Eelotsusemenetlus ELTL artikli 267 alusel

Eelotsus

Kõigil Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutel on kohustus kanda hoolt selle eest, et Euroopa Liidu õigust kohaldataks vastavalt kindlaks määratud nõuetele. Alati säilib oht, et liikmesriikide kohtud võivad tõlgendada Euroopa Liidu õigust erinevalt. Sellise erineva tõlgendamise vältimiseks on olemas eelotsuse menetlus, mille järgi võib liikmesriigi kohus kahtluse korral küsida nõu Euroopa Kohtult. Euroopa Kohtu vastust riiklikule kohtule nimetatakse eelotsuseks.[1]

Euroopa Liidu õiguse põhiliseks aluseks on eelotsusetaotlus. Selle esitamise tingimused on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 3 punktis b ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artiklis 267. [2]

Artikkel 267

ELTL artkkel 267 sätestab, et Euroopa Liidu kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad:

• aluslepingute tõlgendamist
• liidu institutsioonide, organite või õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist.

Kui selline küsimus antakse liikmesriigi kohtusse ja liikmesriigi kohus leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, võib ta küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kui niisugune küsimus kerkib poolelioleva kohtuasja käigus, mille otsuste peale edasikaebamise võimalus puudub, siis peab kohus saatma asja Euroopa Kohtusse. Kui niisugune küsimus tekib seoses kinnipeetava isikuga, teeb kohus otsuse võimalikult kiiresti [3]

Eelotsusemenetlus

Eelotsusetaotluse esitaja

Eelotsusetaotluse saab esitada organ, mis on kohus või tribunal ELTL Artikkel 267 järgi. Kui Euroopa Kohus hindab, kas eelotsusetaotluse on esitanud kohus, võtab ta arvesse järgmisi asjaolusid:

• Organi õiguslik alus
• Alalisus
• Otsuste kohustuslikkus
• Menetluse võistlevus
• Õigusnormide kohaldamine organite poolt
• Organi sõltumatus.

Oluline on ka organi seotus liiduga ning peab olema hõlmatav mõistega “liikmesriigi kohus”. [4]

Eelotsusetaotluse ese ja ulatus

Eelotsusetaotlus peab puudutama liidu õiguse tõlgendamist või kehtivust, mitte riigisiseste õigusnormide tõlgendamist ega põhikohtuasja raames tõstatatud faktiküsimusi. Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse suhtes otsuse teha ainult juhul, kui Euroopa Liidu õigus on põhikohtuasjas kohaldatav. [5]

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelotsusetaotluses tooma välja kõik faktid ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu on ta seisukohal, et liidu õigusnormid võivad olla kohaldatavad. [6]

Kui küsimuse all on Eurooa Liidu põhiõiguste hartat puudutav eelotsusetaotlus, siis peab taotluses selgelt nähtuma, et kohaldatav on mõni muu õigusnorm peale harta sätete, sest vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 on harta sätted kohaldatavad üksnes liidu õiguse kohaldamisega koos. [7]

Eelotsuse taotluse esitamise aeg

Liikmesriigi kohus võib eelotsusetaotluse esitada kohe, kui ta leiab, et kohtuotsuse tegemiseks on vajalik Euroopa Liidu õiguse tõlgendamist või kehtivust puudutav otsus. Kohus ise on pädevaim organ otsustamaks, missuguses menetluse staadiumis eelotsust küsida tuleb. Selleks, et Euroopa Kohtul oleksid parimad võimalused eelotsusetaotluse hindamiseks, on eelotsusetaotlus vaja esitada staadiumis, kus liikmesriigi kohus suudab piisavalt täpselt määratleda kohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud ning lahendamist vajavad õigusküsimused. [8]

Eelotsusetaotluse sisu

Nõuded eelotsusetaotluse sisule on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94. Vastavalt artiklile 94, tuleb eelotsusetaotlusesse märkida järgmist: Eelotsusetaotluse küsimused Lühiülevaade asjassepuutuvatest asjaoludest ja vaidluse esemest Ülevaade asjassepuutuvatest siseriiklikest normidest Vajadusel kohtupraktika Selgitus, miks kerkis küsimus seoses liidu õiguse tõlgendamisega küsimus[9]

Kui üks või mitu nimetatud elementidest eelotsusetaotlusest puudub, siis võib Euroopa Kohus leida, et ei ole pädev eelotsusetaotluse küsimuste lahendamiseks või tunnistama eelotsuse vastuvõetamatuks. [10]

Eelotsusetaotluse vorm

Eelotsusetaotluses peavad olema täpsed viited põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavatele siseriiklikele normidele ning liidu õiguse sätetele. Taotluses võib sisalduda ka lühikokkuvõte kohtuasja poolte argumentidest. Siseriiklik kohus võib eelotsusetaotlusesse lisaks kirjutada ka enda eelnevad seisukohad. Euroopa kohtule esitatud küsimused peavad olema esitatud selgesti määratletud eraldiseisvas osas, eelistatult alguses või lõpus. Küsimused peavad olema iseseisvalt arusaadavad, ilma eelotsusetaotluse põhjendavale osale viitamata.

