Vikipeedia

Herbert Raidna: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
'''Herbert Voldemar Raidna''' [[Vabadusrist|VR II/3]] (kuni [[1936]] '''Herbert Voldemar Freiberg''', [[23. märts]] [[1897]] – [[20. juuli|29. juuni]] [[1942]] [[Norilsk]] Norillag, hukati) oli Eesti sõjaväelane ([[kolonel]]).
 
Freiberg oli üks caumbes kümnest Eesti ohvitserist, kes oli lisaks Kõrgemale Sõjakoolile (1926) lõpetanud diplomiga ka Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis (1931). Aastatel 1934-1938 oli Freiberg/Raidna sõjaväeatašee Poolas ja Rumeenias, 1940 Leedus. Freiberg/Raidna oli Kõrgema Sõjakooli õppejõud ja sportlike eluviiside propageerija ning Kõrgema Sõjakooli ülem 1939-1940.
 
Freiberg/Raidna on teinud kaastööd mitmele raamatule ("Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt" 1934, "Scouts Rügement Vabadussõjas" 1936) janing kirjutanud ise artikleid (nt ajakirjale "Sõdur", "Kaitse Kodu!") ja raamatu ("Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal" 1939).
 
Kolonel Raidna küüditati ootamatult 13. juunil 1941 õppuste käigus Värska militaarlaagrist koos sadade teiste Eesti kõrgemate ohvitseridega. Raidna oli lisaks üks 40 ohvitserist, kelle Nõukogude võim Norilskis Norillagi sunnitöölaagris 29. juunil 1942 hukkas NKVD poolt fabritseeritud "Nõukogude-vastases vandenõus osalemise" eest. Kuni 1970. aastate keskpaigani ei teatud küüditatud ja hukatud Eesti ohvitseride saatusest, kuni esimesed avaldatud mälestused kõigepealt piiri taga levima hakkasid ja hiljem KGB-dokumentides kinnitust leidsid.
10. rida:
 
== Lapsepõlv ja perekond ==
Herbert Voldemar Freiberg/Raidna sündis 23. märtsil 1897 Koigi mõisas Järvamaal, Mäo mõisast pärit Koigi mõisavalitseja Woldemar Friedrich Freybergi ja Laupalt pärit Elviine Luise Gutmanni peres. Pärast Koigi tollase mõisniku Grünewaldti surma kolis perekond Vääna mõisa Harjumaal, kus sündisid ka Herberti kaks nooremat venda, hilisem raadioasjanduse üks pioneere Eestis, insener ja autovõidusõitja, mitmeid tehnikaalaseid raamatuid avaldanud ja AS Tormoleni juhatuses olnud Kurt Mattias Freiberg (1901-19421901–1942, alates 1936 Aarne Raidna, täiendas pärast Tartu Ülikooli end Colombia Ülikoolis USA-s, hukati Vjatlagis nädalapäevad enne Herbertit juunis 1942, temagi nimi on jäädvustatud kommunismiohvrite memoriaalil Maarjamäel) ja noorim vend Paul Mihael Freiberg, kes õppis Tartu Ülikoolis kaubandust/majandust ja oli 1920.-1930–1930. aastatel ajakirjanduse veergudel tuntud sportlane ja ärimees.<ref>http://secreturbanist.blogspot.com/2018/10/vennad-freibergid-ajalehe-eesti.html</ref> Noorim vend Paul Mihael arreteeriti jaanuaris 1941 vastuhaku eest Nõukogude võimu korraldustele (ei nõustunud oma autot Nõukogude võimule üle andma ja lõhkus selle), talle määrati 5 aastat sunnitööd ja pärast seda jäi teadmata kadunuks. Kõik kolm venda õppisid Tallinnas Reaalkoolis ja eri aegadel Tartu Ülikoolis (EAA.2100.1.2004, EAA.2100.1.2002, EAA.2100.1.2000).<ref>http://secreturbanist.blogspot.com/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>
 
Herbert Voldemar Freiberg/Raidna oli alates 1926 abielus Estonia teatri pianisti ja klaveriõpetaja Dagmar-Clarissa Freibergiga (1903-20031903–2003, neiupõlves Pikner, juveliir Ado Pikneri tütar ja majandusteadlase [[Valentin Pikner|Valentin Pikneri]] õde, alates 1936 Raidna, siirdus 1944 Saksamaale ja seejärel Rootsi, kuhu jäigi elama); abielust sündis 1929 poeg [[Ivo-Sven Freiberg]] (1929-19911929–1991, alates 1936 Raidna), kes pärast Norillagist vabanemist lõpetas kõrgkooli ''[[Cum laude|cum laude]]'' ning oli palju aastaid saksa keele ja kirjanduse õpetaja [[Jalta|Jaltas]], kus ta ka suri (kopsuvähk) enne, kui ta pärast NSVLNSV Liidu lagunemist jõudis emaga kohtuda.
 
