Ava peamenüü

Muudatused

P
pisitoimetamine
|märkused =
}}
'''Albaania Vabariik''' (''Republika e Shqipërisë'') on [[vabariik]] [[Euroopa]]s [[Balkani poolsaar]]e lääneosas. [[Lääne-Balkani riik]]ide hulka arvatud Albaania piirneb idas [[Kreeka]] (piiri pikkus 282  km) ja [[Makedoonia]]ga (151  km), idas ja põhjas [[Kosovo]] (114  km) ning põhjas [[Montenegro]]ga (173  km). Maismaapiiri kogupikkus on 720  km. Lääne poole jääb [[Aadria meri]] ja edela poole [[Joonia meri]]. Rannajoone pikkus on 362  km. Territoriaalmere laius on 12 [[meremiil]]i.
 
Lääne-Albaania madalikud piirnevad Aadria mere ja strateegiliselt tähtsa [[Otranto väin]]aga, mis on vähem kui 100  km laiune veeala Albaania ja [[Itaalia]] saapa "kanna" vahel. Otranto väin ühendab Aadria merd Joonia merega [[Vahemeri|Vahemeres]].
 
[[Pilt:Albaania kaart.png|pisi|Albaania kaart]]
 
== Suurus ja piirid==
Albaania pindala on 28 748  km² (27 398  km² maad, 1350  km² (4,7%) vett). Albaania on maailma riikide seas pindalalt 139. kohal. Albaania maksimaalne pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 340  km ja maksimaalne laius ida-lääne suunas umbes 145  km.
 
Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil [[London]]is [[1912]]–[[1913]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal okupeerisid Albaania eri osi Itaalia, Serbia, Kreeka ja [[Prantsusmaa|Prantsuse]] väed, kuid võitjariigid kinnitasid [[1921]] uuesti enam-vähem 1913. aasta piire. Algne põhimõte oli määrata piirid vastavalt [[albaanlased|albaania]] rahva ja naaberrahvaste huvidele. Põhja- ja idapiir pidid, nii palju kui võimalik, eraldama albaanlased [[serblased|serblastest]] ja [[montenegrolased|montenegrolastest]]; kagupiir pidi eraldama albaanlased ja [[kreeklased]]. Väärtuslik Lääne-Makedoonia järvede piirkond tuli jaotada vastavalt seal elavale kolmele rahvale Albaania, Kreeka ja [[Jugoslaavia]] vahel. Kui ei olnud teisi kompromissi nõudvaid tegureid, valiti piirid nii, et rahvad oleksid kõige paremini eraldatud, kasutades looduslikke piire.
 
Võeti arvesse kohalikku majandusliku olukorda, et mitte näiteks lõigata ära küla selle karjamaadest ja turgudest. Poliitiline surve lähtus jõudude tasakaalu kaalutlustest, mitte majanduslikest huvidest.
 
Järvede piirkonna jagamine kolme riigi vahel nõudis, et igal riigil oleks osa järveäärsetest madalmikest. See jaotus mõjutas ka piire põhja ja lõuna pool. Piir, mis kulgeb üldiselt järvedest põhja poole, kuigi järgib idapoolsete mägismaade mäeahelikke, jääb veelahkmest 16–32  km lääne poole. Et Londoni konverentsi läbirääkijad kaldusid kasutama Albaania riigi piiride määramisel [[veelahe]]t, siis jäi suur osa albaanlastest Kosovos Serbia territooriumile.
 
Albaania põhja- ja kirdepoolsetes mägedes ühendab piir kõrgeid tippe ning järgib mäeahelikke suurelt jaolt ligipääsmatutes [[Põhja-Albaania Alpid]]es. Mägismaast Aadria mereni looduslikku piiri ei ole, kuigi Albaania loodepiiri märkimiseks kasutati [[Shkodëri järv]]e ja osa [[Bunë jõgi|Bunë jõest]]. Järvede piirkonnast [[Joonia meri|Joonia mereni]] läheb Albaania edelapiir risti mitme mäeahelikuga.
===Pinnamood===
[[Pilt:Coastline in Albania.jpg|pisi|Lõuna-Albaania rannik]]
Umbes kaks kolmandikku Albaaniast on mägine (üle 200  m üle merepinna). Albaania on Balkani poolsaare kõige mägisem maa. Keskmine kõrgus merepinnast on 700  m. Kõrgeim mägi on [[Korab]] (2764 m; Kesk-Albaanias), [[kips]]irahn Makedoonia piiri ääres. Mäeahelikud kulgevad enamasti põhja-lõuna suunas. Ainsasse ida-lääne suunas kulgevasse ahelikku kuulub [[Tomorr]] (2480  m) Lõuna-Albaanias. Mäed teevad Albaanias liikluse väga vaevaliseks. Mägede orud on väga tihedalt asustatud.
 
