Vulkaanipurse: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Stromboli Eruption.jpg|pisi|[[Stromboli]] tegutsemas.]]

'''Aktiivselt tegutsevaiks''' ehk '''purskavaiks''' loetakse vulkaane, mille [[kraater|kraatrist]] paiskub välja [[aur]]u, [[laava]]t või [[püroklastiline materjal|püroklastilist materjali]]. '''Praegu tegutsevaks''' loetakse ka vulkaani, mis hetkel midagi kraatrist välja ei paiska, kuid tegi seda mõned tunnid või päevad tagasi. Vulkaanipurske lõppemise aja saab fikseerida alles tagantjärele. Umbes kümme protsenti vulkaanipursetest kestab vähem kui üks päev, kuid on ka vulkaane, mis on olnud püsivalt aktiivsed juba tuhandeid aastaid. Vulkaanipursete mediaankestuseks on seitse nädalat. Praegu tegutsevaks ei loeta vulkaani, mille aktiivsusest annavad aimu vaid vulkaani nõlvadel olevad [[fumarool]]id. Seega pole igasugune vulkaani tegevus veel piisav, et seda vulkaanipurskeks nimetada.<ref name="Simkin">Simkin, T. & Siebert, L. (1999). Earth’s Volcanoes and Eruptions: An Overview. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 256. ISBN 012643140X</ref>

Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks – plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud pursked kaasnevad enamasti [[Räni|ränirikkaräni]]rikka [[magma]]ga vulkaanidega. Asi on selles, et [[ränioksiid]] kipub [[magma polümerisatsioon|polümeriseeruma]], moodustades suuremaid kobaraid, kus ränioksiidi [[räni tetraeeder|tetraeedrikujulised]] [[kristall]]id on üksteisega tippepidi liitunud. On selge, et mida väiksem on ränisisaldus magmas, seda vähem taolist polümeriseerumist saab esineda. Polümeriseerumisega kaasneb suurem [[Viskoossus|sisehõõre]], sest suuremad [[molekul]]id ei saa üksteisest nii hõlpsalt mööda libiseda. Plahvatuslikkus tekib sellest, et [[Rõhk|rõhu]] vähenedes (nagu juhtub ülespoole tõusva magmaga), halveneb [[gaas]]ide [[lahustuvus]] magmas. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure [[Maht|mahu]] tõttu [[vulkaanilõõr]]is pingeid tekitama. Asi laheneks, kui gaasid saaksid magmast välja murda, kuid suure [[viskoossus]]e tõttu on see raskendatud. Seetõttu kaasnevad plahvatuslike vulkaanipursetega eelkõige [[Püroklastiline kivim|püroklastiliste kivimite]] ja [[Vulkaaniline tuhk|vulkaanilise tuha]] väljapaiskumine. Tegemist ei ole millegi muu kui magma või [[kivi]]dega, mis on gaaside poolt pihustatud või purustatud ja vulkaanist jõuga välja lennutatud.

Magma koostis sõltub peamiselt vulkaani asukohast. [[Ookeaniline saar|Ookeaniliste saarte]] [[vulkanism]] on enamasti vähem plahvatuslik, [[subduktsioonivöönd]]i vulkanism võib aga olla vägagi raevukas. Tüüpiline efusiivse vulkaanipurske näidis on [[Kilauea vulkaan]], mis tegutseb suhteliselt vaikselt ja toodab vedelat laavat, mis tardudes moodustab [[basalt]]se [[laavavool]]u. Subduktsioonivööndi vulkaane võib leida kõikjalt [[Vaikse ookeani tulerõngas|Vaikse ookeani tulerõngast]]t, aga ka mujalt. Näiteks kurikuulus [[Krakatau saar]]e pooleks lennutanud [[Krakatau]] vulkaan asub subduktsioonivööndi kohal.

[[Pilt:Tompaluan130910.JPG|pisi|Lokon-Empungi kaksikvulkaani Tompaluani kraatri plahvatus septembris 2013 [[Sulawesi]] saarel [[Indoneesia]]s.]]

Vulkaanipursete kestus varieerub tugevasti. Stromboli on tegutsenud juba viimased 2500 aastat, mistõttu nimetatakse teda "Vahemere majakaks". Kümneid aastaid on tegutsenud ka mitmed teised vulkaanid. Näiteks [[Etna]] ([[Itaalia]]), [[Erta Ale]] ([[Etioopia]]), [[Yasur]] ([[Vanuatu]]), [[Sangay]] ([[Ecuador]]), [[Erebus]] ([[Antarktika]]) jne. Enamik ei ole siiski nii pikaealised. Ühe päevaga piirdub umbes 10% vulkaanidest, suurem osa lõpetab tegevuse kolme kuuga ning vaid väga vähesed tegutsevad üle kolme aasta järjest. Pursete [[Mediaan|mediaanpikkuseksmediaan]]pikkuseks on seitse nädalat.<ref name="Simkin" />

Väga tähtsaks küsimuseks on aeg, mis kulub vulkaanil, et jõuda purske haripunktini. Enamasti arvatakse, et aega on küll ja inimeste evakueerimisega ei pea kiirustama. Sellele arvamusele on ilmselt aidanud kaasa kuulsad vulkaanipursked, nagu Krakatau, Pinatubo ja St Helens, mis jõudsid aktiivsuse tippu mitu kuud pärast esimesi aktiivsuse ilminguid. Vägagi kainestavalt peaks aga mõjuma teadmine, et tervelt 42% plahvatuslikult tegutsevaist vulkaanidest jõudsid kulminatsioonini kõigest esimese päeva, üle poole aga esimese nädala jooksul.<ref name="Simkin" />

Ajaloolise aja võimsaim vulkaanipurse oli vulkaan Tambora "looming" [[1815]]. aastast. Pärast kolm aastat kestnud mõõdukat aktiivsust järgnes katastroof. Tervelt viis ööpäeva valitses vulkaanist 500 kilomeetri [[raadius]]es täielik pimedus. Välja paiskus miljardeid [[tonn]]e vulkaanilist materjali, purskepilv tõusis 44 &nbsp;km kõrgusele [[atmosfäär]]i ning hukkus 60 000 inimest. Kaasnesid [[keskkonnamõju]]d, mille tõttu sai purskele järgnenud aasta üle maailma nimeks "aasta ilma suveta".

Maailmas on pidevalt tegutsemas umbes paarkümmend vulkaani, kuid enamasti ei ole nende tegevus kuigi märkimisväärne ega jõua [[ajaleht]]ede esiküljele. Mõned pursked on aga tõeliselt erakordsed ja neid mäletatakse kaua. Järgneb lühike nimekiri vulkaanipursetest, mis "on teinud ajalugu".