Vöötkoodiluger: erinevus redaktsioonide vahel

[[ImagePilt:barcode-scanner.jpg|thumbpisi|Kaasaskantav vöötkoodiluger]]

[[Pliiatsluger]] koosneb [[valgusallikas]]t ja [[fotodiood]]ist, mis on asetatud üksteise kõrvale pliiatsi või kepikujulise eseme tippu. Valgusallikaks võivad olla nähtavaid punaseid valguskiiri väljastav [[valgusdiood]] ehk leed (LED – ''Light Emitting Diode'') kui ka infrapunakiired.<ref name="Kaardiluger" /> Vöötkoodi lugemiseks peab pliiatsit hoidev inimene liigutama selle tippu ühtlasel kiiruse üle vöötkoodi. Luger tuleb vedada üle koodi ühtlase kiirusega, sest koodielemendilaius määratakse selle lugemiseks kulunud aja järgi. Luger on peaaegu vahetus kontaktis koodiga, sest üldjuhul on lugemiskaugus alla kahe millimeetri.<ref name="Kaardiluger" /> Fotodiood mõõdab ära tipus olevast valgusallikast tagasi peegelduva valguse intensiivsuse, kui see ületab trükitud vöötkoodil iga triipu ja nendevahelist tühja kohta. Fotodiood genereerib lainekuju, mida kasutatakse triipude ja nende vahel olevate tühjade kohtade laiuste mõõtmiseks. Vöötkoodis mustad triibud neelavad ja valged tühjad kohad peegeldavad valgust nii, et fotodioodi genereeritud pinge lainekuju vastab triibu ja tühja koha mustrile vöötkoodis. See lainekuju dekodeeritakse lugeri pool sarnaselt [[morsekood|morsekoodiga]]iga, kus punkte ja tühikuid dekodeeritakse.

Oluliseks pliiatslugeri omaduseks on lugemisava läbimõõt. Suurema lugemisavaga lugerid ei ole võimelised lugema tihedat koodi. Väiksema lugemisavaga lugerid suudavad seda lugeda. Lugemisava läbimõõt peab alati olema väiksem kui kitsaim elemendi laius, optimaalseks peetakse 0,7...0,9X, kus X on kitsaima triibu laius.<ref name="Kaardiluger" />

Laserlugerid töötavad samamoodi nagu pliiatslugerid väljaarvatud see, et valgusallikana kasutatakse [[laserdiood]]i ning tavaliselt rakendatakse väntmehhanismiga peegel või pöörlev prisma selleks, et lugeda laserkiirt edasi-tagasi mööda vöötkoodi. Laserdioodi genereeritav valguskiir liigutatakse üle koodi, mille puhul kasutaja näeb ühtlast valgusriba ja saab asetada koodi õigesti lugemisalasse.<ref name="Kaardiluger" />

Laserlugerid võivad olla nii käsilugerid kui ka statsionaarsed. Käsilugerid üldjuhul ei väljasta kiiri pidevalt, mehhanism hakkab tööle, kui soovitakse koodi lugeda, ja lõpeb kohe, kui see on õnnestunud, kasutaja on andnud vastava käsu või on möödunud teatud aeg. Statsionaarsed lugerid väljastavad kiiri pidevalt või omavad loetava pinna ilmumise andurit, mis liigutavad kiiri mitmes sihis, mille tõttu tekib ruudustik. Tänu sellele võib kood olla lugeri ees eri asendites. Laserlugerite lugemiskaugus võib olla väga suur, kuni pooleteise meetrini ja ka üle selle.<ref name="Kaardiluger" />

[[CCD]]-lugerid väljastavad [[valgusdiood]]ivalgusdioodi abil valgusriba, mis peab ulatuma üle loetava koodi. Selliste lugerite tähtsaks parameetriks on lugemislaius, millega määratakse suurim loetav koodipikkus.<ref name="Kaardiluger" /> CCD-lugerid kasutavad ühes reas asetsevaid sadu väikseid valgussensoreid lugeri peaosas. Iga sensor mõõdab valguse intensiivsust otse ees. Iga sensor on üliväike. Sajad sensorid, mis on lugeris reastatud ühte ritta, suudavad mõõta pingeid iga sensori juures ning saavad seetõttu genereerida identse vöötkoodiga pinge mustri. Tähtis erinevus CCD-lugeri ja pliiatslugeri või laserlugeri vahel on selles, et CCD-luger mõõdab vöötkoodilt eralduvat valgust, aga pliiatsluger ja laserluger mõõdavad peegeldunud valgust, mis genereeritakse teatud sagedusel lugeri enda poolt.

Luger hakkab lugema, kui ta jõuab koodile piisavalt lähedale või vajutatakse spetsiaalset lülitit. Lihtsama ehitusega lugeritel väljastatakse valgust pidevalt ja lugemine toimub kohe, kui kood satub täielikult lugemisavasse. Sama koodi korduvalt lugemise vältimiseks ei loeta uut koodi enne, kui loetav pilt on muutunud. CCD-sensoriga lugerid võivad olla vastavalt oma kujundusele kas käpp- või püstollugerid. CCD-lugerid suudavad lugeda sõltuvalt koodi tihedusest kuni 10 &nbsp;cm kauguselt. On olemas ka kahemõõtmeliste koodide lugerid, sellise lugeriga tuleb tõmmata risti üle koodi.<ref name="Kaardiluger" />

Kuigi telefoni kaamerad ilma automaatteravustamiseta ei ole ideaalsed mõne levinuma vöötkoodivormingu lugemiseks, on olemas kahemõõtmelisi vöötkoode, mis on telefonide jaoks optimeeritud. [[QR-kood]]e ja [[Data Matrix]]<nowiki/>i koode saab kiiresti ja täpselt lugeda nii automaatteravustamisega kui ka ilma selleta.

Kasutatud on ka väiksema levikuga liideseid. Neid on kasutatud suures [[Müügikoht|müügi]]<nowiki/>süsteemis koos spetsiaalse riistvaraga, selle asemel, et kasutada neid juba levinud arvutitega. Mõne liidese puhul luger tagastas "toore" signaali selle asemel, et proportsionaalselt tagastada nähtud intensiivsused vöötkoodi lugemise ajal. See oli dekodeeritud vastuvõtva seadme poolt. Mõnikord teisendas luger vöötkoodi sümboloogia selliseks (nagu [[Code 39]]), et signaali vastuvõttev seade sellest aru saaks.

[[ImagePilt:Ps-2-ports.jpg|thumb|rightpisi|[[PS/2]]-tüüpi klaviatuuri- ja hiirepistikupesad]]

Üldlevinud suurused on 13&nbsp;[[Punkt|punktipunkt]]i ja (0,33&nbsp;[[Millimeeter|mm]]), kuigi mõned lugerid suudavad lugeda koode mõõtmetega 3&nbsp;punkti. Et väiksemad koodid oleksid täpselt loetavad, peavad need olema trükitud suurema resolutsiooniga.