Herberti vennal Paulil oli 1928. aastal sündinud tütar ja Kurt/Aarnel oli 1936. aastal sündinud poeg.
23. rida:
* 1922 Wabariigi Sõjakooli alalisväe ohvitseride kursus
* 1926 Kõrgem Sõjakool, II lend, juhtimine ja staabiteenistus, diplom
* 1929-19311929–1931 Prantsuse Kõrgem Sõjakool Pariisis (Ecole Supérieure de Guerre), diplom
* 1932-19341932–1934 Tartu Ülikooli õigusteaduskond (jäi lõpetamata 1934. aasta riigipöörde tõttu).<ref>http://secreturbanist.blogspot.com/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>
 
== Teenistuskäik ==
* 011. mail 1916 lõpetas Peterburi Pauli sõjakooli, saadeti I Maailmasõjas rindele, määrati 130. tagavarapolku II roodu nooremohvitseriks.
*Alates juulistJuulist 1916 määrati Trotsky sõjaväe ehituskomisjoni komandörikskomandör, III roodu nooremohvitseriksnooremohvitser.
*Alates detsembristDetsembrist 1916 määrati sama ehk III roodu ülemaksülem.
*1917 Trotsky ehituskomisjon likvideeriti, Freiberg saadeti tagasi 130. tagavarapolku; 27. juunil 1917 saadeti koos sama polguga tegevväkke.
*099. juulil 1917 määrati I Siberi Kütipolku II roodu nooremohvitseriks.
*15. septembril 1917 saadeti komandeeringusse suurtükibrigaadi 7. pataljoni kursuse Artilerisky Nabljudatel (suurtükiväevaatleja) läbimiseks.
*Oktoobri alguses 1917 saadeti tagasi 130. tagavarapolku.
*077. detsembril 1917 komandeeriti Venemaalt Eestisse sõjaväkke, 1. Eesti polku; määrati Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt II polgu teenistusse.
*18. detsembrist 1917 kuni 05. aprillini 1918 teenis 4. Eesti jalaväepolgus III pataljonis (nn Paide pataljonis).
*24. novembril 1918 mobiliseeriti Eesti rahvaväkke.
*28. novembril 1918 nimetati Sõjaministeeriumi staabi juurde sideohvitseriks (Päewakäsk nr 2 Sõjaministeeriumi staabile).
*033. jaanuaril 1919 avaldas soovi siirduda rindele Vabadussõtta, määrati Scouts Rügementi A kompanii noremohvitseriks alates 04.01.19 (Sõjaministeeriumi päevakäsk nr 8).
*16. jaanuaril 1919 määrati Scouts Rügemendi ratsakomando formeerijaks (päevakäsk nr 19).
*20. jaanuaril 1919 avaldas soovi "väerinnale" sõita ja määrati "k.r. soomusrongi nr 2 peale".
*25. veebruaril 1919 määrati Scouts Rügemendi operatiivadjutandiks (päevakäsk nr 59).
*märts kuni august 1919 erinevatel perioodidel Scouts Rügemendi ajutine ülem (päevakäsud nr 64, 73, 182, 197, 213, 230).
*033. aprill 1919 loodi Wabariigi Sõjakool, 23. aprillist kuni 03. august 1919 õpetas rühmaülemana Wabariigi Sõjakooli I lennu ohvitsere välja. (Postimees 04.08.1939)
*15. augustil 1919 määrati Scouts Rügemendi jalamaakuulajate komando ülemaks (päevakäsk nr 236).
*15. oktoobril 1919 – ülendati leitnandi auastmesse Vene armees väljateenitud aja eest (KVS nr 205).
*Novembris 1919 määrati Scouts-pataljoni ajutineajutiseks ülemaks.
*Detsembris 1919 määrati Scouts-polgu ülema Friedrich-Karl Pinka abiks pataljoni polguks ümberformeerimise puhul.
*Detsembrist 1919 kuni märts 1920 oli Scouts-polgu ajutine ülem.
58. rida:
*7. juunil 1921 määrati Kalevi Maleva pataljoni 2. roodu ülemaks.
*21. septembril 1921 saadetud Wabariigi Sõjakooli alalisväe ohvitseride kursustele.
*22. juulil 1922 annetati– Eesti Vabadussõja mälestusmärk (tunnistus nr 4062, kooli pvk nr 215 § 6), lõpetas alalisväe ohvitseride kursuse.
