Ava peamenüü

Muudatused

 
=== Iseseisva kirikuna ===
Iseseisvumine BütsantsistKonstantinoopoli patriarhist toimus [[1448]]. aastal, kuid vormiliselt tunnustas Konstantinoopoli patriarhaat VÕK-i autokefaaliat 1589. aastal, kui VÕK võttis kasutusele patriarhi ametikoha.<ref>Liina Eek. Õigeusu kiriku fülogeneesist. - Akadeemia, 5, 2016, lk. 779.</ref> Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid, [[Nikon (Moskva patriarh)|Nikon]] juhtimisel [[1654]]. aasta [[kirikukogu]] parandustega. [[Jumalateenistus]]tes ja [[rituaal]]ides naasti algse kreeka [[õigeusk|õigeusu]] põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai 4, risti pidi lööma 2 sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habemekandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne [[maksud|maks]] vanast usust kinnipidajatele ([[vanausulised|vanausulistele]]). Samas olid vanausulised vabad muudest [[koormis]]test ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi [[1667]] [[kirikuvanne|vande]] alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat [[1666]] (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised, nii protestiks kui tagakiusamise vältimiseks, [[enesepõletamine|end põletama]]. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. [[17. sajand]]i lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.
 
[[18. sajand]]il tugevnes tsaaririigi võim kiriku üle veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. [[Tsaar]]i ([[keiser|keisrit]]) hakati üha ülistama, seostades tema isikut [[jumal]]aga, seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks kui kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.
1742

muudatust