo]]d, [[taigavöönd]]i põhjaosale [[aabasoo]]d, [[metsavöönd]]ile [[lageraba|lage]]- ja [[puisraba]]d<ref name="EE" />. [[Parasvöötme mereline kliima|Parasvöötme merelise kliimaga]] alale on iseloomulikud [[vaipsoo]]d<ref name="EE" />. Lõunapoolsemates kliimavööndites on sood enamasti veekogude [[kallas]]tel ja [[üleujutusala]]del, [[mäestik]]es aga soo kujunemiseks sobivais kohtades<ref name="EE" />.
== Eesti sood ==
[[Pilt:Hommik Viru rabas.jpg|pisi|Laudtee [[Viru raba]]s]]
{{Vaata|Eesti sood}}
Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%<ref name="Turbasood" />.
Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama [[turbalasund]]iga on [[Vällamäe soo]] (18 m)<ref name="Turbasood" />. Eestis on looduslikke soid 5–6%.<ref name=":0" />
== Soode kuivendamine ==
{{Vaata|Sookuivendus}}
Sookuivendus on [[maaparandus]]võtete kogum, mille eesmärgiks on soost liigvee ärajuhtimisel uue [[põllumaa]] saamine.
==Sooleiud==
[[Pilt:Tollundmanden i Silkeborgmuseet.JPG|pisi|[[Tollundi mees]] [[Silkeborg]]i muuseumis Taanis]]
{{Vaata|Rabalaibad}}
Turbas toimuvate aeglaste keemiliste protsesside tõttu võib neis hästi säilida orgaaniline materjal. [[Sooinimesed|Sooleiud]] on arheoloogidele tänuväärne aines muinasaegse ainelise ja vaimse kultuuri uurimisel.
==Vaata ka==
*[[Allikasoo]]
*[[Jääksoo]]
*[[Kõdusoo]]
*[[Sookaitseala]]
*[[Soostumus]]
== Viited ==
{{viited|allikad=
<ref name="Ilomets">M. Ilomets, K. Kimmel, C.G. Sten, R. Korhnen ''Sood Eesti ja Lõuna-Soomes'' Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscania, 2007. Lk 1–10</ref>
<ref name=":0">[http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja-17-08-2016/ Eesti on kümne tuhande soo maa]</ref>
<ref name="F8ZMj">http://www.geoeducation.info/geoturism/sood.php</ref>
<ref name="Raukas">A. Raukas ''Eesti loodus'' Tallinn: kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995</ref>
<ref name="Raukas 1995">A. Raukas "Eesti loodus" Tallinn: kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995</ref>
<ref name="Paal Leibak">J. Paal ja E. Leibak "Eesti soode seisund ja kaitstus" Tartu: Eestimaa Looduse Fond, Regio AS, 2011</ref>
<ref name="injBl">[http://www.eestiloodus.ee/artikkel4541_4494.html Soode taastamine Eestis]</ref>
<ref name="y38m0">Succow, M ja Jeschke L. Moore in der Landschaft. Urania-Verlag, Leipzig-Jena-Berlin, 268 S. 1986</ref>
<ref name="EE">[[Eesti entsüklopeedia|EE]] 8. köide, 1995.</ref>
<ref name="Turbasood">Orru, M. (1995). ''Teatmik: Eesti turbasood''. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224</ref>
}}
[[Kategooria:Telmatoloogia]]
[[Kategooria:Kooslused]]
[[Kategooria:Sood| ]]
| 