Ungari kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Samhanin (arutelu | kaastöö)
png>>svg
PResümee puudub
Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus: ümberlülitus
108. rida:
 
{{vaata|Horvaatia liidus Ungariga}}
[[1104]]. aastal naitis Kálmán, oma õe Irene [[Bütsantsi keiser|Bütsantsi keisri]] (1087–1143) [[Ioannes II]]-ga, kes sai 1118. aastal [[Bütsantsi ajalugu#Johannes II, Manuel I ja Teine ristisõda|Bütsantsi]] ainuvalitsejaks. Kálmán lõi Bütsantsiga liidusuhted.
 
[[1136]]. aastal tungis Ungari [[Béla II]] esimest korda [[Bosnia]]sse ja asutas tiitli "Bosnia [[Ban (tiitel)|ban]]", esialgu vaid autiitlina oma täiskasvanud pojale [[László II]]-le. [[Bosnia banaat]] hõlmas enamuse sellest, mis nüüd on [[Bosnia ja Hertsegoviina]], samuti [[Dalmaatsia]], [[Serbia]] ja [[Montenegro]] osi.
131. rida:
[[Teine Bulgaaria tsaaririik|Teise Bulgaaria tsaaririigi]] tsaari (1197–1207) [[Kalojan (Bulgaaria)|Kalojani]] sõja ajal bütsantslastega lõunas, annekteerisid Ungari kuningas [[András II]] ja tema Serbia vasall [[Vukan Nemanjić|Vukan]] [[Belgrad]]i, [[Braničevo (piirkond)|Braničevo]] ja Niši, aga pärast rahuläbirääkimisi bütsantslastega pööras Kalojan oma tähelepanu loodesse. Aastal 1203 ajasid bulgaarlased serblased Nišist välja, võitsid Ungari armeed mitmes lahingus piki [[Velika Morava|Morava jõe]] orgu ja vallutasid oma endise territooriumi tagasi. Aastal 1222 andis kuningas (1205–1235) [[András II]] välja [[1222. aasta kuldbulla|kuldbulla]] "Magna Carta Aurea Bulla", mis sätestas õiguspõhimõtted.
 
[[1211]]. aastal kutsus [[Ungari kuningas]] [[András II]] [[Saksa ordu]] [[Transilvaania]]ssse, andes neile 12 000 m² [[Borca]] (''Burzenland'') piirkonna ([[:ro:Țara Bârsei|Țara Bârsei]]) [[Valahhia]] piiri ääres, tasuks võitluse eest [[polovetsid]]<nowiki/>e e [[kumaanid]]ega. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning [[1225]]. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.
 
====Mongolite invasioon====
147. rida:
Mongolid tungisid pidurdamatult edasi [[Tšehhi kuningriik|Boheemia]]sse, [[Serbia kuningriik (keskaegne)|Serbia kuningriiki]] ja eelsalgad tulid peaaegu Viinini, kuid kaugemale [[Austria hertsogkond|Austria]]sse ehk [[Saksa-Rooma riik]]i ei tunginud, kuid uudis [[Ugedei-khaan]]i surmast [[Karakorum]]is, peatas detsembris 1241 vallutusretke. Et võtta osa uue khaani valimisest, pöördusid mongolid tagasi.
 
Pärast mongolite lahkumist oli maa laastatud ja puhkes suur nälg. Mongolite sissetung näitas, et vaid kindlustatud linnad pakuvad kaitset nende vastu. Kuna mongolid valdasid ikka veel enamust [[Ida-Euroopa]]st, algas töö kaitsesüsteemide ehitamisega, tehes uusi kindlusi ja tugevdades või parandades olemasolevaid. Aadlikel lubati oma maadele losse ehitada ja oma armeede suurust kasvatada, tehes nad veelgiveel sõltumatukssõltumatumaks.
 
