Limnoloogia: erinevus redaktsioonide vahel

Limnoloogia rajajaks peetakse [[François-Alphonse Forel]]i, kelle peamiseks uurimisobjektiks oli [[Genfi järv]].

Kuigi termin „limnoloogia“"limnoloogia" hõlmab kõiki soolaseid- ja teisi mandriveekogusid, siis traditsiooniliselt ei kuulu limnoloogiaõpetuse alla [[märgala]]d, [[põhjavesi]] ja [[vooluveekogu]]d. Seetõttu käsitletakse enamasti limnoloogiat kui mageveekogude uurimist (Wetzel, 2001)<ref>{{Raamatuviide|autor=Walter Dodds/Matt Whiles|pealkiri=Freshwater Ecology: Consepts & Environmental Applications of Limnology, second edition.|aasta=2010|koht=|kirjastus=Academic Press is an imprint of Elsevier.|lehekülg=}}</ref>.

Iidsetel aegadel on tsivilisatsioonid sõltuvad mageveekogudest-järvedest, veehoidlatest, jõgedest ja märgaladest. Magevesi on oluline mitte ainult inimeste elu säilitamiseks, vaid ka selleks, et toetada jõukate majanduste aluseks olevaid tegevusi. Samal ajal, kui veeressursid on inimühiskondade jaoks hädavajalikud, võib nende ühiskondade tegevus reostada ja halvendada veevarusid, piirates nende kasulikke kasutusviise. Alates 1960. aastate "keskkonnaliikumise" algusest ja eriti pärast puhta vee seaduse (Clean Water Act) vastuvõtmist 1972. aastal Ameerika Ühendriikides, on põhjaameeriklased mõistnud, et tootmine, põllumajandus, mäetööstus, linnaarendus ja muud tegevused võivad mageveekogudele ohtu kujutada, ja nad on astunud samme nende ohtude vähendamiseks<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=www.nap.edu/read/5146/chapter/2|Pealkiri=Freshwater Ecosystems: Revitalizing Educational Programs in Limnology (1996)|Väljaanne=The National Academies Press|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>.

Mageveekogud moodustavad ainult väikese osa Maa pindalast. Siiski on nende tähtsus joogivee pakkumises, niisutuses, kalanduses, akvakultuuris ja turismis vaieldamatu. Limnoloogia e. siseveekogusid uuriv teadus tagab vajaliku teadusliku aluse järvede ja jõgede korrashoiuks. Limnoloogia roll on siiski suurem ja fundamentaalsem. Isegi kõige varasemad limnoloogid uskusid, et neil oli ökoloogia jaoks tähtis sõnum. See jätkuv uskumus on esile tõstetud artiklite pealkirjades nagu: “Järv"Järv kui mikrokosmos”mikrokosmos" (Forbes 1877) ja “​Aerjalgsete"​Aerjalgsete teadus (copepodology) ​ornitoloogile”​ornitoloogile" (Hutchinson 1951). Eriti järvesid on peetud väikesteks teatriteks, kus toimuvat suurejoonelist ökoloogiste interaktsioonide näitemängu, interaktsioone organismide seas ja organismide ning keskkonna vahel, saab uurida kergemini kui kusagil mujal. Järved saavad funktsioneerida nende väikeste teatritena (“mikrokosmostena”"mikrokosmostena" – Forbes) põhjusel, et neist on suhteliselt kerge proove võtta, sest nad on selgelt piiritletud (võrreldes maapealsete ökosüsteemidega) ja sellepärast, et tegevusala eksperimente on kerge teostada. Limnoloogiast on toimunud jätkuv informatsiooni vool teistesse ökoloogia tegevusaladesse kõikidel teaduse tasemetel, alustades kvantitatiivsete katsete tegemise metodoloogilistest probleemidest ja lõpetades kõrgelt abstraktsete kontseptsioonidega, nagu toitumisahel ja troofiline kaskaad. Üks kõige esileküündivamaid limnolooge G. E. Hutchinson on arendanud välja enamik tänapäeva populatsiooni ja ühiskonna ökoloogia aluseid. Limnoloogia on, vastupidiselt, saanud lähteandmeid peamiselt teoreetilisest ökoloogiast ja vähem eksperimenteerijatelt ning limnoloogia tegevusalalt välja jäävatelt ökoloogidelt. Erandiks on mereökoloogia, mis on andnud limnoloogiale mõned tähtsad metodoloogilised edasiminekud. Limnoloogia on aidanud kaasa teoreetilise ökoloogia mudelite ja eksperimentaalse uuringu ühendamisele rohkem kui ükski teine ökoloogia allharu. “Järve"Järve kui mikrokosmose”mikrokosmose" idee viitab loomulikult “ökoloogia"ökoloogia ühtsuse”ühtsuse" kontseptsioonile. Võib eeldada, et samad printsiibid ja seadused juhivad limnoloogilisi, mere- ja maapealseid kogukondi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Winfried Lampert/ Ulrich Sommer.|pealkiri=Limnoecology: The Ecology of the Lakes and Streams.|aasta=1997|koht=|kirjastus=Oxford Universiti Press|lehekülg=}}</ref>