*099. detsembril 1922 andis sõjamehe truuduse tõotuse (Wabariigi Sõjakooli pvk nr 375 § 2)
* 24. veebruaril 1923 ülendati kapteniks "kiiduväärt teenistuse eest". Asus õppima Kindralstaabi kursustele, need muudeti Kõrgemaks Sõjakooliks 1924.
*055. veebruaril 1926 lõpetas Kõrgema Sõjakooli II lennu juhtimise ja staabikorralduse alal, viidi üle Kindralstaapi käsundusohvitseriks (KSV nr 3021).
* 24. veebruaril 1927 Kindralstaabi käskudetäitja ohvitser, ülendati majoriks. Oktoobrist 1927 määratud Kõrgema Sõjakooli ajutiseks õppejõuks jalaväetaktika, maailmasõja ajaloo ja praktiliste tööde taktika alal (SÜO ksk nr 313 § 3).
*Aprillis 1929 täitub 10 aastat teenistust.
*31. mail 1929 annetatud Läti Vabariigi iseseisvuse 10. a juubeli mälestusmärk (SÜO ksk nr 151 § 2).
*25. juulil 1929 lähetati Prantsusmaale Kõrgemasse Sõjakooli (Sõjaministeeriumi ksk nr 311 § 3).
*21. veebruaril 1931 annetati– Kaitseliidu III klassi Valgerist (Kaitseliidu Keskjuhatuse otsus).
*011. augustil 1931 lõpetas Prantsusmaal Kõrgema Sõjakooli diplomiga.
* 24. veebruaril 1932 – teenis Kaitsevägede Staabi I osakonnas, ülendatud kolonelleitnandiks.
*1932-19341932–1934 õppis koos Herbert Grabbiga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õpe jäi pooleli seoses 1934. aasta riigipöördega (EAA.2100.1.2000). Üliõpilaskorporatsiooni Rotalia vilistlane (EFA.272.0.37248).
*22. veebruaril 1934 anti üle Kotkaristi III kl teenetemärk (Kotkaristi nõukogu otsus 22.02.1934).
* 27. septembril 1934 oli kaitsevägede staabi I osakonna ülem, määrati kaitseväe atašeeks Poolamaale ja Rumeeniasse arvates 1. oktoobrist 1934<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00053_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=1a2f1ad7aa3ad65bdfc4a18d138371a0</ref><ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00054_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=6677c018ff066ce1919a53bad3f10ce7</ref>
* 1934. aastal ilmus Laidoneri 50. juubeliks raamat "Johan Laidoner: mälestusi kaasaeglasilt", kus Herbert Freiberg oli kaasautoriks.
*088. juunil 1936 määrati Tallinna Linna perekonnaseisuametniku otsusega uueks perekonnanimeks Raidna.
*1936. aastal ilmus Aarne Võtingu koostatud raamat "Scouts Rügement Vabadussõjas", Freiberg/Raidna oli raamatu sisuline toimetaja (ERA.796.1.2).
*1934-19381934–1938 Kaitseväe esindaja Poolamaal ja Rumeenias; detsembris 1938 üle viidud Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektoriks VI ametiastmel.
* 24. veebruaril 1939 ülendati koloneliks (Vabariigi Presidendi ksk relvajõududele nr 8, S.Õ ksk nr 54 § 2).
*21. oktoobril 1939 määrati Kõrgema Sõjakooli õppejõuks 1939./1940. aastaks üld- ja sõjaväetaktika, staabiteenistuse, sõjaajaloo ja sõjaväegeograafia alal.
* 15. novembril 1939 ülendati Kõrgema Sõjakooli ülemaks. (Postimees 11.11.1939)
*1939 ilmus Herbert Voldemar Raidna raamat "Riigikaitse ja selle tegurid kaasajal".<ref>https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2015/01/Riigikaitse_ja_selle_tegurid_1939.pdf</ref>
*1939-19401939–1940 Kõrgema Sõjakooli ülem kuni Nõukogude okupatsioonini augustis 1940.<ref>http://secreturbanist.blogspot.com/2013/03/kolonel-herbert-voldemar-raidna-end.html</ref>
 