Vaatamata sellele, et mongolite invasioon näis olevat üllatusrünnak, teadsid [[ungarlased]] mitmest allikast, et [[mongolid]] on tulemas. Ettekäändeks Ungarisse tungimisel oli ka Ungari kuninga poolt mongolite poolt võidetud ja nende võimu alt põgenenud [[kumaanid]]ele varjupaiga andmine Ungari aladel. Peatse invasiooni tuntumaid kuulutajaid oli [[munk Julianus]]e seltskond, kes hoiatas kuningat eelseisva invasiooni kohta.
 
 
Aastal 1242, pärast [[Mongolite invasioon Euroopasse|mongolite invasioon]]i lõppu, rajas [[Béla IV]] arvukalt kindlustusi kogu riigis kaitseks tulevaste [[invasioon]]ide vastu. Tänutäheks nimetasid [[ungarlased]] ta "teiseks kodumaa asutajaks" ja Ungari kuningriigist sai taas arvestatav jõud [[Euroopa keskaeg|keskaegses Euroopas]].
184. rida ⟶ 183. rida:
===Lajos I valitsusaeg===
[[File:Louis's kingdoms and his vassal territories.png|thumb|Lajose valitsetud alad: [[Poola kuningriik|Poola]] ja Ungari kuningriik (punasega) ja vasallriigid ja ajutiselt Lajose kontrolli all olnud alad (roosaga)]]
Kui Károly I aastal 1342 suri, asus troonile tema ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] (1320–1333) [[Władysław I]] tütre Elisabethi vanim poeg, kes krooniti [[Lajos I]] nime all kuningaks. Uus kuningas jätkas oma isa teed, saades sageli nõu oma emalt, tehes sellega leskkuninganna Elisabethi üheks kõige mõjukamaks isikuks kuningriigis.
[[File:Shepherd-c-077.jpg|thumb|Euroopa alad, 1360. aastal]]
Enne, kui Károly I suri, korraldas [[Elisabeth Poolast]] ka oma teise poja [[Andras (Napoli kuningas)|Andrase]] abielu [[Napoli kuningriik|Napoli]] kuninganna [[Giovanna I (Napoli)|Giovanna I-ga]]. Kuid kuninganna Giovanna I, kartes, et võõras võib võtta kontrolli tema trooni üle (tegelikult kuulusid mõlemad samale [[Anjou dünastia|Anjou]] kuninglikule perekonnale), algatas vandenõu Andrase mõrvamiseks. Prints tapeti aastal 1345 ja peaaegu kohe kuulutas kuningas Lajos [[Napoli kuningriik|Napoli]]le sõja ja edendas esimest kampaaniat aastatel 1347–1348. Kuid sõja katkestas väga nakkava [[must surm|musta surma]] äge puhang ja Ungari väed läksid koju tagasi. Üllatuslikult kannatasid itaallased paljude surmade tõttu ja ungarlased olid vaevu mõjutatud (Lajos I naine suri sellesse). Rahulolematu Ungari kuningas jätkas sõda aastatel 1349–1350, vallutades [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]]. Nähes, et võimu hoidmine kahes riigis pole võimalik, sõlmis ta kuninganna Giovanna I-ga lepingu ja jättis talle sõltumatuse. Aastakümneid hiljem saatis Lajos I edu lahinguväljal, kui ta kaitses Ungari kuningriiki väheste mongoli vägede uute rünnakute eest 14. sajandi teisel poolel.
[[Pilt:Louis I (Heroes Square).jpg|thumb|left|Ungari kuningas (1342–1382) [[Lajos I]] Kangelaste väljakul, [[Budapest]]is]]
[[1358]]. aastal sõlmiti Lajos I-e ja [[Venezia vabariik|Venezia vabariigi]] vahel [[Zadari rahuleping]], millega lõppes Veneetsia võim [[Dalmaatsia]] ranniku üle ja Dubrovnik saavutas suhtelise sõltumatuse, jäädes Ungari [[vasall]]riigiks. Loodi Dubrovniki ehk [[Ragusa vabariik]], kuigi Ungari müüs osa sellest ([[Zadar]]i ja seda ümbritsevad alad) hiljem Veneetsiale tagasi.
 
