Kuressaare piiskopilinnus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kuressaare piiskopilinnus''' on [[Saare-Lääne piiskop|Saare-Lääne piiskoppide]]pide kunagine [[linnus]], mis asub [[Saare maakond|Saare maakonnas]] [[Kuressaare]] linna merepoolses servas.

[[Pilt:Bm04123am.jpg|pisi|leftvasakul| Kuressaare kindluse skeem 1710. aastal]]

Esimene kirjalik teade Kuressaare piiskopilinnuse olemasolust pärineb [[1381]]. aastast.

Seoses tulirelvade arenguga vajas ka Kuressaare linnus tugevdamist. [[14. sajand]]i lõpust kuni [[15. sajand]]i alguseni rajati lisaks [[13. sajand]]istsajandist pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev suurtükitorn pärineb [[1470]]. aastaist (restaureeritud aastatel [[1971]].–[[1972]]).

[[Pilt:StampEstonia1927Michel63.jpg|pisi|leftvasakul|Eesti Posti [[postmark]] 1927. aastast, millel on kujutatud Kuressaare linnuse konvendihoonet]]

Keskaja lõpus ([[1559]]. aastal) müüs piiskop [[Johannes V Münchhausen]] oma valduse Saare- ja [[Kuramaa]]l (sealhulgas ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. [[17. sajand]]i alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva [[vallikraav]]iga.

[[1645]]. aastal sõlmitud [[Brömsebro rahu]]lepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. [[1618]].–[[1619]]. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, [[1623]]. aastal kahureid 116. [[1645]]. aastal oli [[garnison]] seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast. [[1648]] läänistati [[Magnus Gabriel De la Gardie]]le [[Kuressaare krahvkond]] ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus<ref>Nordisk familjebok: Arensburg, grefskap, 1896, [http://runeberg.org/nfas/0182.html lk. 351]</ref>, Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta [[Liivimaa kuberneride loend|Liivimaa kindralkuberner]]iks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid.<ref>[http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=130 Magnus Gabriel De la Gardie ja Saaremaa]</ref> Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna [[Kristiina]] troonist ja jättis [[Saaremaa]] endale sissetuleku allikaks.

[[FilePilt:Kuressaare linnuse siseõu.jpg|pisi|Konvendihoone siseõu]]

Konvendihoone külje pikkus on 43 &nbsp;m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni ''Sturvolti'' kõrgus on 37 &nbsp;m. Ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik rajati selle praegusel kujul alles 1980. aastatel, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Samuti Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv nooltekoda ehk [[ärkel]]. Nooltekoja alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive, kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase ehitise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle praegusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Pigem on kahe torni vahel olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitseehitis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik sai oma praeguse kuju [[1980. aastad|1980. aastate]] esimesel poolel. Kunagi sealsamas olnud sarnast kaitsekäiku mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes.

[[Ristvõlv]]id on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat [[piilar]]it ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon. Nähtavasti toimusid siin mõnikord ka piiskopkonna valitsuse – kõrgemaist vaimulikest koosneva [[toomkapiitel|toomkapiitli]] istungid. [[20. sajand]]isajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka [[Riia]]s valmistatud [[Uusgootika|uusgooti stiilis]] uksed.

[[FilePilt:Kuressaare linnuse Vahitorn.jpg|pisi|Vahitorn Pikk Hermann]]

Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda võib kohata ka [[13. sajand]]isajandi lõpu [[Preisimaa]] linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu.

Linnuses asub [[Saaremaa Muuseum]]i püsiekspositsioon, mis koosneb konvendihoone ülakorrusel asuvast vanema ajaloo osakonnast (avatud järkhaaval [[1985]]. ja [[1987]]. aastal), keldrikorrusel asuvast loodusosakonnast (avatud [[1993]]. aastal) ja kirdetiivas asuvast ekspositsiooniosast, mis tutvustab Saaremaa ajalugu aastail [[1939]]–[[1949]] (avatud [[2005]]. aastal). Osa linnuse ruume on kasutusel ajutiste näituste eksponeerimispaigana, konvendihoone kapiitlisaal on kasutusel kontserdisaali ja mitmesuguste esindusürituste toimumispaigana.