Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 127 baiti, 3 kuu eest
P
pisitoimetamine
}}
 
'''Kosovo''' ([[serbia keel]]es ''Косово/Kosovo'', [[albaania keel]]es ''Kosovë'', ''Kosova'') on vaidlusalune piirkond [[Balkani poolsaar]]e lääneosas. Suuremat osa Kosovost kontrollib täielikult [[osaliselt tunnustatud riigid|osaliselt tunnustatud]] '''Kosovo Vabariik''' (serbia ''Република Косово / Republika Kosovo''; albaania ''Republika e Kosovës''), mis kuulutas end [[17. veebruar]]ilveebruaril [[2008]] ühepoolselt [[Serbia]]st sõltumatuks. Serblastest enamusega ja Serbia piiri äärset Põhja-Kosovot kontrollib see osaliselt (näiteks toimib Serbia ja Kosovo vahel tollikontroll). Kosovo riigipiiri kogupikkus on 602  km. Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust ning peab seda Serbia koosseisu kuuluvaks '''Kosovo ja Metohija autonoomseks piirkonnaks''' (serbia ''Аутономна Покрајина Косово и Метохија / Autonomna Pokrajina Kosovo i Metohija''; albaania ''Qarku Autonom i Kosovës dhe Metohisë'').
 
Kosovo iseseisvust on tunnustanud 110 [[ÜRO]] liikmesriiki, sealhulgas [[Eesti]].
==Nimi==
 
Nimi "Kosovo" pärineb nähtavasti [[slaavi keeled|slaavi]] sõnast ''kos'' ('[[musträstas]]'). See kohanimi on slaavi maades levinud. Seda nime esineb muuhulgas [[Valgevene]]s, [[Bosnia ja Hertsegoviina|Bosnia]]s, [[Bulgaaria]]s, [[Horvaatia]]s ja [[Venemaa]]l. Mõned [[albaanlased|albaania]] uurijad väidavad, et tegemist on [[serbia keel|serbia]]päraseserbiapärase vormiga vanast albaania kohanimest, mis tähendab 'kõrgtasandik'.
 
"''Metohia''" või "''Metohija''" tuleb [[kreeka keel|kreeka]] sõnast ''μετόχια'' (''metokhia''). See sõna tähendab maad, mis on antud [[õigeusu kirik|õigeusu kirik]]ule. [[Kirikumõis]]ad asusid rohkem Lääne-Kosovos. "Metohija" ei ole praegu mingi haldusüksus.
 
==Rahvastik==
Kosovo [[rahvaarv]] oli [[1999]]. aasta kriisi eelõhtul peaaegu 2 miljonit.
 
2007. aastal oli Kosovos kohaliku statistikaameti andmeil 2 126 708 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 195,34 in/km².<ref name="statoffice" />
Rahvastiku kahanemise põhjuseks on Kosovo ametnikud pidanud asjaolu, et suur osa Kosovo albaanlastest elab välismaal: hinnanguliselt on neid 700 000 – 850 000.<ref name="väiksemaks" />
 
Kosovo suurimad linnad on Kosovo Vabariigi pealinn [[Priština]] (162 000 elanikku) ja [[Prizren]] (95 000) Kosovo edelaosas.
 
===Rahvuslik koosseis===
2007. aastal moodustasid albaanlased Kosovo rahvastikust 92%, serblased 5,3% ja teised rahvused 2,7%<ref name="statoffice2" />.
 
Albaanlased on moodustanud enamuse 19. sajandist, varasem etniline koosseis on vaidlusalune küsimus.
 
Kosovo piir ei ühti (albaanlaste) etnilise piiriga. Kosovo põhjaosas ja väiksemates [[enklaav]]ides on serblaste ülekaal. Endises Jugoslaavias on ka väljaspool Kosovot (Makedoonia loodeosa, [[Preševo]] [[Kesk-Serbia|Kesk-Serbias]]s) albaanlaste enamusega piirkondi.
 