213. rida ⟶ 212. rida:
[[Habsburgid]]e dünastiast Albert I oli [[Ungari kuningas|Ungari]] ja [[Böömimaa kuningas]] [[1437]]–1439 ning ta valiti ka Saksa kuningaks [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrecht II]]-na, kuid juba 1439. aastal suri ta sõjakäigul [[Osmanite riik|osmanite]] vastu ning tema tiitlid ja troonid päris tema [[1440]]. aastal sündinud poeg [[Ladislaus Postumus]], kelle eestkostjaks sai tolle onu, [[Steiermargi hertsogkond|Steiermargi hertsog]] (järgmise Austria hertsogina Friedrich V, järgmise Saksa-Rooma keisrina [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]]).
 
[[Ladislaus Postumus]] (1440–1457), [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrecht II]] poja ja pärijana päris sünniga kõik oma isa senised valdused – [[Böömimaa]] kuningriigi, [[Ungari]] kuningriigi ja [[Austria]] hertsogkonna. Ta sai kohe Austria hertsogiks ja Habsburgide suguvõsa peaks ja mõne aja pärast Böömimaa kuningaks. Tema ametlikud tiitlid olid: Böömimaa kuningas ja kuurvürst, Ungari apostellik kuningas ja [[Horvaatia]], [[Sloveenia]] kuningas, Austria (erts)hertsog ja [[Sileesia]], [[Luksemburgi hertsog]], Määrimaa ja [[Lausitzi mark]]krahv.
 
Kuigi Ladislaus oli sünnijärgselt Böömimaa ja Ungari kuningas ja tema ema Elisabeth võitles tema õiguste eest, valiti 1440. aastal Ungari kuningaks [[Jagelloonid]]e soost [[Poola]] kuningas [[Władysław III]] (Ulászló I nime all). [[10. november|10. novembril]] [[1444]] sai Władysław [[Osmanite riik|Osmanite]]-vastases sõjas surma, langedes [[Varna lahing]]us.
219. rida ⟶ 218. rida:
{{vaata|Varna ristisõda}} ''(1443–1444)''
 
Ungari seisustekogu (kaugeltki mitte üksmeelselt) valis Ulászló I surma (1444) järel kuningaks Ladislaus Postumuse ja Ungaris sai kohapealseks regendiks [[János Hunyadi]], Böömimaal [[Jiří Poděbradyst]].
 
Aastal [[1456]], kui [[János Hunyadi]] suri, sai Ungari tegelikuks valitsejaks Ulrich [[Celje]]st, kelle Ladislaus Futtaki riigipäeval oktoobris 1456 määras ungari [[kuberner]]iks. Juba samal aastal, pärast [[Belgradi piiramine|Belgradi piiramist]], aga tappis Ulrichi [[9. november|9. novembril]] 1456 [[László Hunyadi]], makstes kätte katse eest teda ennast tappa. Ladislaus taotles Hunyadi hukkamist ning [[16. märts]]il [[1457]] raiuti tal pea maha. See tekitas aga sellise pahameeletormi, et noor kuningas Ladislaus Postumus pidi Ungarist [[Praha]]sse põgenema. Seal veetis ta oma elu viimase aasta, surres ootamatult 17-aastasenaaastaselt 1457, veidi aega enne oma kavas olnud abiellumist. Et Ladislaus suri pärijateta, siis jagunesid tema valdused erinevateeri valitsejate vahel: Ungari kuningaks sai [[Mátyás I]], Böömimaa troonile valiti [[Jiří Poděbradyst]] ning Austria valdused päris tema sugulane ja keiser [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]].
 
