Uus-Meremaa: erinevus redaktsioonide vahel

Põhjasaar on vähem mägine kui Lõunasaar, kuid vulkaaniline. Põhjasaare idaosas Wellingtoni ja Idaneeme vahel kulgevad kirde-edelasuunalised mäeahelikud Tararua (kõrgeim tipp Mitre, 1570  m), Ruahine (Mangaweka, 1733  m), Raukumara (Hikurangi, 1755  m). Suuremat osa saare keskosast hõlmab vulkaaniline platoo, kus paikneb ka saare kõrgeim tipp [[Ruapehu|Mount Ruapehu]] (2797  m) ning riigi suurim järv [[Taupo järv|Taupo]]. Saare lääneranniku läheduses on lumemütsiga kaetud kustunud vulkaan [[Mount Egmont]] (Taranaki, 2518  m). Saare ida- ja läänerannikul on viljakad tasandikud.

Lõunasaar on saartest suurim. Peaaegu kogu saare ulatuses kulgevad edela-kirde suunas [[Lõuna-Alpid]] (Ka Tiriti o te Moana). Selles mäestikus on 18 üle 3000  m kõrgust tippu, neist kõrgeim on [[Aoraki]] ehk [[Mount Cook]] (3724  m). Mäestikus esineb liustikke, neist pikim (23,5 km) on Tasmani liustik. Mäestik on olnud barjääriks saare ida- ja lääneosa vahel. Saare lõunaosas on pikki sügavaid [[fjord]]e ja mägedevahelisi kitsaid orge.

[[Sutherlandi joastik]]u kõrgus on 580  m.

Lõunasaarel on suuri liustikke. Ühe serv asetseb 120  m kõrgusel. Pikim liustik [[Tasmani liustik]] on 29 km pikkune.

Polüneesia meresõitjad saabusid Uus-Meremaale 11. ja 13. sajandi vahel ning lõid maoori kultuuri. Uus-Meremaa maoorikeelne nimi Aotearoa tõlgitakse tavaliselt kui “pika"pika valge pilve maa”maa". Legendi järgi sai ta oma nime, kui avastajad saarele lähenedes horisondil vastava kujuga pilve nägid.

Enamus Uus-Meremaast jagati hõimude vahel territooriumideks, mida nimetati “rohedeks”"rohedeks" ja mida kontrollisid “hapū"hapū-d”d" (peasuguharud). [[Maoorid]] kohanesid nende troopikal põhineva kultuuriga, süües kohalikke mereande. Nad jahtisid ka suuri lennuvõimetuid linde [[moa]]sid, mis peagi välja surid. Nad näitasid üles suurt nupukust, kohandades oma troopilise põllumajanduse tehnoloogiat selles mõõdukas kliimas, kultiveerides edukalt [[taro]]t, magusat kartulit, pudelkõrvitsaid ja palju muid taimi, mida nad Polüneesiast kaasa tõid; usutakse, et kumara kasvas kaugemal lõunas kui seda on [[Banksi poolsaar]]e lõuna saartel. Kui põhjas oli neid taimi väga kerge kasvatada, siis lõunas Lõunasaarel olid need sooja kliima taimed ebapraktilised. Ometi, sisepiirkondne vahetus ja mõnede toidutaimedega eksperimenteerimine kohalikus looduses oli piisav. Nad tutvusid ka selliste taimedega nagu mooruspuu ja ‘aute’, mida kasutati korpriiete valmistamiseks kergete ülapuride ja isiklike ehete jaoks.