Kõige mägisem on Põhja-Albaania, mida katavad [[Põhja-Albaania Alpid]], mis on osa [[Dinaari mäed|Dinaari mägedest]]. Kõrgeim tipp on [[Jezercë]] (2692  m). Piirkond on väga metsane ja hõredalt asustatud. Elanikud tegelevad [[metsandus]]e ja [[karjakasvatus]]ega.
 
Kesk-Albaania mäed [[Drin]]i jõest kuni [[Devoll]]i jõe [[keskjooks]]uni ja [[Osum]]i jõe alamjooksuni on tihedamalt asustatud ning on tasasemad. Seal on palju [[kroom]]i, [[raud]]a, [[nikkel|niklit]] ja [[vask]]e. Elatusallikad on metsandus, karjakasvatus, [[mäendus]] ja [[põllundus]].
Ainult rannikul on väikesed tasandikud (umbes veerand Albaania pindalast). Seal elab umbes pool Albaania elanikest. Looduslikke sadamaid on vähe. Tasandikud on enamasti liivased. Liiva sidumiseks on istutatud palju männimetsa. Aadria mere rannikul on suurepärased rannad ja ka muu maastik.
 
Tasandike ja mägede vahele jääb kuni 400  m kõrguste küngaste piirkond.
 
===Geoloogia===
Kliima poolest jaguneb Albaania kaheks piirkonnaks.
 
Rannikul on [[lähistroopiline vahemereline kliima]]. Suved on kuumad ja kuivad, talved mahedad ja sajused. Näiteks [[Sarandë]]s on [[ööpäeva keskmine õhutemperatuur]] juulis 24  °C ja jaanuaris 9  °C.
 
Sisemaal on [[lähistroopiline mandriline kliima]]. Kõige külmem kuu on jaanuar ja kõige soojem juuli. Mägedes võib õhutemperatuur langeda −26 kraadini. Mägedes sajab talvel väga palju vihma ja lund. Näiteks [[Peshkop]]is on keskmine õhutemperatuur juulis 23  °C ja jaanuaris −1  °C.
 
Albaanias sajab palju vihma, kuid aasta lõikes ebaühtlaselt. [[Keskmine aastane sademete hulk]] on [[Põhja-Albaania Alpid]]es üle 2500 millimeetri, idapiiri ääres alla 750  mm. Umbes 40% sademetest sajab talvel. Edela-Albaania kannatab suviti põua all.
 
Tiranas on keskmine õhutemperatuur augustis 23,8  °C ja jaanuaris 6,7  °C. Sademeid on oktoobris keskmiselt 157  mm ja juulis 28  mm.
 
===Jõed===
[[Pilt:White Drini 05 01.jpg|pisi|[[Valge Drin]]]]
Jõed on talvel kärestikulised ja ujutavad üle, suvel jäävad neist järele vaid nired. Pikim jõgi on [[Drin]] (''Drini i Zi'', ''Sorte Drin''), mis saab alguse Kosovos ning voolab 280  km pikkuselt läbi Põhja-Albaania, suubudes Aadria merre. Suur jõgi on ka [[Seman]] Kesk-Albaanias. Lõuna-Albaania suuremad jõed on [[Shkumbin]], [[Mat]] ja [[Vijosë]]. Drin ja Shkumbin on uuristanud lubjakivisse suuri orge.
 
===Järved===
 
===Rahvuspüha===
Albaania rahvuspüha on [[28. november]], iseseisvuspäev; vabanemine [[Türgi]] võimu alt [[1912]]. Selle kuulutas välja [[Ismail Qemali]], kes asutas ka esimese valitsuse. Iseseisvust tunnustati alates juulist 1913.
 
