Tsement: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Tsemenditootmise ajalugu: pozzolan -> putsolaan - eestikeelne sõna olemas
P pisitoimetamine
19. rida:
 
===18. sajand ja 19. sajand===
Tsemendi tootmise tehnikaid arendasid 18. sajandi algul prantsuse ja inglise insenerid<ref name="4i0fc" />. Sealt edasi katsetati mitmeid meetodeid, et saada hea tsement ning 1824. aastal patenteeris [[Joseph Aspdin]] portlandtsemendi. Ta kutsus seda portlandtsemendiks sellepärast, et see meenutas värvi poolest [[Portlandi saar|Portlandi saarel]]el kaevandatud [[lubjakivi]]. Tegu oli esimese sammuga kaasaegse portlandtsemendi poole ning seda kutsuti ka ''proto-portlandtsemendiks''<ref name="sBJtx" />. Aspdini meetodi puhul tehakse täpne kogus lubjakivi ja savi pulbriks, see põletatakse [[klinker|klinkriks]] ning jahvatatakse tsemendiks. Sellega võiks lugeda tema patenti oluliseks portlandtsemendi arengu etapis<ref name="CRXLr" />. 19. sajandil mängis väga tähtsat rolli ka [[Isaac Charles Johnson]], kes arendas portlandtsemendi tootmist edasi tänapäevasema tootmise poole<ref name="ZJxtSkunda" /><ref name="kundaZJxtS" />. [[Pöördahi|Pöördahju]] võttis kasutusele inglane [[Frederick Ransome]], kes patenteeris seda tüüpi ahju 1885. aastal<ref name="kunda" />.
 
===20. sajand===
33. rida:
Tsemendi põhinäitajad on [[tugevusklass]], [[eeltugevus]], [[normtugevus]] ja [[tardumine|tardumise]] algus.
 
Tsemendi mark ja tugevusklass määratakse tsementmördist (vahekorras 1:3 tsemendist ja [[kvarts]][[liiv]]ast) valmistatud 2 ja 28 päeva vanuste 40×40×160 &nbsp;mm mõõtmetega [[katsekeha]]de testimise abil. Test seisneb katsekeha allutamises survele 10–60 MPa sammuga 10 MPa. Vastavalt sellele, missugusele survele katsekeha vastu peab, saadakse tugevusklass ja mark vahemikus 100–600. Mark ja tugevusklass erinevad üksteisest selle poolest, et mark näitab keskmist survet, millele katsekeha vastu peab, tugevusklass seevastu näitab, millisele survele peab vastu 95% katsekehadest. Seetõttu on tsemendi mark tavaliselt kõrgem kui tugevusklass.
 
==Ohutus==
Tsemendikottidel on üldjuhul olemas tervist ja ohutust puudutavad sildid, sest tsement on tugeva [[leelisus]]ega ja tsementeerumise protsess on [[eksotermiline reaktsioon|eksotermiline]]. Märg tsement on väga söövitav ja leeliseline (vee pH=13,5), mistõttu nahale sattudes tuleb see kohe veega maha pesta, et vältida nahaärritust või põletushaavu. Sarnaselt märja tsemendiga võib kuiv tsemendipulber ärritada [[limaskest|limaskesti]]i, näiteks hingamisteid või silmi. Mõned [[jälgelement|jälgelemendid]], näiteks [[kroom]], võivad põhjustada allergilist [[dermatiit]]i, mis tuleneb toormaterjali ebapuhtusest tsemendi tootmisel<ref name="gnAFD" />. Tsemendile lisatakse tihti ka [[redutseerija|redutseerivaid aineid]], nagu näiteks [[raudsulfaat]] (FeSO<sub>4</sub>), mis aitab [[kantserogeenid|kantserogeenset]] kuue[[valentsus|valentset]] [[kromaat]]i (CrO42-) kolmevalentseks kroomiks muuta, mis on kroomi vähem mürgine olek. Kõik, kes tsemendiga kokku puutuvad, peavad kandma ette nähtud kaitsevahendeid, nagu näiteks kindaid ja muud kaitsevahendite hulka kuuluvat<ref name="sdexu" /><ref name="TwcGl" /><ref name="mYt7y" />. Arendamisel on ka võrdlemisi väikse leelisusega tsemente (pH<11)<ref name="dOgFN" />.
 
