Montenegro: erinevus redaktsioonide vahel

[[Lääne-Balkani riik]]ide hulka arvatud Montenegro piirneb [[Horvaatia]], [[Bosnia ja Hertsegoviina]], [[Serbia]], [[Kosovo]] ja [[Albaania]]ga. Rannajoone pikkus on 294  km. Maismaapiiri pikkus on 625  km.

Aastatel [[1918]]–[[1992]] oli riik [[Jugoslaavia]] koosseisus (alates [[1945]] liiduvabariigina).

Seejärel oli riik aastatel 1992–2003 [[Jugoslaavia Liitvabariik|Jugoslaavia Liitvabariigi]] nime kandnud riigi osa, mis 2003. muutis oma nime [[Serbia ja Montenegro]]ks. Montenegro iseseisvumisega [[2006]]. aastal kaotas Serbia oma väljapääsud merele, kuigi koostöö jätkub.

Nimi "Montenegro" tuleb [[itaalia keel]]est (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale [[Veneetsia|Veneetsia]]st pärit vallutajad [[Lovćen]]i rannikumägede männimetsade järgi.

Eesti keeles mööndav nimekuju "Tšernogooria" tuleneb [[vene keel]]e vahendusel samatähenduslikust lõunaslaavi keeltest kasutatavast nimest ''Crna Gora''.

Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid [[Vene-Türgi sõda (1877–1878)|Vene-Türgi sõjas (1877–187)8]], kui Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, võitis [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] liitlasena mitu [[lahing]]ut: [[Vucji Do]], [[Fundina]], [[Trijebać]]i, [[Krstać]]i ja [[Bjelopavlić]]i lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, [[Bar (Montenegro)|Bar]]i ja [[Ulcinj]]i linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. [[Austria keisririik]] tunnustas Montenegro piire [[1842]], [[1859]] tegi seda Türgi ja [[1878]] [[Berliini Kongress]]il kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.

[[Balkani sõjad|Balkani sõdade]] käigus ([[1913]]) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša [[Esad Toptani]] juhitud vägede vastu võideldes Osmanite võimu alt [[Shkodër]]i linna ([[serbohorvaadi keel]]es ''Skadar''), kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud [[Albaania]] riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.

[[Serbia]] süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega [[separaatrahu]] sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. [[29. november|29. novembril]] [[1918]] kuulutati välja liitumine [[Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik|Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga]]. Montenegro [[sümbol]]id keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku [[Jõuluülestõus]]u, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu [[1926]]. aastani.

[[1992]]. aastal toimunud [[referendum]]il [[Serbia]]ga ühinemise üle anti 96% häältest [[föderatsioon]]i poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest [[islam]]i- ja katolikuusulised vähemused ning ka osa õigeusulisi montenegrolasi [[boikott|boikoteeris]] referendumit.

Alates [[1996]]. aastast asus [[Milo Đukanović]]i valitsus Montenegrot Serbiast, mis siis oli veel [[Slobodan Milošević]]i võimu all, mitmes suhtes ''de facto'' isoleerima. Montenegro rakendas sõltumatut [[majanduspoliitika]]t ja võttis kasutusele [[Saksa mark|Saksa marga]]. Hiljem võeti käibele [[euro]], kuigi Montenegro ei kuulu [[eurotsoon]]i.

[[13. jaanuar]]il [[2002]] kogunes pärast seda, kui keelati [[vana-aastaõhtu]] tähistamine [[Juliuse kalender|Juliuse kalendri]] järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku [[identiteet]]i. See sündmus sai nimeks [[Serbia vana-aastaõhtu]].

[[21. mai]]l [[2006]] toimus [[Montenegro iseseisvusreferendum|iseseisvusreferendum]], millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.

Rahaühikuna on käibel [[euro]] (''evro'').

Keskmine brutopalk oli 2011. aasta novembris 721 eurot ja netopalk 483 eurot. <ref>[http://monstat.org/userfiles/file/zarade/2011/Average%20earnings%20november%202011.pdf Montenegro Statistikaamet]</ref> 2016. aasta jaanuaris oli keskmine brutopalk 739 eurot ja netopalk 490 eurot.

Nagu nimigi ütleb, on valdav osa maast mägine. [[Dinaari mäed|Dinaari mägede]] [[Durmitori massiiv]]is on samanimeline rahvuspark ja ametliku versiooni kohaselt riigi kõrgeim tipp [[Bobotov Kuk]] (2522 &nbsp;m). Kõigi riikide kõrgemate tippude vallutamise oma sihiks võtnud [[Andres Karu]] uuringute kohaselt on aga koguni kolm Albaania piiril asuvat tippu sellest mõned napid meetrid kõrgemad ning neist omakorda kogu riigi kõrgeim on [[Zla Kolata]] (2534 &nbsp;m). Durmitori tipud on siiski oluliselt tuntumad ja ka tehniliselt põnevamad ja raskemad, seda eriti talvel, mil mäkketõus seal on ohtlik ja tõsine väljakutse ka kogenud alpinistile.

"Mustamäe" orud on järsuveerulised kuristikud, paljud mäeharjad lavajad. Suurima jõe [[Tara jõgi|Tara]] kanjon (800–1000 &nbsp;m) on Euroopa sügavaim. Ka rannikuahelikud ulatuvad 1500–1700 meetrini, sealsed lubjakivid on tugevasti [[karst]]unud, kohati puudub muld ja taimkate täielikult, kuna vesi ei püsi pinnases. Madalikku on veidi vaid [[Shkodëri järv|Skadari järve]] nõos. Seal ja ka Aadria mere rannikul valitseb kuuma kuiva suve ja sooja niiske talvega vahemereline kliima. Rannikul on sademeid kuni 1600 &nbsp;mm/a, sisemaal kuni 1900 &nbsp;mm/a, kõrgematel nõlvadel isegi 2500–3000 &nbsp;mm/a. [[Kotori laht|Kotori lahe]] põhjarannik on kogu Euroopa sademeterohkeim koht – 5000 &nbsp;mm aastas. Mandrilise kliimaga ala algab ca 50 &nbsp;km kaugusel rannikust ja talved on seal muidugi külmemad, seda ka kõrguse tõttu. Lumikate püsib mägedes 4–5 kuud, talvel on loodusmaastikes ja mägedel liikumine suhteliselt raske ja ohtlik. On [[maavärin]]ate võimalus ja sellega seoses ka [[laviin]]ioht.