===Linnad===
 
== Rahvusvaheline staatus ==
[[Pilt:Kosovo map-fr.svg|thumbpisi|uprightpüsti|Kosovo kaart 2008. aastast]]
[[Pilt:UTkosovo rel small 92.jpg|thumbpisi|uprightpüsti|Kosovo kaart 1992. aastast]]
Kuigi Kosovo on ametlikult [[Serbia]] Vabariigi provints, haldab seda [[ÜRO]] ilma Serbia osaluseta vastavalt [[ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1244|ÜRO Julgeolekunõukogu 10. juuni 1999 resolutsioonile nr 1244]]. [[2001]]. aasta novembris valiti parlament ja [[2002|2002.]]. aasta märtsis valiti presidendiks [[Ibrahim Rugova]], kuid julgeolek, õigusemõistmine ja välisasjad on endiselt ÜRO kontrolli all.
 
Kosovo anomaalne staatus kujunes [[Kosovo sõda|Kosovo sõja]] (1999. aasta märts kuni juuni) tõttu. Sõja peamiseks põhjuseks sai [[Račaki massimõrv]] [[15. jaanuar]]il [[1999]], milles Serbia politsei tappis 45 Kosovo albaanlasest tsiviilisikut ja selle järgnenud [[Rambouillet]]'s toimunud NATO ja Jugoslaavia vaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumine. Kosovo sõjas ründasid [[NATO]] väed ilma ÜRO mandaadita [[Jugoslaavia]] Liitvabariiki, et peatada Serbia politsei ja armee poolne [[etniline puhastus]]. Sellega sunniti Jugoslaaviat alla kirjutama [[Kumanovo lepe|Kumanovo leppele]], mis nägi ette Jugoslaavia vägede väljatõmbamise Kosovost ja provintsi okupeerimist ÜRO [[protektoraat|protektoraadina]] NATO juhitud rahvusvaheliste vägede ([[KFOR]]) poolt, kuhu [[2003]]. aasta juulini kuulusid ka Venemaa üksused.
 
Pärast 1999. aastat on paljud [[serblased]] provintsist lahkunud ning kohalikud albaanlased ei soovi Serbia võimu taastamist Kosovos. Teiselt poolt ei ole Serbia valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, ning Kosovo iseseisvaks kuulutamine ilma Serbia nõusolekuta rikuks [[territoriaalne terviklikkus|territoriaalse terviklikkuse]] ja [[siseasjadesse mittesekkumine|siseasjadesse mittesekkumise]] printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord tõenäoliselt kaua.
[[20. veebruar]]il [[2006]] algasid [[Viin]]is läbirääkimised Kosovo tulevase staatuse üle. Läbirääkimisi juhtis ÜRO erisaadik Kosovos [[Martti Ahtisaari]]. 2007. aasta veebruaris tõdes Ahtisaari, et läbirääkimised on ebaõnnestunud. Oli küll valminud [[ÜRO julgeolekunõukogu]] resolutsiooni eelnõu, mille järgi oleks Kosovo saanud Euroopa Liidu järelevalve all piiratud riikluse, kuid sellega ei olnud nõus kumbki pool. Venemaa lubas resolutsiooni vetostada. [[Ban Ki-moon]] seadis kokkuleppele jõudmise lõpptähtajaks 10. detsembri 2007.
 
[[17. veebruar]]ilveebruaril [[2008]] kuulutas Kosovo end iseseisvaks. Juba esimestel päevadel tunnustas seda mitu riiki, nende hulgas kolm vetoõigusega ÜRO Julgeolekunõukogu riiki: [[Ameerika Ühendriigid]], [[Prantsusmaa]] ja [[Suurbritannia]]. Eesti tunnustas Kosovot iseseisva riigina sama aasta [[24. aprill]]il. 11. juuni 2013 seisuga tunnustas Kosovo iseseisvust 101 ÜRO riiki ja [[Taiwan|Hiina Vabariik (Taiwan)]]. Kosovo lähinaabritest tunnustavad selle iseseisvust kõik peale Serbia ([[Montenegro]], [[Albaania]] ja [[Makedoonia]]).
 
