20. eesti diviis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
169. rida:
==Diviis väljaspool kodumaad ja sõja lõpp==
===Oktoober 1944===
6. oktoobril 1944 andis [[Waffen-SS]] juhtkond käsu viia 20. diviis lühiajalisele puhkusele ja reorganiseerimisele [[Alam-Sileesia]]sse, [[Bunzlau]] linna lähedal [[Neuhammer]]i õppelaagrisse, [[Żagań]]i lähedal. 10. oktoobril ületasid esimesed eesti üksused Saksa piiri [[Grottingen]]i piirkonnas ja jõudsid mõned päevad hiljem Neuhammeri, kuhu koondus 12 000–15 000 eesti sõdurit erinevatest üksustest. Lisaks Eesti SS-Diviisi sõjameestele koguti sinna ka lisaks ka [[Eesti omakaitse#Eesti kaitselahingud 1944. aastal|omakaitselased]], [[Eesti SS-leegioni Kindralinspektuur|kindralinspektuur]]i töötajad, [[Piirikaitserügement|piirikaitserügemen]]tide võitlejad, [[politseipataljon]]lased, tööteenistuslased ja lennuväelased. Neuhammerisse suudeti kokku koguda 11 000 eestlast, lisaks liideti diviisiga ka 2400 sakslast (150 [[ohvitser]]i, 750 [[allohvitser]]i ja 1600 sõdurit). Pärast meeste laialipaigutamist mitmesugustesse koolidesse ja
{{vaata|45. Relva-SS Grenaderirügement}}, ''[[46. Relva-SS Grenaderirügement]], [[47. Relva-SS Grenaderirügement]]''
===Detsember 1944===
177. rida:
===Jaanuar 1945===
12.–15. jaanuaril 1945 [[Ida-Preisimaa
{{Vaata|Idarinne (Teine maailmasõda)#Ida-Preisimaa pealetungioperatsioon}}
22. jaanuaril 1945 paisati diviis võitlusgruppidena [[Opole|Oppelni]] ja Breslau-Briege rindelõiku Punaarmee pealetungi pidurdama. Võitlusgrupp koosnes diviisi staabist, kahest jalaväerügemendist, tankitõrjeüksusest, kahest suurtükiväe divisjonist ja toitlustusrühmast. 22. jaanuari õhtul lahkus Neuhammerist [[45. Relva-SS Grenaderirügement|45. rügement]] H. Riipalu juhtimisel ja 26. jaanuaril [[46. Relva-SS Grenaderirügement|46. rügement]] A. Rebase juhtimisel. Diviisi allutati 17. armee 8. armeekorpusele ja saadeti hävitama üle Oderi jõe tunginud Punaarmee sillapead Oppelni lähedal. Neuhammerisse jäid ainult diviisi staabi osad ja [[47. Relva-SS Grenaderirügement|47. rügemendi]] koosseisus 20 eestlasest ohvitseri, 260 allohvitseri ja sõdurit ning 8 saksa ohvitseri ja 20 sõdurit. Samuti jäi Neuhammeri veel 20. SS-väljaõppe- ja tagavararügement u 500 mehega.
23. jaanuaril 1945 löödi [[Brzeg|Briege]] linna saabunud 45. rügemendi võitlejate poolt linna tunginud punaarmeelased tagasi. 46. rügement saabus [[Brieg]]i ja asus rindele [[Dambrau]]-[[Schönwitz]]-[[Karbischau]] piirkonnas koos võitlusgruppidega Hofmann ja Harko 312, mis moodustasid ''Kampfgruppe Jeckeln''i.
198. rida:
1945. aasta alguses oli reorganiseeeritud diviisi suuruseks umbes 11 000 eestlast ja 2500 sakslast. Diviis saadeti rindele tagasi veebruari lõpus, täpselt selleks ajaks, kui algas Nõukogude [[Oder-Visla pealetung]], mis sundis Saksa vägesid taganema [[Oder]]i ja [[Neisse]] jõe joonele. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse äärde ja jäi koos [[11. Armeekorpus|Saksa 11. Armeekorpusega]] piiramisrõngasse [[Oberglogau]]–[[Falkenberg (Baierimaa)|Falkenbergi]]–[[Friedberg]]i piirkonnas. 17. märtsil prooviti diviisi eestvedamisel ühiste jõududega piiramisrõngast välja murda, kuid katse ebaõnnestus. 19. märtsil üritati uuesti ja seekord õnnestus varustuse ja raskerelvastuse hülgamise hinnaga piiramisrõngast välja murda.
Aprillis 1945 viidi purustatud diviisi jäänused lõunasse [[Złotoryja]] ehk [[Goldberg]]i piirkonda. Pärast viimast Nõukogude pealetungi üritas diviis murda läbi läände, et alistuda [[Suurbritannia|Inglise]] ja [[USA]] vägedele.
