Suur põgenemine: erinevus redaktsioonide vahel

Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti [[19. september|19.]]-[[23. september|23. septembril]], kuid [[Saaremaa]]lt lahkus laevu [[Saksamaa]]le ning paate ja vanu rannasõidupurjekaid [[Rootsi]] veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid lahkus Eestist ka maitsi, aga neistki osa pandi hiljem laevadele [[Kuramaa]] sadamates.<ref name="Grabbi" />

Põgenemisteekond oli ohtlik, sest käis sõjategevus, ent Nõukogude terrori eest pääsemise nimel olid inimesed valmis enda ja oma perekonna elu kaalule panema. Enamik paate oli ohtlikult ülekoormatud. Sageli jäi merel mootor seisma ja torm võis paadi vastu kaljusid puruks peksta. Kui palju paate pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi, on praegu võimatu öelda.<ref name="Grabbi" /> Põgenikke Saksamaale viinud laevadest hukkus kaks – [[21. september|21. septembril]] [[Tallinn]]ast lahkunud [[laatsaret]]laev "[[Moero]]" ja [[3. oktoober|3. oktoobril]] [[Kuressaare]]st välja sõitnud mereväe õppelaev "[[Nordstern]]". Esimese uputas Nõukogude [[lennuk]]ilt heidetud, teise [[allveelaev]]alt lastud [[torpeedo]]. Hukkus palju inimesi.<ref name="Grabbi" />

Nõukogude vägede 1944. aasta [[:en:Narva Offensive (July 1944)|suvine Narva pealetung]] lõppes linna vallutamisega [[26. juuli]]l ja sundis [[Kolmas riik|Saksa]] vägesid taanduma [[Tannenbergi liin|Tannenbergi kaitseliinile]] [[Vaivara]] [[Sinimäed|Sinimägedes]]. Järgnenud erakordselt veristes [[Sinimägede lahing|Sinimägede lahingutes]]utes ei suutnud [[Leningradi rinne|Leningradi rinde]] väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda [[Virumaa]]l, alustas [[Punaarmee]] augustis [[Tartu lahing (1944)|Tartu pealetungi]] ja vallutas linna [[25. august]]il. Saksa [[Oberkommando des Heeres|armee ülemjuhatus]] otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased oma vägede Eestist väljatõmbamist, sakslaste taandumisest võtsid osa ka eesti üksused.

Tekkinud ''[[interregnum]]it'' ära kasutades püüdsid rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased taastada Eesti riiklikku iseseisvust. [[18. september|18. septembril]] [[1944]], kui [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooniväed]] olid Eestist lahkumas, nimetas [[Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis]] [[Jüri Uluots]] [[Eesti Vabariigi Põhiseadus (1938)|kehtiva põhiseaduse]] alusel ametisse [[Otto Tiefi valitsus]]e. Kuigi äsjaloodud valitsus deklareeris neutraalsust [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]], sai [[Eesti lipp|sinimustvalge lipp]] [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] tornis lehvida vaid mõne päeva: [[22. september|22. septembril]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|okupeerisid]] Eesti pealinna [[NSV Liit|Nõukogude Liidu]] väed. Vaid mõni tund enne seda, kui Punaarmee väeüksused [[Tallinn]]aTallinna jõudsid, lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed.

Põgenikevool Saksamaale algas suvel ja jõudis haripunkti septembris. Evakueeruti sõjaväe transpordilaevadel, mis väljusid [[Pärnu]]st, [[Paldiski]]st ja Tallinnast. Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad [[20. september|20.]] ja [[21. september|21. septembril]] ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul.<ref name="Grabbi" /> 21. septembri õhtupoolikul alustas viimane transpordilaevade karavan teed Tallinnast [[Gotenhafen]]isse Saksamaal. Konvoisse kuulusid RO-1, [[RO-22]], Hamburg, Lappland, [[hospital]]laev [[Moero]] jt.<ref name="Haukka" /> Järgmisel hommikul ründasid Nõukogude lennukid karavani. Pommitabamuse sai RO-22, kuid suutis omal jõul edasi sõita. Laeval oli 130 inimohvrit, nende hulgas 33 eestlast. Kell 11.45 sai pommitabamuse Moero ja vajus kümne minutiga põhja. Ohvrite arvu ei teata, räägiti, et peale sakslaste võis laevas olla 2500–3000 eestlast, nende hulgas palju haavatud eesti sõdureid. Lappland päästis Moero reisijatest 600–700 inimest. Saksamaale põgenes kokku umbes 40 000 eestlast.<ref name="Haukka" />