Seevastu muud maailma riigid, sealhulgas kaks ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega riiki ([[Venemaa]] ja [[Hiina Rahvavabariik]]) ei ole tunnustanud Kosovo iseseisvust ja on pidanud seda Serbia haldusalasse kuuluvaks Kosovo ja Metohija provintsiks.
Praeguse seisuga ei tunnusta EL<ref name="eayCX" />, NATO<ref name="ojvc6" /> ega ÜRO<ref name="fSs1L" /> organisatsioonidena Kosovo iseseisvust ja tegutsevad seal jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel.
 
[[2008]]. aasta detsembrist on tegutsenud Kosovos EL-i õigusriigi missioon ([[EULEX]]). Missiooni eesmärk on toetada Kosovo võimude pingutusi õigusriigi saavutamisel, eelkõige politsei, õiguse ja tolli alal. EULEX toimib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 raamistikus ja on Kosovo staatuse suhtes neutraalne.
 
Serbia nõudis iseseisvusdeklaratsioonile [[Rahvusvaheline Kohus|Rahvusvahelise Kohtu]] mittesiduvat hinnangut. [[30. september|30. septembril]] [[2008]] rahuldas [[ÜRO Peaassamblee]] Serbia nõude resolutsiooniga 63/3; häältega 77 poolt ja 6 vastu, 74 ei osalenud hääletusel. [[22. juuli]]l [[2010]] tegi Rahvusvaheline Kohus mittesiduva kohtuotsuse, mille järgi [[Kosovo iseseisvusdeklaratsioon|Kosovo ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon]] ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega.
 
== Haldusjaotus ==
Vald (albaania keeles ''komuna'', serbia keeles ''opština'' (општина)) on Kosovo väikseim haldusüksus.<br/><small>Esimene nimi on albaania, teine serbia keeles.<br/>Tärniga tähistatud vallad on moodustatud või laienenud pärast 2008. aastat, kui iseseisvus kuulutati välja; Serbia ei tunnusta neid.</small>
 
[[Pilt:Kosovo, administrative divisions (municipalities) - Nmbrs abc-sort - colored.svg|pisi|Kosovo vallad. Numbrid on järjekorranumbrid loendis.]]
 
{{veergude loend|2|
 
Kosovo varajane ajalugu on vaidlusalune küsimus.
[[FilePilt:3 -Murad I map.PNG|pisi|Osmanite riigi laienemine sultan [[Murad I]] (1362–1389) valitsemisajal]]
Serblaste esivanemad rändasid Kosovo aladele kirdest [[7. sajand]]i algul pKr. Keskajal oli Kosovo Serbia kuningriigi keskus. [[1389]]. aastal võitsid [[Murat I]] väed serblasi ja bosnialasi Priština lähistel aset leidnud [[Kosovo lahing]]us. Piirkond läks pooleks tuhandeks aastaks [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] koosseisu.
 
Serbia ajaloolaste väitel kujunes Kosovo praegune albaanlastest elanikkond põhiliselt edelast, [[Albaania]] praeguselt territooriumilt sisserännanutest. See migratsioon toimus Türgi võimu ajal, eriti alates [[17. sajand]]ist, kui enamik albaanlasi võttis vastu [[islam]]i.
 
Albaanlased väidavad, et nemad on Kosovo algasukad, sest nad on [[illüürlased|illüürlaste]] järeltulijad. Albaania ajaloolaste väitel tõrjuti illüürlased [[6. sajand]]i paiku sisserännanud [[slaavlased|slaavlaste]], serblaste esivanemate poolt lõuna poole praeguse Albaania territooriumile.
 