===Hunyadi perekond===
231. rida ⟶ 230. rida:
 
Ungari kuningriigi kuldaeg oli [[Mátyás I|Mátyás Hunyadi]], [[Janos Hunyadi]] poja valitsemisajal (Ungari kuningas (1458–1490)), Böömimaa kuningas (1471–1490)). Tema hüüdnimi oli Mátyás Õiglane. Ta parandas veelgi Ungari majandust ja kasutas nutikat diplomaatiat sõjaliste toimingute asemel, kui vähegi võimalik. [[File:Kenyérmezői csata.jpg|thumb|left|[[Lahing Leivaväljal]], 1479]]
15. sajandil oli [[Ungari must armee]] muljetavaldav kaasaegne [[palgasõdur]]ite armee, kus [[husaar]]id olid kõige kogenumad sõdurid Ungari ratsaväes. Aastal 1479 hävitasid Ungari väed [[Pal Kinizsi]] juhtimisel Osmanite ja [[Valahhia]] väed [[Lahing Leivaväljal|Leivavälja lahingus]]. Ungari väed hävitasid oma vaenlasivaenlase peaaegu iga kord, kui Mátyás kuningas oli. Mátyás ei alustanud sõda, kui see ei olnud vajalik. Aastal 1485, eesmärgiga piirata Saksa-Rooma riigi mõju ja [[Habsburgid]]e sekkumist Ungari asjadesse, vallutas ta [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrilt]] [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]]-lt ja okupeeris ta Viini 5 aastaks, kus asus tema residentsiks kuni surmani. Pärast tema surma sai Ungari troonile (1490–1516) [[Ulaszló II]] [[Jagelloonid]]e dünastiast.
 
Ungari kuningas Ulászló II (Böömimaa kuningas Vladislav II) oli [[Poola kuningas|Poola kuninga]] ja [[Leedu suurvürst]]i [[Kazimierz IV]] (Kazimierase) poeg, kes valiti pärast Böömi kuninga (1458–1471) [[Jiří Poděbradyst]] surma Böömimaa troonile. Et Böömimaa trooni taotles ka Ungari kuningas [[Mátyás Corvin]], siis puhkes Ungari ja Böömimaa vahel sõda ning Mátyás okupeeris enamuse [[Määrimaa]]st. Ungari kuningas kandis sellest ajast Böömi kuninga tiitlit. [[1490]]. aastal surigi Mátyás pärijateta ning Vladislav sai Ulászló II nime all ka Ungari kuningaks. Ta valis oma põhiresidentsiks Buda ning oli sellest ajast alates pigem Ungari kui Böömi kuningas. Et Ungarit ähvardasid üha enam osmanid, siis otsustas ta sõlmida liidu [[Habsburgid]]ega. Ta leppis keiser [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian]]iga kokku, et Lajose pärijateta surma korral lähevad Ungari ja Böömimaa Habsburgidele, otsesemalt Maximiliani lapselapsele [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand]]ile, kes abiellus Ulászló tütrega. Keisri teine lapselaps [[Austria Maria]] abiellus aga Lajosega. Lajos surigi varsti pärijateta ning tema valdused läksid Ferdinandile.
258. rida ⟶ 257. rida:
Pärast Osmanite sissetungi ebaõnnestumist Austriasse aastal 1683 läksid [[Habsburgid]] türklaste vastu rünnakule. [[1683]]. aastal purustas [[Saksa-Rooma keiser|keiserlik]] sõjavägi Poola kuninga [[Jan Sobieski]] abiga [[Viini lahing (1683)|Viini all]] türklaste sõjaväe. [[Osmanite impeerium]] ei saanud enam Euroopas laieneda.
 
17. sajandi lõpuks õnnestus neil vabastada ülejäänud ajaloolise Ungari kuningriigi ja Transilvaania vürstiriigi osad. Aastaks 1686, pärast [[Buda lahing (1686)|Buda lahingut]], oli pealinn [[Buda]] Euroopa abiga jälle vaba.
 