===Märts 1945===
3. märtsil 1945 lahkus Taanis asuvast tagavararügemendist 500-meheline marsipataljon (II pataljon)
Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud [[Tułowice|Tillowitzl]] rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade [[Volkssturm]]i üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud. 15. märtsil 1945 asus Punaarmee [[Ülem-Sileesia pealetungioperatsioon|pealetungile]] [[Racibórz|Ratiborist]] põhja pool eesmärgiga nihutada rinne [[Kędzierzyn-Koźle|Coselist]] Oppelnini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee grupi [[Sileesia]] kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning [[Głogówek|Oberglogau]]-Lääne-Oppelni-[[Niemodlin|Falkenbergi]]-[[Korfantów|Friedlandi]] piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Kampfgruppe Sileesia. 20. eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti.
{{Vaata|Idarinne (Teine maailmasõda)#Sileesia pealetungioperatsioon}}
16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks [[Oppelni kott|Oppelni kotist]]. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupp kolmes osas piiramisrõngast välja murda. Esimest gruppi juhtis Augsberger isiklikult. Teine grupp ehk Kampfgruppe "Langhorst" koosnes 20. diviisi üksustest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. märtsini võitles Langhorst [[Głuchołazy|Ziegenhalsist]] kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik-Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis [[Harald Riipalu]]. Kadus side üksuste vahel. Langes diviisiülem [[Franz Augsberger]], keda oli alles märtsi algul autasustatud diviisi hea võitlusvõime eest [[Rüütlirist]]iga. Diviisi juhtimise võttis üle [[Alfons Rebane]].
20. SS-diviisi põhijõud väljusid kotist [[Ketschdorf]]i lähedal kus märtsi lõpuks oli umbkaudu 80% meestel õnnestunud välja murda. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi. Läbi Waidenburgi jõutigi lõpuks Hirschbergi lähedal asuvasse Ketschdorfi, kus saadi puhkust ja täiendati varustust. Alates 19. märtsist 1945 oli 20. eesti SS-diviis võitlusvõimetu. 23. märtsil saadeti ellujäänud mehed Bolkenheini juurde ümberformeerimisele. Diviisi uueks ülemaks nimetati senine 26. SS-diviisi (2. Ungari diviis) komandör SS-Oberführer [[Berthold Maack]].
===Aprill 1945===
15. aprillil saadeti 17. armee 8. armeekorpusele allutatud diviis uuesti Schönau juures rindele. 20. aprillil saadeti diviis Tšehhoslovakkia piiril asuvasse mägisesse Goldberg-Hirschbergi piirkonda, kus viibiti sõja lõpuni mais 1945. Seal rindelõigus käis vaikne positsioonisõda, kus ei toimunud enam suuremaid lahinguid.
17. aprillil 1945 saadeti [[20. väljaõppe- ja tagavararügement]] SS-Obersturmbannführer [[Emil Rehfeldt]]i juhtimisel Taanist täienduseks 20. eesti diviisile [[Jelenia Góra|Hirschbergi]] piirkonda. Liikus kogu rügement, mille 1. pataljoni (35 ohvitseri, 120 allohvitseri ja 735 sõdurit) koosseisus olid lennuväe 16–18-aastased abiteenistuslased ning 2. pataljonis 25 ohvitseri, 100 allohvitseri ja 400 sõdurit. Kokku koos vooriüksustega oli rügemendis 1600 meest. Paari päeva pärast jõuti Bad-Oldesloesse, kus jäädi peatuma ning alistuti lääneliitlastele.▼
▲17. aprillil 1945 saadeti [[20. väljaõppe- ja tagavararügement]] SS-Obersturmbannführer [[Emil Rehfeldt]]i juhtimisel Taanist täienduseks 20. eesti diviisile [[Jelenia Góra|Hirschbergi]] piirkonda. Liikus kogu rügement, mille
20. tagavararügemendi 1. pataljon Waffen-Hauptsturmführer [[Ludvig Triik|Triigi]] juhtimisel allutati [[III. Germaani Soomuskorpus]]ele (103. brigaad). Pataljon jõudis 23. aprillil 1945 [[Zehdenick]]i ja hakati liikuma [[Prenzlau]] poole, kuid satuti vaenlasele ning taanduti [[Neustadt]]-[[Clewen]]i piirkonda, kus 3. mail 1945 alistuti [[USA]] üksustele. 30. aprillil 1945 lahkus [[Taani]]st Genesungskompanii (u 800 meest). 3. mail 1945 ühineti Made pataljoniga ja alistuti inglastele.▼
▲20. tagavararügemendi
20. diviis tõmmati tagasi ümberformeerimisele [[Balkenheim]]i. Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ning 300 lennuväe poissi<ref>[http://kultuur.elu.ee/ke514_lennuvaepoisid.htm Eesti Lennuväepoisid – kes nad olid?], [[Kultuur ja Elu]] 4/2013</ref>. Suurtükiväerügemendist likvideeriti kaks divisjoni ja liideti allesjäänud mehed I ja IV divisjoniga.