[[ImagePilt:Kosovo02.png|thumb|rightpisi]]
[[ImagePilt:Kosovo 1941.png|thumb|rightpisi]]
[[1870. aastad|1870. aastatel]] asutasid albaanlased Türgi võimule vastupanuks [[Prizreni liiga]] ja [[1881]] moodustati ajutine valitsus. [[1912]] oli Kosovo lühikest aega vastiseseisvunud Albaania riigi koosseisus. Ent 1913 sundisid suurriigid ([[Suurbritannia]], [[Ameerika Ühendriigid]], [[Prantsusmaa]] ja teised) loovutama piirkonna Serbiale, sest sel ajal olid umbes 60% piirkonna elanikest serblased (vaata [[Kosovo rahvaarvu dünaamika]]). Aastal [[1918]] sai Kosovost vastmoodustatud Jugoslaavia osa.
 
[[1941]]–[[1945]] oli Kosovo [[Itaalia]] okupatsiooni ajal moodustatud [[Suur-Albaania]] koosseisus. Pärast sõja lõppu sai Kosovo [[Josip Broz Tito]] poolt juhitud Jugoslaavias [[1946]] Serbia liiduvabariigi autonoomse piirkonna ja [[1963]] autonoomse provintsi staatuse.
 
[[1974]] võeti vastu Jugoslaavia uus põhiseadus, mis andis Kosovole peaaegu täieliku omavalitsuse peamiselt albaanlastest parteijuhtide juhtimisel. Näiteks oli koolides sama õppekava ja õpikud mis Albaanias [[Enver Hoxha]] võimu ajal. Need säilisid isegi pärast seda, kui Albaanias oli neist loobutud.
 
[[1980. aastad|1980. aastatel]] albaania ja serbia kogukonna vahelised pinged provintsis kasvasid. Albaanlased pooldasid Kosovo suveräänsust, serblased seevastu pooldasid tihedamaid sidemeid ülejäänud Serbiaga.
Serblaste politiseeritud ja tõestamata väidete kohaselt albaanlased diskrimineerisid Kosovos elavaid serblasi. Tegelikkuses olid need väited Jugoslaavia keskvõimu julgeolekutöötajate poolt välja mõeldud ja levitatud selleks, et suurendada Kosovos Jugoslaavia keskvõimu ja Serbia haaret. Augustis [[1987]], Jugoslaavia kommunistide juhitud režiimi nõrgenemise ajal külastas Kosovot [[Slobodan Milošević]], kes oli tollal tõusev täht poliitikataevas. Oma karjääri edendamiseks apelleeris ta serbia natsionalismile. Kõneldes rahvahulkadele, ütles ta: "Mitte keegi ei tohi söandada teid peksta," ning sai kohe Kosovo serblaste kangelaseks. 1987. aasta lõpuks kontrollis Milošević Serbia valitsust.
 
[[1989]] toimus üle-serbialine referendum, mis kiitis heaks Serbia uue põhiseaduse, mis oli demokraatlikum, sest ta võimaldas [[mitmeparteisüsteem]]i, kehtestas tegeliku [[sõnavabadus]]e ja nägi ette [[inimõigused|inimõiguste]] austamise.
 
Uus konstitutsioon kärpis provintside õigusi, jättes ka Kosovo autonoomiast ilma. Ka seda tajusid serblased demokraatliku sammuna. Kosovo albaanlased aga protesteerisid selle vastu, keeldudes referendumil osalemast. Albaanlaste boikott ei mõjutanud siiski referendumi tulemust, sest nende osatähtsus kogu Serbias oli liiga väike.
Ent uue konstitutsiooni pidi ratifitseerima Kosovo esinduskogu. Kui see kogu märtsis 1989 kogunes, et ettepanekuid arutada, ümbritsesid hoonet [[tank]]id ja [[soomusauto]]d, sundides esinduskogu konstitutsiooniparandusi vastu võtma. Põhiseaduse muudatustega läks kontroll Kosovo [[politsei]], kohtusüsteemi, majanduse, haridussüsteemi ja keelepoliitika üle Serbia valitsuse kätte.
 