Seoses põllumajandusliku ja tööstusliku tegevuse intensiivistumisega ning linnade hoogsa kasvuga hakati 1970. aastail täheldama järvede hüdrokeemilises ja hüdrobioloogilises režiimis olulisi nihkeid, mis viitasid [[inimmõju|antropogeensele]] [[eutrofeerumine|eutrofeerumisele]]. Sellele faktorile hakati rohkem tähelepanu pöörama. Ilmusid kogumikud „Antropogeenne"Antropogeenne mõju väikejärvedele“väikejärvedele" (1980), Eesti NSV järvede nüüdisseisund (1982) jt., kus vastavaid ilminguid põhjalikult ka valgustati. 1980ndate algusest hakkasid olulisemat tähtsust omandama ökoloogilised uurimused. Suuremat tähelepanu pöörati seejuures erinevatel [[troofsus]]tasemetel toimuvatele protsessidele ja nende põhjuslikele mehhanismidele ning kahe suure järve, Peipsi ja Võrtsjärve ökosüsteemidele.

Eesti taasiseseisvumise järel toimusid suured muutused limnoloogias ja hüdrobioloogias. Senine teaduskorralduse süsteem finantseerimine muutusid oluliselt ning nõudlus akadeemia instituutide järele vähenes tunduvalt. Peamiselt jätkusid tööd varasemate materjalide üldistamise ja kokkuvõtmise alal. 1994. aastal ilmus juba 1980ndate lõpul valminud L. Saarse mahukas monograafia väikejärvede põhjasetete kohta, kus leiavad valgustamist põhjasetete koostis ja kujunemine ning biostratigraafia ja geoloogia (Caapce, 1994). Väga ulatuslike produktsioon-bioloogiliste kompleksuuringute lõpptulemuseks kujunes P. Nõgese juhtimisel (Nõges, 1994a) kokkuvõte erinevate järvetüüpide produktsiooniprotsessidest (1989–1994). Alates 1991. aastast koostatakse E. Pihu juhtimisel monograafiat „Eesti"Eesti kalad“kalad", mis lisab uusi materjale kalade leviku, bioloogia ja kalastiku koosseisu kohta. Teoreetilis-teaduslike uuringute kõrval 1980.–1990. aastatel on olulist kajastamist leidnud rakendusökoloogilised ja eelkõige elukeskkonda kajastavad uuringud<ref>{{Raamatuviide|autor=Ott, Ingmar/ Kõiv, Toomas|pealkiri=Eesti väikejärvede eripära ja muutused; Estonian small lakes: Spetial features and changes|aasta=1999|koht=|kirjastus=. Estonian Environment Information Centre. Estonian Academy of Sciences. Institute of Zoology and Botany of the Estonian Agricultural University.|lehekülg=}}</ref>