Vene Õigeusu Kirik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Octagon11 (arutelu | kaastöö)
Octagon11 (arutelu | kaastöö)
42. rida:
 
==Ajalugu==
=== Algus ===
Vene Õigeusu kirik loeb enda alguseks [[988]]. aastat, kui [[Kiievi-Vene]] [[Kiievi suurvürst|suurvürst]] [[Vladimir Püha|Vladimir Svjatoslavitš]] võttis [[Bütsants]]ist vastu [[ristiusk|ristiusu]] ja tegi sellest Kiievi-Vene riigis [[riigiusk|riigiusu]]. Kiievi-Vene riiki loodi [[Konstantinoopoli Õigeusu Kirik|Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku]] [[Kiievi metropoolia]] ning [[Kiiev]]isse asutati [[Kiievi metropoliit|Kiievi metropoliidi]] [[Mihhail I (Kiievi metropoliit)|Mihhail I]] [[aujärg]]. Bütsantsi keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi-Vene kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Kiievi-Venesse lähetati usu levitamiseks peamiselt [[kreeklased|kreeklastest]] [[munk]]i ja õpetajaid. Kiievi-Venes segunes nende õpetus kohalike [[paganlus|paganlike]] kommetega.
 
48. rida ⟶ 49. rida:
Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (näiteks seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – [[Boriss Vladimirovitš (Rostovi vürst)|Boriss]], [[Gleb Vladimirovitš (Muromi vürst)|Gleb]], Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosios, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofia, Vsevolod, Moissei, Leonti, Jona, Sergi, Jossif.
 
Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on [[ikoon]]ide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) omased kellade pidev kasutamine, [[halleluuja]] lausumine 2 korda, ristimärgi tegemine 2 sõrmega, habemekandmine, kasutusel oli võidmine [[mürr]]iga. [[1370. aastad|1370.]] aastatel algasid [[nõiaprotsess]]id. Iseseisvumine Bütsantsist toimus [[1448]]. aastal.
 
=== Iseseisva kirikuna ===
Iseseisvumine Bütsantsist toimus [[1448]]. aastal. Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid, [[Nikon (Moskva patriarh)|Nikon]] juhtimisel [[1654]]. aasta [[kirikukogu]] parandustega. [[Jumalateenistus]]tes ja [[rituaal]]ides naasti algse kreeka [[õigeusk|õigeusu]] põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai 4, risti pidi lööma 2 sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habemekandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne [[maksud|maks]] vanast usust kinnipidajatele ([[vanausulised|vanausulistele]]). Samas olid vanausulised vabad muudest [[koormis]]test ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi [[1667]] [[kirikuvanne|vande]] alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat [[1666]] (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised, nii protestiks kui tagakiusamise vältimiseks, [[enesepõletamine|end põletama]]. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. [[17. sajand]]i lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.
 
[[18. sajand]]il tugevnes tsaaririigi võim kiriku üle veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. [[Tsaar]]i ([[keiser|keisrit]]) hakati üha ülistama, seostades tema isikut [[jumal]]aga, seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks kui kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.