===Riigikord===
[[1946]]–[[1990]] oli võim täielikult [[Albaania Tööpartei]] käes. Partei tegi kõik otsused sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja usulistes küsimustes.
 
Pärast sotsialismi kokkuvarisemist mujal Euroopas tühistati [[1976]]. aasta põhiseadus ning võeti [[1991]]. aastal vastu üleminekupõhiseadus, mis võimaldas [[mitmeparteisüsteem]]i ja nägi ette presidentaalse vabariigi. Uue põhiseaduse projekt lükati [[1994]]. aasta referendumil tagasi. Praegu kehtib uus põhiseadus, mis võeti vastu referendumil [[28. november|28. novembril]] [[1998]] (opositsiooniline [[Albaania Demokraatlik Partei|Demokraatlik Partei]] boikoteeris referendumit).
 
Kõrgeim seadusandlik organ on ühekojaline 140-liikmeline Rahvakogu (''Kuvendi Popullor''). See valitakse iga nelja aasta tagant. Valimisõigus saadakse 18-aastaselt. Parlament valib iga viie aasta tagant riigipea. Kõrgeim täitevvõimuorgan oli kuni põhiseadusreformini presidendi nõukogu.
===Albaania Vabariigi presidendid===
{{vaata|Albaania riigipeade loend}}
*[[Ramiz Alia]] ([[1991]]–19921991–1992)
*[[Kastriot Islami]] (kt [[1992]])
*[[Pjetër Arbnori]] (kt 1992)
*[[Alfred Moisiu]] ([[2002]]–2007)
*[[Bamir Topi]] ([[2007]]–[[2012]])
*[[Bujar Nishani]] ([[2012]]–2012–[[2017]])
*[[Ilir Meta]] (2017–)
 
===Albaania peaministrid===
{{vaata|Albaania valitsusjuhtide loend}}
*[[Fatos Nano]] ([[1991]], [[1997]]–[[1998]]1997–1998, [[2002]]–2002–[[2005]])
*[[Ylli Bufi]] (1991)
*[[Vilson Ahmeti]] (1991–1992)
*[[Aleksander Meksi]] ([[1992]]–19971992–1997)
*[[Bashkim Fino]] (1997)
*[[Pandeli Majko]] (1998–[[1999]], 2002)
Albaania rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 2 831 741. Varasematel hinnangutel oli rahvaarv 3 582 205 (hinnang, juuli [[2003]]), [[ÜRO]] andmetel 3,2 miljonit (2003). Rahvaarv on väheneud emigratsiooni tõttu, põhiliselt Kreekasse ja Itaaliasse. Maailma riikide seas on Albaania rahvaarvult 140. kohal. Rahvastiku tihedus on 98,5 inimest ruutkilomeetri kohta ([[2011]]). Albaania on Euroopas rahvaarvult 32. ja rahvastiku tiheduselt 18. kohal. [[2025]]. aasta rahvaarvuks prognoositakse 3,8 miljonit.
 
Aastatel 1945–1990 Albaania rahvaarv peaaegu kolmekordistus, kuid väheneva [[sündimus]]e ja kasvava väljarände tõttu [[1990. aastad|1990. aastatel]] rahvaarvu kasv aeglustus. [[2000]] oli rahvaarv 3 544 841. Albaania rahvastik on väga noor (keskmine vanus 28 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 6,3%. Alla 15-aastaste osakaal on 30%. Sotsialismiajal oli ränne maalt linna seadustega piiratud. Need seadused tühistati [[1994]], kuid [[linnastumine]] algas juba 1990. aastate alguses. Linnarahvastiku osakaal on 53,7% ([[2011]]).
 
[[Loomulik iive]] on 2,2% (Euroopa suurim). Naise kohta on 2,1 sündi. Iive on 0,63%. Mehi on 51%, naisi 49%. [[Keskmine eluiga]] on 73,5 aastat, naistel 77 ja meestel 70 või 71 aastat. Laste [[suremus]] on 4,3%.
 