Teadaolevalt tõi esimesed eurooplased Uus-Meremaale [[Abel Tasman]], kes seilas [[1642]]. aastal mööda Lõunasaare ja Põhjasaare läänerannikut. Ta nimetas seda “riigistatud"riigistatud maaks”maaks", uskudes et see on üks osa maismaast, mida [[Jacob Le Maire]] nägi Tšiili rannikul [[1616]]. aastal. Nimetus "riigistatud maa" tähistaski Tasmani esimestel kaartidel Uus-Meremaad, kuid Hollandi kaardistajad nimetasid selle Hollandi maakonna [[Zeeland]] järgi Nova Zeelandiaks. See juhtus mõni aeg pärast seda, kui [[Hendrik Brouwer]] 1643. aastal tõestas, et eeldatud Lõuna-Ameerika on hoopis saar. Ladinapärane Nova Zeelandia muutus hollandipärasemaks Nieuw Zeelandiaks. Kapten [[James Cook]] nimetas selle saarestiku Uus-Meremaaks, maooride pandud nimed Põhja- ja Lõunasaar (Aehei No Mouwe ja Tovy Poenamu) lükati tagasi ja kolme põhisaart hakati nimetama Põhi, Keskmine ja Lõuna. Keskmine saar nimetati hiljem ümber Lõunasaareks ja varasemast Lõunasaarest sai Stewarti saar. Cook alustas saarte ulatuslikke vaatlusi 1769. aastal, muutes need Euroopa vaalapüügi ekspeditsiooniks ja lõpuks tähenduslikuks euroopalikuks koloniseerimiseks. 1780. aastate algusest oli Maori rahval kokkupuuteid Euroopa meremeestega ja vaalapüüdjatega. [[Musket]]ide ettevõtluskaubandus iwide (Maoori suurimad igapäevased sotsiaalsed rühmad) ja Euroopa külaliste vahel lõi põneva jõutasakaalu Maoori hõimude vahel ja seal oli ajutine, kuid pingeline suguharudevaheline sõjatanner, tuntud kui Muskettide sõda, mis lõppes alles siis, kui kõik maoorid olid relvastatud.

Tundes muret maooride ärakasutamise pärast eurooplaste poolt, määras Briti Koloniaalne Kantselei 1832. aastal James Busby Briti residendiks Uus-Meremaal. [[1834]]. aastal veenis Busby Uus-Meremaa Ühinenud Hõimude Liitu valima endale lippu ja kuulutama välja iseseisvust, mis lõpuks viis [[Uus-Meremaa Iseseisvusdeklaratsioon]]ini. Selline väljakuulutamine ei vaigistanud Church Mission Society (Kirikumisjoni Ühing) hirme, kes jätkas musta tööd Briti anneksiooniks. Prantsusmaa suurenev huvi selle regiooni vastu viis Britid lõpuks 1840. aasta jaanuaris Kuningliku Teadaandeni, kus teatati Uus-Meremaa liidendamisest. Legaliseerimaks Briti anneksiooni, saadeti 1839. aastal Uus-Meremaale leitnant kuberner William Hobson, kes viis läbi rutakalt Waitangi Vaherahu läbirääkimised. Vaherahu sõlmiti 6. veebruaril 1840 ja siiani on seda peetud dokumendiks, mis rajas Uus-Meremaa rahvuse ja garanteerib maooridele nende õigused. Maoori tõlke versioonis oli neile lubatud alles jätta “tino"tino rangatiratanga”rangatiratanga" kui vastutasuks loovutatakse “kawanatanga”"kawanatanga", mida inglaste versioon nimetas suveräänsuseks, tänapäeval aga vaieldakse tegeliku tähenduse üle. Vaidlused maavalduste müügi kohta ja suveräänsuse üle põhjustas Uus-Meremaa Maade Sõja ehk maooride vabadusvõitluse, mis kestis aastatel 1845 kuni 1975. 1975. aasta Waitangi Rahulepingu akt asutas Waitangi Tribunali, mis tegeles Waitangi rahuleppe tingimuste rikkumiste uurimisega. Mõned maoori hõimud ja morioorid ei allkirjastanud kunagi seda rahulepet.

Uus-Meremaa sai iseseisvaks valitsusalaks 26. septembril [[1907]]. Täieliku iseseisvuse andis Suurbritannia parlament [[1931]]. aastal Westminsteri statuudiga, mille Uus-Meremaa parlament võttis omaks alles 1947. Sellest ajast on Uus-Meremaa olnud suveräänne [[konstitutsiooniline monarhia]] Rahvaste Ühenduses.