[[Karlowitzi rahu]]ga (1699) sai [[Habsburgide monarhia]] [[Osmanite riik|Osmanite riigilt]] territooriumid, millest moodustati [[Slavoonia kuningriik]]. Esialgu oli see eraldi Habsburgide maa ühises tsiviil-sõjaväelises halduses, mis kestis aastatel 1699–1745. Asukad olid maksudest vabastatud, kuid seotud sõjaväeteenistusega. Aastal 1745 kehtestati täielik tsiviilhaldus ja Slavoonia kuningriik, kui üks [[István Püha krooni maad]]est, arvati halduslikult nii Habsburgide [[Horvaatia kuningriik (Habsburgide)|Horvaatia kuningriiki]] kui ka Habsburgide Ungari kuningriiki.
265. rida ⟶ 264. rida:
Rakoczi iseseisvussõda (1703–1711) oli esimene tähtis Ungari vabadusvõitlus Habsburgide absolutistliku valitsemise vastu. See oli grupi rikaste ja edumeelselt mõtlevate aadlike võitlus, kes tahtsid Ferenc II Rakoczi juhtimisel teha lõppu ebavõrdsetele võimusuhetele. Põhieesmärgiks oli kaitsta erinevate sotsiaalsete gruppide õigusi ning tagada maa majanduslik ja sotsiaalne areng. Negatiivse jõudude tasakaalu, Euroopa poliitilise olukorra ja sisekonfliktide tõttu suruti vabadusvõitlus lõpuks maha, kuid suutis ära hoida Ungari muutumise Habsburgide keisririigi lahutamatuks osaks, ning tema põhiseadus säilis, kuigi see oli ainult formaalsus.
 
Pärast Osmanite lahkumist domineerisid Ungari kuningriigis Habsburgid. Ungarlaste kasvanud vabadusiha viis [[Rakoczi iseseisvussõda|Rakoczi iseseisvussõjani]]. Kõige tähtsam sõja põhjus oli uued ja kõrgemad maksud ning taaselustunud protestantlik liikumine. Rakoczi oli Ungari aadlik, legendaarse kangelanna ''[[Jelena Zrinski]]'', kes oli [[Transilvaania valitsejate loend|Transilvaania valitsejanna]] ja veetis osa oma noorusest Austrias vangistuses, poeg. ''Kurutsid'' olid Rakoczi sõdurid. Esialgu saavutas [[Kurutsid|kurutsite]] armee mitmed tähtsad võidud oma võimsa kergeratsaväe tõttu. Nende relvad olid enamasti püstolid, kerge saabel ja ''[[fokos]]'' (lamburikirves). [[Saint Gotthardi lahing (1705)|Saint Gotthardi lahingos]] (1705) võitis [[Janos Bottyan]] otsustavalt Austria armeed. Kuulus Ungari kolonel [[Adam Balogh]] peaaegu püüdis kinni [[Joseph I (Saksa-Rooma keiser)|Joseph I]], Ungari kuninga ja Austria keisri.
 
Aastal 1708 võitsid Habsburgid lõpuks Ungari peaarmeed [[Trencséni lahing]]us, ja see vähendas veelgi kurutsite armee tõhusust. Kuna [[ungarlased]] olid oma võitlused ammendanud, võitsid [[austerlased]] Prantsuse armeed [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõjas]]. Nad said saata rohkem sõdureid [[Ungari]] rahutuste vastu. Transilvaaniast sai jälle [[Ungari]] osa alates 17. sajandi lõpust ja seda valitsesid nüüd kubernerid.
282. rida ⟶ 281. rida:
Revolutsioon kasvas vabadussõjaks Austria keisririigist, kui Horvaatia baan [[Josip Jelačić]] ületas Habsburgide võimu taastamiseks piiri. Uus [[Lajos Kossuth]]i juhitud valitsus oli esialgu Habsburgide vägede vastu edukas. Kuigi Ungari võttis oma vabaduse suhtes rahvuslikult ühtse seisukoha, toetasid mõned Ungari kuningriigi vähemused, sealhulgas Vojvodina serblased, Transilvaania rumeenlased ja mõned [[Ülem-Ungari]] slovakid Habsburgist keisrit ja võitlesid Ungari revolutsioonilise armee vastu. Lõpuks, pärast poolteist aastat kestnud võitlust revolutsioon purustati, kui Vene tsaar [[Nikolai I]] marssis rohkem kui 300 000 sõduriga Ungarisse. Ungari pandi seega jõhkra sõjaseisukorra alla, Austria võim taastati. Juhtivad mässulised, nagu Kossuth, põgenesid pagendusse või hukati. 1848. aastal soovitud poliitilised muudatused suruti jälle alla kuni [[Austria-Ungari kompromiss]]ini.
 