===Rahvad===
Pärast Balkani sõda 1913. aastal jäi uute piiride järgi üle 40% [[albaanlased|albaanlasi]] Kosovosse. Seetõttu elab praegu rohkem albaanlasi teistes riikides kui Albaanias. Albaania ja Kosovo albaanlased peavad end üheks rahvaks. Albaanlased jagunevad hõimudesse. Türgi valitsuse ajal oli albaanlaste elulaad, riietus, arhitektuur ja kunst türgipärased, eriti moslemitel. Kahekümnenda sajandi lõpus on elulaad muutunud euroopalikumaks. Albaanlaste osakaal on ametlikel andmetel 95%.
 
Suurim vähemusrahvus on [[kreeklased]], kes elavad suuremalt jaolt Lõuna-Albaanias Kreeka piiri lähedal. Ametlikult loetakse [[Albaania kreeklased|Albaania kreeklaste]] arvuks 59 000, kuid kreeklased ise hindavad selleks arvuks 300 000. Kreeklaste osakaal on ametlikel andmetel 3%.
Albaanias on ka palju [[mustlased|mustlasi]] (''Sinti''). Nende täpne arv pole teada, kuid neid arvatakse olevat 10% rahvaarvust. Vähemusrahvus on ka [[aromaanid]]. Nende arv on 50 000 – 100 000. [[Serblased|Serblasi]] oli 1994. aastal 1000–3000. On ka [[bulgaarlased|bulgaarlasi]]. Albaanias elavad segaabieludes ka üksikud [[juudid]] (vaata [[Albaania juudid]]).
 
Albaanlased kõnelevad [[albaania keel]]tkeelt. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli albaaniakeelne kooliõpetus Türgi võimude käsul keelatud. Kaks kolmandikku Albaania albaanlastest räägib [[geegi murre]]t, üks kolmandik [[toski murre]]t. [[1972]]. aastal loodi ühtne kirjakeel, millel on mõlema murde jooni.
 
Umbes 2 miljonit albaanlast elab endises Jugoslaavias (90% Kosovo elanikest on albaanlased), 400 000 Makedoonias ja 600 000 [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]].
Usklik olemine oli kriminaalkuritegu. Söögilaua õnnistamise eest võis saada 7 aastat vabadusekaotust. Ametnik võis tulla ja küsida 6–8-aastaste laste käest, kes tunneb [[ristimärk]]i, ning jaatava vastuse korral vanemad represseeriti.{{lisa viide}}
 
Aastast [[1990]] on Albaanias usuvabadus. Sellest ajast saadik on ilmunud palju usulahke.
 
[[22. oktoober|22. oktoobril]] [[1991]] nimetati esimene [[apostellik nuntsius]] [[Ivan Dias]]. Katoliku [[preester|preestreid]] oli järel 33 ja [[nunn]]i 45, kõik vanad ja haiged. Välismaalt, eriti Itaaliast ja Kosovost, samuti Bosniast ja Hertsegoviinast, [[Horvaatia]]st, [[Saksamaa]]lt, [[Austria]]st, [[Sloveenia]]st, [[Malta]]lt, [[India]]st ja [[Filipiinid]]elt hakkas tulema materiaalset abi ja vaimulikke. Praegu on Albaanias 20 katoliku mungakloostrit ja 70 nunnakloostrit. Katoliku preestreid on 110, nunni umbes 300 ja pühakodasid 150.
 
[[25. aprill]]il [[1993]] käis [[paavst]] [[Johannes Paulus II]] pastoraalvisiidil [[Shkodër]]is ja Tiranas, mille käigus ta pühitses 4 esimest piiskoppi pärast tagakiusamist kommunistide poolt.
 
===Tööstus===
Tööstuse, eriti nafta- ja keemiatööstuse arendamisele pööratakse Albaanias suurt tähelepanu. [[Elbasan]]is avati [[1976]]. aastal väike raua- ja [[teras]]etehas. On ka väikesi [[keemiatehas]]eid. Tiranas ja [[Berat]]is on suured [[tekstiil]]ikombinaadid.
 
===Transport===
Esimene [[raudtee]] ehitati 1948. See ühendas Tiranat [[Durrës]]e ja Elbasaniga. Raudteede kogupikkus on 447  km. Algselt ehitati raudtee rahvusvahelise raudtee jätkuna Montenegrost [[Han i Hotit]]i kaudu.
 
Maanteede kogupikkus on 18 000  km, neist kõvakattega on 39%.
 