Eelotsusetaotlus tuleb lugemise hõlbustamiseks esitada trükitult. Eelotsusetaotluses peab olema kuupäev ning allkiri ja see tuleb esitada Euroopa Kohtu kantseleile elektrooniliselt. Taotlusele peavad olema lisatud kõik asjakohased dokumendid, eelkõige kohtuasja poolte täpsed kontaktandmed ning kohtuasja toimik või selle koopia. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab taotluses muutma anonüümseks nende füüsiliste isikute nimed, kes on taotluses nimetatud või kes on põhikohtuasjaga seotud. Kohus peab ka peitma kõik need andmed, mis võimaldaks neid isikuid tuvastada. See on vajalik isikuandmete kaitseks. [11]

Millal peab eelotsust taotlema?

Eelotsuse taotlemise kohustus tekib liikmesriigi kohtul siis, kui küsimuse all on Euroopa Liidu aluslepingute tõlgendamine või liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivus ja tõlgendamine. Kui selline küsimus kerkib liikmesriigi kohtu menetluses ning kohtuotsuse tegemiseks on vajalik küsimus lahendada, siis peab liikmesriigi kohus taotlema Euroopa Kohtult eelotsust. [12]

Eelotsust ei pea taotlema kahel erandjuhul: Acte clair - Acte clair doktriin, pärineb Euroopa Kohtu otsusest asjas Srl CILFIT v Ministry of Health (1982). Antud doktriin on ELTL artikkel 267-ga kooskõlas. Cilfit-i kriteeriumi nime omandanud termini kohaselt võib siseriiklik kohus, kui tegemist on kõrgeima astme kohtuga, jätta esitamata Euroopa Kohtule küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta , kui vastus on "nii ilmne, et ei jäta mingeid mõistlikke kahtlusi".[13] Acte éclairé - Olukorras kus sisuliselt analoogse küsimusega, st õigusnormi on varem kohus selgitanud, on lubatud eelotsust mitte küsida. See tuleneb 1963. aasta Euroopa Kohtu Da Costa otsusest. Tegemist oli olukorraga, kus varem teises Euroopa Kohtu menetluses oli EL-i õigust puudutav küsimus juba lahendatud. Niisuguses olukorras pole eelotsuse küsimine vajalik.[14]

Kellele on eelotsus siduv?

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu tehtud eelotsus liikmesriigi kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv. ELTL artikkel 267 nõuab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu antud liidu õiguse tõlgenduse täieliku õigusmõju. Lisaks on Euroopa Kohtu praktikas alati kinnitatud ka liidu õigusnormide kehtetuks tunnistamise siduvust.

Sama siduvuse loogika kehtib kõikides menetluse astmetes. Näiteks kui Euroopa Kohtult taotles eelotsust esimese astme kohus, siis on Euroopa Kohtu poolt antud otsused siduvad ka appellatsioonikohtule või kõrgeima astme kohtule.

Kui eelotsuses on kirjas, et liikmesriik peab kohus läbi viima teatavat liiki hindamise, siis tuleb seda ka teha, et tagada eelotsuse korrektne rakendamine ning sellest tulenevalt ka liidu õiguse õige kohaldamine. Kindlasti tuleb seda teha siis, kui Euroopa Kohus on eelotsuses sõnaselgelt öelnud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima teatud asjaolusid, et tuvastada liikmesriigi õiguse kooskõla liidu õigusega. [15]

Eelotsusetaotlused Eestis

Asi C-475/17

Kohtuasjas C-475/17 esitas Tallinna ringkonnakohus eelotsusetaotluse, milles palus Euroopa kohtul selgitada, kas käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb tõlgendada niimoodi, et sellega on vastuolus riigisisene maks. [16] Euroopa Kohus vastas, et põhikohtuasjas käsitletav müügimaks ei ole käibemaksudirektiivi artikliga vastuolus.