1848. aasta Ungari revolutsioon saavutas lühiajalist edu, kuna see purustati aastal 1849 Austria ja Vene armeede poolt. Sellest hoolimata oli sel suur mõju pärisorjade vabastamisele. See algas 15. märtsil 1848, kui Ungari patrioodid organiseerisid [[Pest]]is ja [[Buda]]s (nüüd Budapest) massidemonstratsioone, mis sundisid keiserlikku kuberneri nõustuma nende [[Ungari 1848. aasta revolutsionääride 12 punkti|12-punktilise nõudmisega]], mis sisaldasid nõudmisi ajakirjandusvabadusele, sõltumatule Ungari ministeeriumile Budas-Pestis, mis vastutab rahva valitud parlamendi ees, Rahvuskaardi moodustamisele, täielikule kodaniku- ja usuvõrdsusele, vandekohtule, riigipangale, Ungari armeele, võõrvägede (Austria vägede) väljaviimisele Ungarist, poliitiliste vangide vabastamisele ja Transilvaania ühendamisele. [[Lajos Kossuth]] ja mõned muud liberaalsed aadlikud, kes moodustasid [[Ungari Riigipäev|Riigipäeva]], pöördusid Habsburgide õukonna poole esindusvalitsuse ja kodanikuvabaduste nõuetega. Need sündmused tingisid [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich]]i, Austria vürsti ja välisministri tagasiastumise. Keiser Ferdinand nõustus Riigipäeva nõudmistega pärast 18. märtsi. Isegi kui Ungari pidi jääma keisririigi osaks "''personaaluniooni''" kaudu keisriga, tuli luua põhiseaduslik valitsus. Riigipäev võttis siis vastu Aprilliseadused, mis rajasid võrdsuse seaduse ees, seadusandluse, päriliku konstitutsioonilise monarhia ja lõpetasid maakasutuse üleandmise ja piiramise.
 
===Austria-Ungari kompromiss ===
300. rida ⟶ 299. rida:
 
===1920. aastal sõlmitud Trianoni rahuleping===
[[Pilt:Austria hungary 1911 and post war borders.jpg|thumb|350px|[[Trianoni rahuleping]]: Ungari kaotas 72% oma territooriumist ning oma meresadamad Horvaatias. 3 425 000 etnilist ungarlast jäid väljapoole oma emamaad. Ungari kaotas 8 oma 10 suuremast linnast.]]
Aastal 1920 [[Trianoni rahuleping]]uga seatud uued piirid andsid 72% ajalooliselt Ungari kuningriigile kuulunud territooriumist naaberriikidele. Kasusaajad olid [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]], uued riigid [[Tšehhoslovakkia vabariik (1918–1938)|Tšehhoslovakkia]] ja [[Jugoslaavia Kuningriik|Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik]].
 