1000 elaniku kohta on 44 [[auto]]t.
 
Peamised sadamad on Durrës, [[Vlorë]], [[Shëngjin]] ja [[Sarandë]]. Siselaevaliinide kogupikkus on 43  km.
 
Tiranas on rahvusvaheline lennujaam ([[Tirana lennujaam]]). Lennukompaniid on [[Albanian Airline]] ja [[Ada Air]].
Suurim sõltumatu [[päevaleht]] on Koha Jonë, mille tiraaž on 400 000 eksemplari. Teadeteagentuur on [[Albanian Telegraphic Agency]] (ATA).
 
Riikliku Albaania Raadio ja Televisiooniga (RTSh) võistleb 75 eratelekanalit ja 30 eraraadiojaama ([[2001]]. Neid on massiliselt tekkinud alates [[1990. aastad|1990. aastatest]]. [[Partei]]d, [[usuühing]]ud ja riigiasutused ei tohi omada eratelevisiooni- ja raadiojaamu. Paljud elanikud saavad ilma satelliidita vaadata Itaalia ja Kreeka telekanaleid.
 
Albaaniakeelseid saateid edastavad [[ultralühilaine]]l või [[kesklaine]]l [[BBC]], [[Deutsche Welle]], [[Radio France Internationale]], [[Raadio Vaba Euroopa]] ja [[Ameerika Hääl]].
===Kirjandus===
{{vaata|Albaania kirjandus}}
Albaania kirjandusteosed on kirjutatud albaania keele [[geegi murderühm|geegi]] ja [[toski murderühm|toski]] murdes. Kirjanduse arengut on takistatud [[Türgi]] võim, mille ajal ei tohtinud [[albaania keel|albaaniakeelset]] kirjandust välja anda, ning regionaalne ja usuline killustatus. [[Rahvaluule]] on rikkalik. Rahvajuttudes on tunda seost [[kreeka mütoloogia]]ga.
 
==Sport==
Albaania kuulus alates [[4. sajand]]i lõpust Ida-Rooma keisririigi ([[Bütsants]]i) alla. Vallutajatena käisid Albaaniast üle [[läänegoodid]], [[hunnid]] ja [[bulgaarid]]. [[Albaanlased|Albaanlasi]] mainiti esmakordselt [[1078]]. [[1085]] toimus [[Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse|normann]]ide vallutus. [[1282]] vallutas ranniku [[Anjou]] krahv Charles. [[1345]]. aasta paiku oli Albaania mitu aastat [[Serbia]] ülemvõimu all.
 
[[Savra]] lahinguga [[18. september|18. septembril]] [[1385]] algas [[Osanite riik|Osmanite]] ülemvõim. [[Skanderbeg]]i ülestõus türklaste vastu kestis [[1443]]–[[1468]]–1468. [[1444]] moodustati [[Lezhë liiga]]. Skanderbeg suri [[17. jaanuar]]il 1468. [[1478]] liideti Albaania Osmanite impeeriumiga. Alates [[1501]] oli kogu Albaania Osmanite võimu all. Paljud albaanlased põgenesid Itaaliasse, teised võtsid vastu [[islam]]i.
 
Osmanite võim lõikas Albaania rohkem kui neljaks sajandiks lääne tsivilisatsioonist ära, kuid [[19. sajand]]i lõpus hakkas Albaania taasavastama oma lähedust läänele.
[[1788]]–[[1822]] valitses Ali Paša Tepelena [[Ipiros]]t, allumata [[Konstantinoopol]]i kontrollile. Alates [[1830]] toimus ''Rilindja'' (rahvuslik ärkamine). [[10. juuni]]l [[1878]] moodustati [[Prizreni liiga]], mis esindas albaanlaste huve [[Berliini kongress]]il, mis [[Balkani poolsaar]]el piirid ümber korraldas. [[1899]]/[[1900]] moodustati Pejë liiga. [[1912]] toimus [[Esimene Balkani sõda]] Türgi vastu.
 
[[28. november|28. novembril]] 1912 kuulutati [[Vlorë]]s välja Albaania iseseisvus. [[31. juuli]]l 1913 otsustas [[Londoni konverents]] teha Albaaniast iseseisva [[Albaania vürstiriik|Albaania vürstiriigi]]. Suurriigid määrasid Albaania piirid kindlaks nii, et umbes kolmandik albaanlasi jäi võõrvõimu alla. 1914 sai Albaania vürstiks prints [[Wilhelm (Albaania)|Wilhelm zu Wied]].
 
