Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
''Compact Cassette'' oli algselt firma [[Philips]] tootenimetus, mis sai aga standardiseeritud magnetlindi [[kassett]]ide üldnimeks (analoogiliselt [[magnetofon]]ile).<ref>{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=IEC 60094. Magnetic tape sound recording and reproducing systems. Part 7: Cassette for Commercial Tape Records and Domestic Use. (1986 revision)|aasta=1981|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref> Kompaktkassetid leidsid väga laialdast kasutamist alates nende turule ilmumisest 1964. aastal kuni sajandi lõpuni.
 
Erinevalt varasematest analoogilistest [[Kassett|kassetilaadsetest]] lahendustest ([[RCA cartridge|RCA ''tape cartridge'']], 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10&nbsp;cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35&nbsp;mm laiusest [[Magnetlint|magnetlindist]] kitsamat 3,81&nbsp;mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja&nbsp;9&nbsp;μm. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad janing vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6&nbsp;μm paksuse lindiga).
 
Kompaktkasseti puhul kasutatakse [[Monofoonia (helitehnika)|monofoonilise]] ja [[Stereofoonia|stereofoonilise]] salvestuse korral salvestusradade paiknemist samal lindi osal (poolel), mis teeb stereofoonilised ja monofoonilised salvestusedsalvestised vastastikku kuulatavateks ehk siis taasesitamise mõttes ühilduvateks (salvestusradade süsteem 1-2/4-3).
 
Kompaktkassettide väikese mõõdu tõttu kasutatakse nendes väikest põhilist lindikiirust (4,76&nbsp;cm/s), mis algselt ei&nbsp;võimaldanud nende puhul kuigi hea tehnilise kvaliteediga helisalvestusthelisalvestist (esimestel [[Kassettmagnetofon|kompaktkassettmagnetofonide]] mudelitel oli sagedusala ülemiseks piiriks sageduskarakteristiku −3&nbsp;dB suuruse languse järgi 7000&nbsp;Hz ja signaali-müra suhe 50&nbsp;dB kandis).
 
1970. aastatest on kompaktkassettides kasutatavate magnetlintide töökihi kvaliteedi parandamine ja kassettmagnetofonide magnetpeade omaduste parandamine (tööpilu paksuse viimine alla 2&nbsp;μm jm) võimaldanud nendes salvestada ka kõrgekvaliteetset heli. Seda ei&nbsp;võimaldanud aga veelgi väiksemad kassetid (näiteks mikrokassett<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Microcassette|Pealkiri=Microcassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>). Seetõttu saavutasid kompaktkassetid turul valitseva positsiooni kõikide teiste kassetitüüpide ees (näiteks ka kõrgele helikvaliteedile orienteeritud ''L-cassette''<nowiki/>'i ees). Paarikümne aastaga said kompaktkassetid kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades salvestatud kujul (nn ''MusiCassette'') sellel alal 1980. aastate teises pooles ka [[heliplaat]]e.
 
== Konstruktsioon ==
Kassettide tagaserval on sälgud, mille abil saab kaitsta salvestustsalvestist eksliku ülekirjutamise või kustutamise eest. Hilisematel kassettide versioonidel on neid rohkem ja nende abil toimuvad magnetofonis kassetis olevale lindi tüübile vastavalt automaatsed ümberlülitamised (eelmagneetimisvoolu suurus, sageduskarakteristiku korrektsiooni ajakonstant, müranõrgestuse kasutamine jm).
 
== Kasseti lindi materjalid ==