329. rida ⟶ 328. rida:
Ungari sai Lõuna-[[Slovakkia]] ja [[Taga-Karpaatia]] osad sakslaste ja itaallaste vahendusel [[Viini arbitraažid|esimese Viini arbitraažiga]] aastal 1938. (Vt. [[Slovakkia-Ungari sõda]]), siis [[Põhja-Transilvaania]] [[Viini arbitraažid|teise Viini arbitraažiga]] aastal 1940.
[[File:Hungary in 1941 with territories annexed in 1938-1941.png|pisi|Ungari alad 1941. aastal]]
Ungari osales oma esimestel [[Teljeriigid|teljerii]]kide sõjaväemanöövritel aastal 1941. Ungari armee oli osaline [[Jugoslaavia invasioon]]is, saades juurde territooriume ja ühinedes nii [[Berliini-Rooma telg|teljeriikidega]]. 22. juunil 1941 tungis koos Saksamaa vägedega [[Barbarossa plaan]]i kohaselt [[Nõukogude Liit]]u. Ungari ühines Saksamaaga ja kuulutas Nõukogude Liidule 26. juunil sõja, sisenedes [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõtta]] teljeriikide poolel. Ungari relvajõudude [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Idarinde]] väekontingent, „Karpaatide [[väegrupp]]” koosnes 1. [[mägikütt|mägiküt]]ibrigaadist, 8. piirivalvebrigaadist ning mehhaniseeritud korpusest. Ungari üksused tegutsesid [[Galiitsia]]s, ületasid Dnepri ning Ukraina territooriumil võitlesid Wehrmachti 17. armee koosseisus. 1941. aasta lõpul saavutasid Ungari väed [[Idarinne (Teine maailmasõda)|idarindel]] [[Umani lahing]]us edu. Kurnavate pealetungilahingute tulemusel kurnatud ja suurema osa lahingutehikat kaotanud mehhaniseeritud [[korpus]] saadeti Ungarisse tagasi. 1941. aasta 1. oktoobril vahetati 1. mägi­küti brigaad ja 8. piirivalvebrigaad Galiitsias välja moodustatud 102, 105, 108, 121 ja 124. [[Julgestusgrupp|julgestusjõudude]] diviiside vastu. Hiljem koondati nimetatud üksused Ungari 8. armeekorpuseks okupeeritud Kiievis ning tegeles kommunikatsioonide valvega poolakatest, nõukogude ja ­ukrainlastest partisanide diversioonide ja rünnakute eest.
 
1942. aastal moodustas Ungari [[Idarinne (Teine maailmasõda)|idarindel]] Wehrmachti poolt kantud kaotuste katmiseks ja uute pealetungioperatsioonide toetuseks oma 2. [[armee]], kuhu kuulus 200 000 meest. [[2. armee (Ungari)|2. armee]] koosseisu kuulus kolm [[armeekorpus]]t. 3. [[korpus]] – 6. [[diviis]] (22. ja 52. jalaväe[[rügement]]); 7. diviis (4. ja 35. jalaväerügement); 9. diviis (17. ja 47. jalaväerügement). 4. korpus – 10. diviis (6. ja 36. jalaväerügement), 12. diviis (18. ja 48. jalaväerügement); 13. diviis (7. ja 37. jalaväerügement). 7. korpus – 19. diviis (13. ja 43. jalaväerügement); 20. diviis (14. ja 23. jalaväerügement); 23. diviis (21. ja 51. jalaväerügement)<ref>[[Jüri Kotšinev]], [http://kultuur.elu.ee/ke512_Wehrmacht.htm Wehrmachti liitlased Idarindel], Kultuur ja Elu 2/2013</ref>. 2. armee asus 1942. aasta juunis Kurski alla positsioonidele piki [[Don]]i jõge [[Voronež]]ist lõuna poole.
 
1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee läbi rindest 7. ja 12. diviisi liitumiskohas. Ungari vägede taganemise käigus kaotas Ungari 2. armee 30 000 sõdurit ja ohvitseri ning peaaegu kõik oma tankid ja kahurväe. 1943. aasta kevadel asus 8. korpus Valgevenes ja 7. korpus Ukrainas. 1943. aasta märtsis suundus Ungari 2. armee tagasi Ungarisse. Pärast 2. armee väga suuri kaotusi Doni jõel, püüdis Ungari valitsus liitlastega [[vaherahu]] osas läbi rääkida.
343. rida ⟶ 342. rida:
 
==Riigivapid==
Järgnevad on mõned näitedNäiteid sajandite jooksul kasutatud vappidest:
{| cellspacing="0" cellpadding="5px" border="0"
|-
376. rida ⟶ 375. rida:
* [[Prekmurje]]
* [[Horvaatia ajalugu]]
* ''"[[Chronicon Pictum]]''"
 
==Viited==
{{viited}}
 
[[Kategooria:Ungari kuningriik]]
183 661

muudatust