[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] okupeerisid Albaaniat [[Austria-Ungari]], [[Itaalia]], [[Serbia]], [[Montenegro]], [[Kreeka]] ja [[Prantsusmaa|Prantsuse]] väed.
[[28. jaanuar|28.]]-[[31. jaanuar]]il toimus Albaania jagamise plaanide vastane Lushnjë kongress. Moodustati valitsus ja [[Tirana]] nimetati pealinnaks. Juunis [[1920]] aeti Itaalia väed Vlorëst välja. [[17. detsember|17. detsembril]] võeti Albaania vastu [[Rahvasteliit]]u.
 
Sõdadevaheline aeg algas valitsuste kiire vaheldumise, riigipöörete ja võõrvägede sissemarssimistega. Lõpuks tuli võimule [[Ahmed Zogu]], kes [[31. jaanuar]]iljaanuaril [[1925]] sai presidendiks ([[Albaania vabariik]]). Majanduslikult sattus Albaania tugevasse sõltuvusse Itaaliast. [[1. september|1. septembril]] [[1928]] sai Zogu albaanlaste kuningaks (tekkis [[Albaania kuningriik]]). [[27. aprill]]il [[1938]] abiellus ta ungari krahvinna [[Geraldine Apponyi]]ga. [[7. aprill|7.]] ja [[8. aprill]]il [[1939]] okupeeris Itaalia Albaania praktiliselt vastupanuta. Zogu põgenes koos abikaasa ja paaripäevase pojaga. [[12. aprill]]il 1939 otsustati astuda [[personaalunioon]]i Itaaliaga, [[16. aprill]]il sai Itaalia kuningast [[Vittorio Emmanuele III]]-st Albaania kuningas ([[Albaania kuningriik (1939–1943)]]).
 
Pärast okupatsiooni haaras võimu peamiselt kommunistidest koosnev vastupanuliikumine, mida juhtis [[Enver Hoxha]].
 
Kuni aastani [[1990]] (5 aastat pärast Hoxha surma) oli Albaania [[isolatsionism|isolatsionistlik]] sotsialistlik riik. Praegu on tekkimas mitmeparteiline demokraatlik riik, kuid Albaania kannatab [[majandus]]probleemide, [[organiseeritud kuritegevus]]e ning rohkearvuliste [[Kosovo]] põgenike all.
 
===Lähiajalugu===
Pärast sõda sai kommunismist järgmiseks 45 aastaks valitsev ideoloogia. Kommunistide juhid Enver Hoxha ja [[Mehmet Shehu]] likvideerisid oma rivaalid partei sees ning ka antikommunistliku opositsiooni. Nad korraldasid majanduse ümber rangelt [[stalinism|stalinistlikel]] põhimõtetel, toetudes algul Jugoslaaviale, seejärel [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidule]] ja lõpuks [[Hiina]]le. Neid eesmärke ellu viies allutasid kommunistid Albaania rahva isolatsioonile, propagandale ja julmadele poliitilistele meetmetele. Kui Hiina 1970. aastatel avanes Läänele, pöörasid Albaania juhid Pekingile selja ning viisid ellu range [[autarkia]] poliitikat, mis laostas riigi majanduse.
 
Kui Hoxha [[1985]] suri, võimule tuli [[Ramiz Alia]] ja sotsialistlikud režiimid kogu piirkonnas langesid, toimusid Albaaniaski ulatuslikud muutused. Albaania valitsus hakkas olude parandamiseks sõlmima sidemeid Läänega. Algasid demokraatlikud reformid, mis viisid mitmeparteiliste valimisteni [[1991]]. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele kiitsid albaanlased [[1998]] heaks konstitutsiooni, mis seadis sisse õigusel põhineva demokraatliku valitsemissüsteemi ning tagas põhilised inimõigused. Kuigi Albaania on kiiresti liikunud demokraatia ja õigusriigi suunas, on valimiseeskirjades veel tõsiseid puudusi.
 
==Vaata ka==
73 217

muudatust