Uue konstitutsiooni järgi ei olnud provintsidel enam oma ametlikku ajakirjandust ning kogu ametlik ajakirjandus integreeriti Serbia ametliku ajakirjanduse alla. Kosovo [[albaania keel|albaaniakeelne]] ajakirjandus suruti alla. Albaaniakeelset ajakirjandust enam ei finantseeritud, ja kuigi eraajakirjandus oli teoreetiliselt lubatud, tegid spetsiaalselt kõrgeks aetud rendid ning seadused selle levitamise keeruliseks, nii et see peaaegu ei saanud toimida. Ka albaaniakeelne televisioon ja raadio Kosovos keelustati.
 
Ka kontroll riigiettevõtete üle (tol ajal ja praegugi olid enamik ettevõtteid riiklikud ning ''[[de iure]]'' on seda praegugi) läks Serbia valitsuse kätte. Septembris [[1990]] vallandati kuni 123 000 albaanlastest riigiametnikku, ajakirjanikku, õpetajat, arsti ja riigiettevõtete töötajat. See kutsus esile [[üldstreik|üldstreigi]] ja massilised rahutused.
Ka albaaniakeelset haridust kärbiti. Pärast Kosovo autonoomia kaotamist standardiseeris Serbia valitsus õppekava kogu Serbias. Koolides lõppes albaaniakeelne õpe (algkoolides see taastati 1994) ning seda kärbiti ka [[Priština ülikool]]is. Ka albaania õpetajaid vallandati massiliselt. Albaanlased hakkasid riigikoole boikoteerima ning püüdsid sisse seada "paralleelse" albaaniakeelse hariduse.
 
Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990 välja [[erakorraline seisukord]] ning rahutuste mahasurumiseks suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.
 
[[1992]] peeti sanktsioneerimata valimised, millel valiti ülekaalukalt presidendiks [[Ibrahim Rugova]], kuid neid valimisi ei tunnustanud ei Serbia valitsus ega ühegi välisriigi valitsus. [[1995]] asusid Kosovosse elama tuhanded serbia põgenikud [[Horvaatia]]st, mis halvendas veegi kahe kogukonna vahelisi suhteid.
 
Albaanlaste vastuseis Jugoslaavia ja eriti Serbia ülemvõimule oli varem ([[1968]] ja märts [[1981]]) viinud märatsemiseni Kosovo halduskeskuses [[Priština]]sPrištinas. Ibrahim Rugova pooldas vägivallatut vastupanu, kuid hiljem sai ilmseks, et see ei toimi, ning vastupanu võttis alates [[1996]]. aastast separatistliku agitatsiooni ja [[Kosovo Vabastusarmee]] (''Ushtria Çlirimtare e Kosovës''; UÇK) relvastatud aktsioonide vormi. Serbia politsei ja UÇK aktsioonid olid [[1998]]. aastaks tekitanud väheintensiivse sõjategevuse seisundi, milles enne [[1999]]. aasta [[Kosovo sõda]] hukkus üle 2000 inimese.
 
UÇK ründas korduvalt Serbia politseid. Märtsis 1998 hakkasid UÇK separatistidega võitlema ka Jugoslaavia armee üksused. Järgnevatel kuudel tapeti sadu inimesi ja üle 200 000 inimese põgenes kodudest. Rahvusvahelise ajakirjanduse teatel sunniti inimesi relva ähvardusel kodudest lahkuma.
 
ÜRO hinnangul põgenes märtsist 1998 aprillini 1999 kodudest umbes 640 000 albaanlast. Enamik põgenikke läks Albaaniasse, [[Makedoonia]]sse ja [[Montenegro]]sse. Lääne ajakirjanduses on teatatud juhtumitest, et Serbia ametnikud on albaania perekondade isikuttõendavaid dokumente piiripunktides hävitanud.
17. novembril [[2007]] peetud parlamendi- ja kohalike omavalitsuste valimistel võitis [[Kosovo Demokraatlik Partei]], mis lubas provintsi iseseisvaks kuulutada. Enamik serblasi boikoteeris valimisi.
 