221. rida ⟶ 220. rida:
===Mai 1945: Tšehhi põrgu ===
7. mail sai diviis käsu rindelt tagasi tõmbuda. 45. rügement lahkus esimesena, kuna 46. rügement kaitses taganemist. Taganemisteekond kulges läbi Tšehhimaa marsruudil [[Hirschberg]]–[[Turnau]]–[[Pilsen]] ([[Jelenia]]– [[Gora–Turnow]]–[[Plzen]]). 8. mail taganes diviis veel organiseeritult, kuid lagunes varsti väiksemateks gruppideks. Pärast marssimist üle [[Reichenberg]]i ja [[Annaberg]]i mägede piirati diviis Nõukogude vägede poolt sisse ning kapituleerus 8. mail 1945. Melniku piirkonnas alistuti Punaarmeele. Diviisis oli tollal umbes 6000–7000 meest.
8. mail 1945 paiknes 20. eesti SS-diviis [[Praha]]st kirdes [[Turnov]]-[[Doksy]] piirkonnas. [[Saksamaa]]l ja [[Tšehhi]]s langes lääneliitlaste kätte vangi 5000–6000 ja Punaarmee kätte 2500 eestlast. Mais 1945 mõrvasid tšehhid enne Punaarmee tulekut 1300 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud.▼
▲8. mail 1945 paiknes 20. eesti SS-diviis [[Praha]]st kirdes [[Turnov]]-[[Doksy]] piirkonnas. [[Saksamaa]]l ja [[Tšehhi]]s langes lääneliitlaste kätte vangi 5000–6000 ja Punaarmee kätte 2500 eestlast. Mais 1945 mõrvasid tšehhid enne Punaarmee tulekut 1300 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud. Umbes 500 eesti sõdurit tapeti tšehhi ülestõusnute poolt ("Tšehhi põrgu"), nende hulgas oli ka 45. rügemendi viimane ülem [[Paul Maitla]], kes hukati 10. mail [[Nymburg]]is Prahast ida pool.
{{Vaata|Tšehhi põrgu}}
=== Sõja lõpp ja vangilaagrid ===
Üksus, mida juhtis [[Alfons Rebane]], taganes piki tänapäevast Saksa-Tšehhi piiri, kus elas saksakeelne elanikkond. Neil õnnestus ületada [[Elbe jõgi]] ja jõuda välja ameeriklasteni. Taanis asunud 20. diviisi tagala- ja väljaõpperügement alistus mais 1945 Briti vägedele. Kokku oli Saksamaal Briti okupatsioonitsooni sõjavangilaagrites 3000–4000 eestlast.
[[7. märts]]il 1946 nad kõik vabastati. Ameeriklaste tsoonis oli umbes 700–800 eestlasest sõjavangi. Nad vabastati 1946. aasta jooksul, osa neist teenisid valvuritena Ameerika vägedes, valvates [[Nürnbergi protsess|Nürnbergi sõjatribunal]]i. Prantsuse tsoonis oli vangis umbes 300 eesti sõdurit. Üle 100 neist anti üle Nõukogude Liidule (mitmed läksid ka vabatahtlikult, lootes koju jõuda). Viimane eestlasest sõjavang Prantsuse tsoonis vabastati 1946. aastal.
1. oktoobril 1946 kuulutas Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergis kuritegelikuks [[SS]]i ja kõik temaga seotud organisatsioonid (sealhulgas Waffen-SSi), väljaarvatud nn. SS-i ratsaüksused. Samas määrates kindlaks kuritegelikku organisatsiooni kuuluvate isikute ringi, jättis ta sealt välja isikud, kel polnud aimu organisatsiooni kuritegelikest eesmärkidest või tegudest, samuti need, kes olid sinna sundmobiliseeritud.
Nõukogude vägede kätte langes vangi umbes 5000 20. diviisi sõdurit. Pärast Nõukogude sõjavangilaagrites viibimist saadeti nad nn filtratsioonilaagritesse. Sealt suunati nooremad mehed NKVD [[tööpataljon]]idesse ning paljud ka Siberis ja Põhja-Venemaal asuvaisse [[GULAG]]i vangilaagritesse.
== Tänapäevane poleemika ==
| |||