== Arreteerimine ja küüditamine ==
89. rida:
Herbert Raidna arreteeriti NKVD ja punaväelaste poolt koos üle 300 teise kõrgema ohvitseriga Värska Põhjalaagrist. Meestele anti 13. juuni õhtul 1941 korraldus võtta kaasa vaid väga vähesed asjad, astuda veoautodele ja bussidele, kust väidetavalt pidi nad veetama öistele õppustele. Selle asemel arreteeriti nad Petseris ja aeti vagunitesse ning viidi Riia kaudu Venemaale, Raidna sattus Siberisse Norilskisse, kus järgnev talv oli pakaseline ja raske. Perekond ei teadnud kümneid aastaid, mis Raidna või teiste ohvitseridega oli juhtunud.
 
1940. algusaastatel kaduma jäänud sadade Eesti ohvitseride saatust on aastakümneid hiljem teiste hulgas käsitlenud Ülo Uluots oma raamatus "Nad täitsid käsku". Uluots annab lk 21-22 tabava selgituse sellele, miks kuni pea 1990. aastateni ei pööratud kadumaläinud ohvitseridele tähelepanu:
 
: ''"Miks on olnud huvi meie ohvitseride kadumise ja saatuse vastu küllalt tagasihoidlik?
: Kohe pärast juunipööret 1940 algasid vahistamised. Järgmise aasta juuniküüditamine viis Venemaale ligi 10 000 inimest meie rahva paremikust. Sellele järgnes 35 000 mehe mobiliseerimine punaväkke. Mehed, kes kadusid Juminda neeme juures merre ja Venemaa metsatöölaagritesse. Ellujäänud jahvatati läbi Velikije- Luki külmunud küngastel. 1941. aasta metsavendlus ja suvesõda nõudis ohvriks ligi 2000 meest. 1941. aastal kattus Eestimaa ühishaudadega, siis toimus ka Tartu vangla verepulm. Porhov- – Dno- – Staraja Russa nõudsid järjekordsed ohvrid. Arusaam, et Eestit tuleb kaitsta, viis üle 70 000 mehe koos sakslastega rindele. Eestimaa metsad ja lagendikud Narva jõest üle Auvere, Sinimägede, Puhatu raba, Avinurme kaudu kuni Porkunini ning Emajõe äärest Keilani kattusid meie meeste haudadega. Järgnes põgenemine läände ning rannarootslaste lahkumine -– baltisakslased olid juba varem läinud. Saaremaa ja Kuramaa lahingud, Alam-Sileesia, Tšehhi põrgu, sõjavangilaagrid. Kohe pärast venelaste tagasitulekut algas uus arreteerimiste laine, 1949. aastal oli märtsiküüditamine. Pärast kompartei VIII pleenumit 1950. aastal tulid uued vahistamised. ▼
 
: Kõike ei jõua kokku lugeda. Me kaotasime kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Selle kõige taustal on ka mõistetav, et Eesti ohvitseride hävitamine kadus üldiste kaotuste ja ohvrite hulka, moodustades osakese ühisest tervikust. Ohvitsere oli selleks liiga vähe, et neid esiplaanile tõsta. Surmas on kõik võrdsed. Kuid eraldi võetuna leian nad siiski seda väärt olevat, et kirjutada neist raamat. Nad teeb eriliseks see, et neil ei lubatud täita oma kohust."''<ref>{{Raamatuviide|autor=Ülo Uluots|pealkiri=Nad täitsid käsku|aasta=1999|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit|lehekülg=}}</ref>▼
▲Kohe pärast juunipööret 1940 algasid vahistamised. Järgmise aasta juuniküüditamine viis Venemaale ligi 10 000 inimest meie rahva paremikust. Sellele järgnes 35 000 mehe mobiliseerimine punaväkke. Mehed, kes kadusid Juminda neeme juures merre ja Venemaa metsatöölaagritesse. Ellujäänud jahvatati läbi Velikije-Luki külmunud küngastel. 1941. aasta metsavendlus ja suvesõda nõudis ohvriks ligi 2000 meest. 1941. aastal kattus Eestimaa ühishaudadega, siis toimus ka Tartu vangla verepulm. Porhov-Dno-Staraja Russa nõudsid järjekordsed ohvrid. Arusaam, et Eestit tuleb kaitsta, viis üle 70 000 mehe koos sakslastega rindele. Eestimaa metsad ja lagendikud Narva jõest üle Auvere, Sinimägede, Puhatu raba, Avinurme kaudu kuni Porkunini ning Emajõe äärest Keilani kattusid meie meeste haudadega. Järgnes põgenemine läände ning rannarootslaste lahkumine - baltisakslased olid juba varem läinud. Saaremaa ja Kuramaa lahingud, Alam-Sileesia, Tšehhi põrgu, sõjavangilaagrid. Kohe pärast venelaste tagasitulekut algas uus arreteerimiste laine, 1949. aastal oli märtsiküüditamine. Pärast kompartei VIII pleenumit 1950. aastal tulid uued vahistamised.
 
▲Kõike ei jõua kokku lugeda. Me kaotasime kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi. Selle kõige taustal on ka mõistetav, et Eesti ohvitseride hävitamine kadus üldiste kaotuste ja ohvrite hulka, moodustades osakese ühisest tervikust. Ohvitsere oli selleks liiga vähe, et neid esiplaanile tõsta. Surmas on kõik võrdsed. Kuid eraldi võetuna leian nad siiski seda väärt olevat, et kirjutada neist raamat. Nad teeb eriliseks see, et neil ei lubatud täita oma kohust."<ref>{{Raamatuviide|autor=Ülo Uluots|pealkiri=Nad täitsid käsku|aasta=1999|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit|lehekülg=}}</ref>
 
== Surm ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Raidna"