Kosovo kuulutas end iseseisvaks [[17. veebruar]]ilveebruaril [[2008]].
 
==Välissuhted==
 
==Loodus==
Kosovo läänepiirile Albaaniaga [[Dinaari mäed|Dinaari mägedesse]] jääb endise Jugoslaavia kõrgeim tipp [[Daravica]] (2656 m/ GPSi järgi 2667 &nbsp;m). Oma kõrgemaks tipuks peab seda seni ka Serbia, kuigi tema "laeks" jääb nüüd 500 meetrit madalam [[Midžor]] idapiiril Bulgaariaga (2169 &nbsp;m, Stara planina aheliku lääneotsas). Albaanias on nende keeles Gjeravicast 100 &nbsp;m kõrgem vaid [[Korab]]. Hoolimata mägedest piiril on Kosovo lääneosa [[Metohija]] siiski kõige madalam ala (400–600 &nbsp;m), mida läbib riigi suurim jõgi [[Valge Drin]]. Maa idaosa on jällegi kõrgem ja künklikum, ulatudes põhja- ja idapiiril 1500–2000 meetrini (Kopaonik). Ka Kosovo lõunapiirile jääv [[Šar planina]] massiiv ulatub siin 2640 meetrini, kuigi mägiala kõrgeim tipp Titov Vrv (2748 &nbsp;m) jääb pisut lõuna poole Makedooniasse. Samas Šari mägedes on ka riigi ainus rahvuspark.
 
Kogu Kosovo alal on tugevate maavärinate oht. Samas on tektooniline aktiivsus loonud maale rikkalikud maavarad – leidub paljusid metallimaake, sh hõbedat ja haruldasi metalle.
 
Ligi 40% maast on kaetud segametsadega. Rohkem kui kolmandik territooriumist on haritav maa ning kuuendik karjamaad. Valitseb mandriline kliima soojade suvede ja suhteliselt jahedate talvedega. Mägedes püsib lumikate 3–4 kuud. Sademeid on 800–1200 &nbsp;mm aastas, millega Kosovo on varasema suure Serbia kõige sademeterikkam ala.
 
==Vaata ka==
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="statoffice">Statistical Office of Kosovo 2007. [http://www.rks-gov.net/en-US/Republika/Kosova/Pages/default.aspx Statistical Office of Kosovo 2007]</ref>
<ref name="väiksemaks">[http://www.postimees.ee/484180/kosovo-rahvaarv-jai-arvatust-vaiksemaks/ "Kosovo rahvaarv jäi arvatust väiksemaks" Postimees/Reuters, 30.06.2011</ref>
<ref name="statoffice2">Statistical Office of Kosovo 2007. [http://www.ks-gov.net/ESK/esk/english/english.htm]</ref>
<ref name="gLqaw">[http://esk.rks-gov.net/rekos2011/?cid=2,40,265 REKOS2011 – Census preliminary results].</ref>
<ref name="väiksemaks">[http://www.postimees.ee/484180/kosovo-rahvaarv-jai-arvatust-vaiksemaks/ "Kosovo rahvaarv jäi arvatust väiksemaks" Postimees/Reuters, 30.06.2011]</ref>
<ref name="statoffice2">Statistical Office of Kosovo 2007. [http://www.ks-gov.net/ESK/esk/english/english.htm Statistical Office of Kosovo 2007]</ref>
<ref name="eayCX">[http://ec.europa.eu/enlargement/potential-candidates/kosovo/relation/index_et.htm Kosovo (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/99 alusel) – ülevaade], Euroopa Komisjon</ref>
<ref name="ojvc6">[http://www.nato.int/cps/en/natolive/topics_48818.htm NATO's role in Kosovo], NATO</ref>
72 996

muudatust