1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Miacek (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Märgis: Teksti peitmine
Miacek (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Märgis: Teksti peitmine
6. rida:
<blockquote>20.00. Ostankino ründamine jätkub, opositsiooni sõjardid vallutavad uusi objekte. Siseministeeriumi väed on demoraliseerunud, armeeüksused appi ei tule. Opositsioonil peaaegu et õnnestus veenda rahvast oma edasiliikumise mastaapsuses ja presidendi isolatsioonis. Kõik see desorganiseerib neid, kes on valmis tulema appi. Võtan vastu otsuse pöörduda moskvalaste poole abipalvega.</blockquote><ref>Tsiteeritud veebisaidi https://openuni.io/course/2/lesson/8/material/228/ järgi</ref>.
 
Saanud eriolukordade ministrilt [[Sergei Šoigu]]lt kinnituse, et äärmise vajaduse korral antakse rahvale relvad, pöördus [[Jegor Gaidar]] 22.00 telepöördumisega Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema oma relvadega kaitsma [[Moskva Kreml]]i ja Moskva nõukogu, et "riik ei muudetaks taaskord aastakümneteks tohutuks [[koonduslaager|koonduslaagriks]]"<ref>[https://www.youtube.com/watch?v=lqPLUz1Mlfg Gaidari pöördumine]</ref>. Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. Esinesid nt Viktor Tšernomõrdin, Moskva linnapea Juri Lužkov, Grigori Javlinski jt. 4. oktoobril sisenesid Moskvasse Jeltsinile lojaalsed väeüksused. Jeltsin sõnas oma 4. oktoobri hommiku pöördumises Venemaa kodanike poole:<blockquote>Ma pöördun teie poole raskel hetkel. Venemaa pealinnas kõlavad lasud ja voolab veri. Kogu riigist kokku veetud sõjardid, keda mahitab Valge Maja juhtkond, külvavad surma ja hävingut. Tean, et paljudele teist oli see öö unetu. Tean, et te mõistsite kõike.[...] Need, kes astusid üles rahumeelse linna vastu ja vallandasid veresauna, on kurjategijad. Kuid see ei ole ainult üksikute [[bandiit]]ide ja [[pogromm]]itegijate kuritegu. Kõik, mis toimus ja seni veel toimub Moskvas, on eelnevalt planeeritud relvastatud mäss. Selle organiseerisid kommunistlikud revanšistid, fašistlikud peamehed, osa endiseid saadikuid, nõukogude esindajaid.<br>Läbirääkimiste suitsukatte all kogusid nad jõude, kogusid bandiitlikke salku palgasõdureist, kes on harjunud mõrvade ja omavoliga. Tühine punt politikaane üritas jõuga sundida peale oma tahtmise kogu riigile. Vahendid, mille abil nad tahtsid valitseda Venemaad, on paljastatud kogu maailmale. Need on: [[künism|küüniline]] vale, äraostmine. Need on munakivid, teravdatud raudvardad, automaadid ja kuulipildujad.<br>Need, kes vehivad [[punalipp|punaste lippudega]], kastsid taas kord Venemaa verre. Nad lootsid ootamatuse peale, selle peale, et nende jultumus ja pretsedenditu julmus külvavad hirmu ja segadust.[...]<br>Ma pöördun Venemaa kodanike poole. Relvastatud fašistlik-kommunistlik mäss Moskvas surutakse maha võimalikult kiire aja jooksul. Venemaa riigil on selle jaoks vajalikud jõud.[...]<br>Sügav kummardus teile.<ref>[http://1993.sovnarkom.ru/KNIGI/PAVLOVSK/chron141-3.htm President Jeltsini pöördumise tekst]; [https://www.youtube.com/watch?v=GERxlYw5d2k katkend videopöördumisest]</ref></blockquote> Kell 5:00 4. oktoobril kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Edasilükkamatutest meetmetest erakorralise seisukorra krežiimi kindlusmamiseks Moskvas", milles seoses "inimohvreid toonud aset leidnud massirahutuste ja terroriaktidega, Moskvas ekstremistlike jõudude poolt kodanike elule, tervisele, konstitutsioonilistele õigustele loodud ohuga" kinnitati siseministri, julgeolekuministri ja kaitseministri ülesandeks luua ühine staap erakorralise olukorra tagamiseks Moskvas. Moskva komandandiks määrati Aleksandr Kulikov. Ülemnõukogu hoone ([[Moskva Valge Maja]]) piirati ümber, seda tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Aleksandr Rutskoi kasutas Ehho Moskvõ ajakirjaniku satelliittelefoni<!-- või nimetati taolist aparaati kuidagi teisiti?-->, et kutsuda üles lendureid viivitamatult tulema appi Ülemnõukogu hoone juurde demokraatia ja hukkuvate inimeste kaitseks, väites, et eelneval päeval olevat Ostankino juures "rahumeelsel demonstratsioonil" tapetud üle 300 inimese<ref>https://echo.msk.ru/blog/varfolomeev/1168854-echo/</ref>. Samuti kontakteerus Rutskoi Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkiniga. Tsitaat: <blockquote>Kas tõesti ei saa sa aru, et me oleme elavad tunnistajad? Ellu nad meid ei jäta! Ma palun sind, helista saatkonda.[...] Ma anun sind, Valera, sa oled ju usklik. Sa saad ju aru, j... tvoju mat! [...] Ma palun sind: helista välisriikide saatkondadesse!<ref>https://echo.msk.ru/programs/otgoloski/1557082-echo/</ref></blockquote> Kokku hukkus kriisi käigus üle 100 inimese. 4. oktoobri pärastlõunal alistusid opsoitsionäärid pärast läbirääkimisi grupiga Alfa, mis oli Jeltsinilt saanud käsu vallutada hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu juhid eesotsas [[Aleksandr Rutskoi]] ja [[Ruslan Hasbulatov]]iga arreteeriti. Venemaa Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu esimees Zorkin sunniti mõne päeva pärast tagasi astuma (Jeltsini administratsioon olevat vastasel korral ähvardanud avada tema vastu kriminaalasja "õigusliku aluse loomisest Hasbulatovi-Rutskoi ekstremistliku tegevuse jaoks"). Pärast Ülemnõukogu vallutamist olevat Rutskoi kabinetist leitud seadlus selle kohta, kes tulevat viivitamatult arreteerida, Valgesse Majja toimetada ja kellega tuleks arved õiendada. Nimekirjas olid muu hulgas Tšernomõrdin, Filatov, Lužkov, Tšubais, Kozõrev, Šumeiko, Koržakov, Barsukov, Kostikov, Poltoranin - kokku 19 inimest<ref>http://www.yeltsincenter.ru/author_comment/release/na-tretii-den-posle-ukaza</ref>.
 
Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus pärast mässu mahasurumist kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini ja Venemaa valitsuse kätte.