Jood: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Dexbot (arutelu | kaastöö)
P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes
P pisitoimetamine
1. rida:
{{KeemElem|53|Jood|I|126,9044|keMittemetall|2|8|18|18|7||}}
[[Pilt:Iod kristall.jpg|thumbpisi|Jood]]
'''Jood''' on [[keemiline element]] järjenumbriga 53.
 
Tal on üks [[stabiilne isotoop|stabiilne]] [[isotoop]] [[massiarv]]uga 127. Joodi [[aatommass]] on 126,90447 [[aatommassiühik]]ut.
 
Jood on [[halogeen]]. Ta moodustab kahe[[aatom]]ilisi [[lihtaine]] [[molekul]]e.
 
[[Normaaltingimused|Normaaltingimustes]] esineb jood tumepruunide [[kristall]]idena, mis [[sulamistemperatuur|sulavad temperatuur]]il 113  °C ja [[keemistemperatuur|keevad temperatuuril]] 184  °C, moodustades lillaka [[aur]]u. Tema [[sulamissoojus]] on 15,52 kJ/mol ja [[aurustumissoojus]] on 41,57 kJ/mol. Tema [[soojusmahtuvus]] temperatuuril +25  °C on 54,44 J/(mol*K).
 
Jood on [[keemiline aktiivsus|keemiliselt aktiivne]], kuigi teistest halogeenidest vähem aktiivne.
 
Joodi avastas [[Prantsusmaa]] [[insener]] [[Bernard Courtois]] [[1811]]. Tol ajal käisid [[Napoleoni sõjad]] ja nõudlus [[püssirohi|püssirohu]] tähtsa koostisosa [[salpeeter|salpeetri]] järele oli suur. Salpeetrit toodeti [[kaaliumnitraat|kaaliumnitraadist]] ja selleks oli vaja [[naatriumkarbonaat]]i. Viimast eraldati mererannikule uhutud [[adru]]st, mis sisaldas joodi. Naatriumkarbonaadi eraldamiseks adru põletati ja selle [[tuhk]]a uhuti veega. Jäätmed hävitati [[väävelhape|väävelhappega]]. Ühel päeval lisas Courtois väävelhapet liiga palju ja nägi tõusmas lilla auru pilve. Seejärel täheldas ta, et aur [[kristalliseerumine|kristalliseerus]] külmadele pindadele, moodustades tumedad [[kristall]]idkristallid. Courtois kahtlustas kohe, et on avastanud uue elemendi, aga tal ei olnud uuringute jätkamiseks [[raha]]. Kuid ta andis kristalle oma aja tuntud füüsikutele ja keemikutele: [[Joseph Louis Gay-Lussac]]ile, [[André-Marie Ampère]]'ile, [[Charles Bernard Desormes]]'ile ja [[Nicolas Clément]]'ile. [[29. november|29. novembril]] [[1813]] tegid Desormes ja tema väimees Clément Courtois' avastuse avalikuks. Gay-Lussac soovitas sellele nime (värvi järgi) ja Ampère teatas avastusest Inglise keemikule [[Humphry Davy]]le, kes täheldas uue elemendi suurt sarnasust [[kloor]]iga keemiliste omaduste poolest. [[10. detsember|10. detsembril]] teatas Davy [[Londoni Kuninglik Selts|Londoni Kuninglikule Seltsile]], et on avastanud uue elemendi, kuid pärast Gay-Lussaci protesti võttis omaks, et esimesena tegi seda Courtois.
 
Joodil on teada 37 isotoopi. Nendest üks, jood-127 on stabiilne. Looduslikult on avastatud veel isotoopi jood-129, mille [[poolestusaeg]] on 15,7 miljonit aastat. Tehislikult saadud isotoopidest on kõige pikema poolestusajaga jood-125 (59 päeva), jood-131 (8 päeva) ja jood-123 (13 tundi).
22. rida:
 
{{keemElemMittemetallid}}
 
 
[[Kategooria:Halogeenid]]