|
'''Karen Danielson Horney''' ([[16. september]] [[1885]] – [[4. detsember]] [[1952]]; neiupõlvenimega '''Danielson''') oli saksa päritolu Ameerika psühhoanalüütik.
Horney teooriad seadsid kahtluse alla [[Sigmund Freud]]i vaated, eriti teooriad seksuaalsuse, orientatsiooniinstinkti ning selle geneetilise psühholoogia kohta. Kogu Horney teoreetiline struktuur taandub ühele põhilisele printsiibile: igal inimesel on kaasasündinud vajadus arenguksareneda; püüeldakse selle poole, et organismi võimalusi realiseerida. TedaTa on klassifitseeritudlklassifitseeritud [[uusfreudism|uusfreudistiks]].
==Lapsepõlv==
Suurema osa Horney lapsepõlvest ja noorusajast valdasid teda kahtlused eneseväärikuse osas ning madal enesehinnang oma välimuse suhtes. Kuna ta tundis ennast ebaatraktiivsena, otsustas ta selle kompenseerida suurepäraste teadmiste ja tarkusega.
1904. aastal lahkus Kareni ema tema isa juurest (kuigi nad kunagi ei lahutanud) ning võttis lapsed kaasa ka lapsed.
Juba 14-aastaselt tahtis Horney saada arstiks. 1906. aastal saigi see unistus täidetud:asus Horney asus Freiburgi Ülikooli meditsiini õppima, olles sellega Saksamaal esimene naine, kes arstiteaduskonda vastu võeti. Horney otsus polnud vanematele aga meelt möödameeltmööda.<ref name="Smith" />
Ülikoolis õppides kohtas ta oma tulevast abikaasat Oskar Horneyt, kellega astus 1909. aastal kooselu ametlikuks saiabiellu. JärgnevalJärgmisel aastal sündis nende perre tütar Brigitte, kes oli esimene nende kolmest tütrest. Kareni ema suri aga 1911. aastal. Oma meditsiiniõpingudKaren lõpetas Karenmeditsiiniõpingud 1915. aastal Berliini Ülikoolis. JärgmisedJärgmisel viisviiel aastataastal pühendasõppis ta psühhoanalüüsi õppimisele. Selle aja jooksul kannatas Horney raske depressiooni all ning üritas sooritada enesetappu, kuid tema abikaasa suutis Horney siiski päästa.<ref name="Hjelle" />
1926. aastal tekkisid Horneyl isiklikest raskustest tingituna ka probleemid abielus, mistõttu ta lahutas aastal 1927.<ref name="Smith" />
==Karjäär==
1920. aastal võttis Horney vastu töökoha Berliini Psühhoanalüütilises IstituudisInstituudis, kus ta oli mitmeidtöötas aastaid õppejõuksõppejõuna. Ta kirjutas ja reisis palju. [[Karl Abraham]], kes oli kirjavahetuses [[Sigmund Freud]]iga, pidas Karen Horneyt väga andekaks analüütikuks ja psühhoanalüüsi õpetajaks. 1932. aastal kolis Horney Ameerika Ühendriikidesse, kus asus Chicago Psühhoanalüütilise Instituudi direktoriks. Elades Brooklynis, arendas Horney eelnevaidseniseid teadmisi ja teooriaid neuroosi ja isiksuse kohta, mis põhinesid psühhoteraapia alal töötades saadud kogemustelekogemustel. Kaks aastat hiljem kolis ta New Yorki, kus hakkas loenguid pidama sealses psühhoanalüütilises instituudis.<ref name="Hjelle" />
JärgnevaltSeejärel avaldas Horney oma esimesed raamatud: "Tänapäeva neurootiline isiksus" ("The Neurotic Personality of Our Time") (1937) ja "Psühhoanalüüsi uued teed" ("New ways in Psychoanalysis") (1939). Need raamatud väljendasid tema arusaama psühhoanalüüsist ning olid hiljem aluseks vastuseisule sellele, mis puudutas Freudi libiidoteooriat.<ref name="Smith" /> 1941. aastaks oli Horney dekaan Ameerika Ühendriikide Psühhoanalüütilises Instituudis, kus ta töötas kuni surmani. Horney suri 1952. aastal vähki.<ref name="Hjelle" />
==Kultuur ja neuroos==
==Neuroosi etioloogia==
Võrreldes teiste psühhoanalüütikutega, käsitles Horney neuroosi teise nurga alt. Nimelt erinevalt Freudist, ei uskunud Horney, et ärevus on vältimatu osa inimese psüühikast. Vastupidi, Horney arvas, et ärevus tekib ebaturvalisuse tundest, mida põhjustab ebapiisav vanemlik hoolitsus (sinna alla kuuluvad vanemate armastus, vajalikkuse tunne, vastastikune respekteerimine). Vastavate tingimuste puudumine põhjustab aga omakorda baasärevust. Sellest tulenevalt leidis ta, et neurootilise käitumise etioloogia on seotud suhetega vanema-lapse vahel. Kui laps saab tunda end armastatu ja aktsepteerituna, tunneb ta end ka turvaliselt ning nii on suurem tõenäosus, et tema areng kulgeb normaalselt. Teisalt kui aga laps tunneb end ebaturvaliselt ning käitub seega vaenulikult oma vanemate suhtes, võib vaenulikkus generaliseeruda ning muutuda baasärevuseks. Horney järgi võib ülemäärase baasärevuse tasemega lapsest saada tulevikus neurootiline täiskasvanu.<ref name="Hjelle" />
===Neurootilised kalduvused===
Horney tegi ümber ka Freudi [[Oidipuse kompleks]]i. Nimelt väitis Horney, et ühe vanema külge klammerdumine ning seetõttu teise vanema poolne kadedus põhjustab lapse-vanema vahelise suhte kõikumist/ebastabiilsust, mille tulemusena tekib lapsel ärevus.<ref name="Hjelle" />
Horney kirjutas aastatel 1922–1937 14 naise psühholoogiat puudutavat töödteost, mis liideti üheks köiteks pealkirjaga "Feminine Psychology". Oma essees "The Problem of Feminine Masochism" kirjeldas Horney kultuuride ja ühiskondade survet naistele, milles nad on sunnitud olema sõltuvad meeste armastusest, prestiižist, tervisest, hoolitsusest ja kaitsest.
Horney kohaselt saavutavad naised eluväärtuse vaid läbi oma laste ja suuremate peredepere kaudu. Ta puudutas seda teemat oma essees "The Distrust Between the Sexes", kus võrdles mehe ja naise suhet lapse ja vanema vahelise suhtega.
Horney uskus, et mõlemast soost inimestel – nii meestel kui ka naistel – on sisemine tung olla geniaalne ja produktiivne. Ent naised on võimelised seda tungi rahuldama loomulikul, sünnipärasel viisil – jäädes rasedaks ja tuues lapsi ilmale. Mehed aga peavad oma tungide rahuldamiseks kasutama väliseid võimalusi – saavutama silmatorkavaid tulemusi tööl või muul alal, mis kompenseeriksid nende loomupärase võimetuse lapsi ilmale tuua.
| 