==Tsemenditööstuse mõju keskkonnale==
43. rida:
[[Süsinik]]u sisaldus tsemendis võib varieeruda ~ 5–8%, kus esimesel juhul on tsementi kasutatud ehitistes ja teisel juhul teetöödel<ref name="8G5bP" />. Tsemenditööstuses vabaneb CO<sub>2</sub> atmosfääri nii otseselt kaltsiumkarbonaadi kuumutamisel, saades lupja ja CO<sub>2</sub>- kui ka kaudselt, kui on vaja tootmisel kasutada energiat, mis eraldab CO<sub>2</sub><ref name="bChae" />. Tsemenditööstus eraldab umbes 5% inimtegevusest põhjustatud süsinikdioksiidist, millest 50% tuleneb keemilistest protsessidest tootmise käigus ja 40% kütuste põletamisest<ref name="kCT6c" />.
 
CO<sub>2</sub> hulk, mida tsemenditööstus tekitab, on 900 &nbsp;kg CO<sub>2</sub> 1000 &nbsp;kg toodetud tsemendi kohta. Alates 1970. aastatest on [[Euroopa Liit|Euroopa Liidus]] kahandatud energia tarbimist klinkri valmistamiseks ligikaudu 30%.
 
Lubjakivist tsemendi tootmisel väheneb lubjakivi mass tunduvalt, sest sellest tulenevast keemilisest reaktsioonist eraldub suurel hulgal süsinikdioksiidi. Majanduslikult on kasulikum tsemenditööstuseid asutada lähemale lubjakivikarjääridele kui tarbijaskonnale. See säästab raskete toormaterjalide transpordikulu, mis tuleneb toormaterjali toomisest kaugemalt ning muudest sellega seonduvatest kuludest<ref name="sbo7V" />.
 
Teatud rakendustel imab [[lubjamört]] endasse sama koguse süsinikdioksiidi kui eraldus selle tootmisel. Samuti on lubjamördi tootmine vähem energiakulukam kui tänapäeva tsemendi tootmine. [[Novacem]]<ref name="UYIk8" /> ja [[Eco-cement]] on firmad, mis tegelevad uut tüüpi tsemendi tootmisega. Nende toodetud tsement imab endasse süsinikdioksiidi samal ajal, kui tsement kõveneb<ref name="5umjg" />. Üks energiasäästlikke viise on kasutada ka [[Kalina tsükkel|Kalina tsüklit]] ehk soojust, mis tekib maapõues.<br />
 
===Raskmetallid õhus===
103. rida:
| || align="left" | 2013. aasta maailma kogutoodang || '''4000'''
|}
 
 
 
==Vaata ka==
112. rida ⟶ 110. rida:
==Viited==
{{viited|1=2|allikad=
<ref name="kunda">http://www.knc.ee/et/node/4903</ref>
<ref name="sBJtx">Robert G. Blezard, "The History of Calcareous Cements" in Hewlett, Peter C., ed.. Leaʼs chemistry of cement and concrete. 4. ed. Amsterdam: Elsevier Butterworth-Heinemann, 2004. 1–24. Print.</ref>
<ref name="eSDVX">Brabant, Malcolm (12 April 2011). Macedonians created cement three centuries before the Romans, BBC.</ref>
<ref name="YTJiv">Heracles to Alexander The Great: Treasures From The Royal Capital of Macedon, A Hellenic Kingdom in the Age of Democracy, Ashmolean Museum of Art and Archaeology, University of Oxford</ref>
<ref name="qxEFI">Hill, Donald (1984). A History of Engineering in Classical and Medieval Times, Routledge, p. 106, ISBN 0415152917.</ref>
<ref name="kunda">http://www.knc.ee/et/node/4903</ref>
<ref name="4i0fc">Sismondo, Sergio (2009). An Introduction to Science and Technology Studies. John Wiley and Sons, 2nd edition, p. 142. ISBN 978-1-4051-8765-7.</ref>
<ref name="CRXLr">http://www.cement.ca/en/Manufacturing/History-of-Cement.html</ref>