Põgeneti peamiselt kalurimootorpaatide ja väiksemate laevadega. Soomlased abistasid Soome saabunud Eesti põgenikke. Pärast vaherahu sõlmimist [[Soome]] ja NSV Liidu vahel [[19. september|19. septembril]] soovitati kõigil [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] kodanikel Soomest lahkuda, sest NSV Liit käsitas eestlasi Nõukogude kodanikena ja nõudis neid tagasi. Eestlaste transpordi eest Soomest [[Rootsi]] hoolitses Soome kaitsepolitsei ohvitser Otto Kumenius. Korralduse selleks sai ta Soome peastaabi (Päämaja) luureosakonna ülema abilt [[kolonel]] Joel Svante Walldénilt. Põgenike kogunemiskohaks oli määratud [[Põhjalaht|Põhjalahe]] sadamalinn [[Rauma]]. Üks suurematest laevadest, mis Raumast [[25. september|25. septembril]] teele asus, oli [[Venus (laev)|Venus]], mille pardal oli 863 inimest. Põgenikke ootasid Rootsis abivalmis inimesed, soe toit ja majutamine [[rahvamaja]]des ja [[Kirik (pühakoda)|kirikutes]].<ref name="Haukka" />

[[Hellar Grabbi]]le on jäänud mulje, et Eestis ei mõisteta alati selle suure põgenemise olemust ja põhjusi: "Näiteks on uue iseseisvusaja teatmeteostes, kaasa arvatud "[[Eesti entsüklopeedia]]", paljude sellel ajal lahkunute kohta sageli öeldud "siirdus Saksamaale", "emigreerus Rootsi", või koguni "asus Poola kaudu elama Saksamaale" või "põgenesid sõja eest"." Hellar Grabbi meelest näitab sellise terminoloogia kasutamine semantilist segadust ja ajaloolis-poliitilist mõistmatust, see on pärit [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude okupatsiooniaja]] mõtte- ja keelepruugist. "Saksamaale ei "siirdutud" – tegu ei olnud rahuliku ümberkolimisega. Rootsi ei "emigreerutud" – tegu polnud väljarändamisega. Ei põgenetud sõja eest ega sõja "jalust"." Põgeneti saabuva Nõukogude okupatsioonivõimu eest, kellelt polnud midagi head oodata.<ref name="Grabbi" />

* [[2014]]. aastal korraldas [[Väliseesti Muuseum|VEMU]]/Eesti Õppetöö Keskus [[Toronto]]s [[Kanada]]sKanadas kogumisvõistluse "70 aastat suurest põgenemisest" põgenike mälestuste, päevikute, kirjavahetuse, dokumentide, fotode ja põgenemisteekonna kaasa teinud esemete kogumiseks.<ref name="qYOrn" /><ref name="8gReJ" />

* [[19. september|19. septembril]] 2014 oli [[Okupatsioonide Muuseum]]is loengusarja "Ründed ja ränded" raames ajaloolase Andres Adamsoni loeng "Sundränded, küüditamised ja suur põgenemine".

* ''Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud''. Toimetanud: [[Kaja Kumer-Haukanõmm]], [[Tiit Rosenberg]], [[Tiit Tammaru]]. Tartu: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]], 2006 ISBN 9949113903 (Artiklite kogumik käsitleb ettekandeid 2004. aastal Tartus toimunud konverentsilt "Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud")

*Hellar Grabbi. Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi (1)-(5). [[Vaba Eesti Sõna]] (New York), 2006, 7. sept., nr 36, lk 10; 14. sept., nr 37, lk 10; 21. sept., nr 38, lk 10; 28. sept., nr 39, lk 10; [[Eesti Elu]] (Toronto) 2007, 30. märts, nr 13, lk 19; 5. apr., nr 14, lk 11–12; 13. apr., nr 15, lk 13; 11. mai, nr 19, lk 19; 25. mai, nr 21, lk 16.

* [[Riina Reinvelt]]. [http://www.erm.ee/UserFiles/TeadusKogud/Trykised/Varat/varat_2014_1.pdf Mäletades suurt põgenemist] [[Värat]] nr 1, aprill 2014, lk 4.