Kristlus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
PResümee puudub |
||
16. rida:
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse [[Kirik (institutsioon)|kiriku]] ([[algkristlus]]). Algkristlus, 30. aastast [[pKr]] kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja [[Galilea]] maakondades kuni [[kogudus]]te levimiseni üle [[Rooma impeerium]]i idaosa ja Iraani ([[Partia]]) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem [[Uus Testament|Uue Testamendi]] koosseisu arvati ja tähtsamad kirjad, mis leiti [[Nag Hammadi kirjad|Nag Hammadist]].
Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni [[riigikirik]]u ja [[Ristiusk|ristiusu]] tekkimiseni ([[4. sajand]]il). Algkristlus oli salliv ([[pluralism|pluralistlik]]) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi [[Jeesus]] ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on
Algkristlased laenasid [[juutlus]]est ja [[antiikkultuur]]ist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, [[Jeruusalemma algkogudus]]es ja [[Galilea]] [[Galilea algkogudus|algkogudustes]] tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning [[hellenism|hellenistliku]] kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3–7. Selles on kaks arengusuunda: [[Peetrus]], "12" ja 500 ning [[Jaakobus (Jeesuse vend)|Jaakobus]] ja "[[apostlid]]". Arvatavalt Jaakobus ja [[apostel|apostlid]] tegutsesid [[Jeruusalemm]]as (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas.
[[Pilt:Roman empire 395.jpg|pisi|300px|[[Rooma keisririik]] 395. aastal]]
Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest [[kultus]]test ja [[religioon]]idest suuremaks. Esimesed [[Varakristlus|varakristlaste]] järglas[[kogudus]]ed tekkisid [[1. sajand]]il [[Jeruusalemm]]as ja [[Galilea]]s, seejärel [[Antiookia]]s ja [[Damaskus]]es, misjärel tõenäoliselt [[Babüloonia]], [[Armeenia]] ja [[Gruusia]] aladel. Läbi [[Väike-Aasia]] levis ristisuk [[Balkani poolsaar]]e aladele, [[Egeuse meri|Egeuse mere]] äärsetele [[Vana-Makedoonia]] ja [[Vana-Kreeka]] ([[Thessaloniki]], [[Kórinthos]]) aladele. Õpetus levis ka lõunas [[Aleksandria]]sse ning [[Põhja-Aafrika]] aladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks olulisemaid kristlikke piirkondi, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega [[islam]]iseerunud. [[Lähis-Ida]] oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus [[Aafrika]]sse, [[Aasia]]sse ja läbi [[Konstantinoopol]]i Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva [[Jordaania]], [[Palestiina (piirkond)|Palestiina]], [[Süüria]], [[Türgi]] ning [[Rooma keisririik|Vana-Rooma keisririigi]] [[Põhja-Aafrika]] provintsides (tänapäeva [[Liibüa]], [[Tuneesia]], [[Alžeeria]]) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega [[islam]]iseerunud. [[Lõuna-Euroopa]]s levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.
33. rida:
[[451]]. aastal toimus [[Kalchedon]]is järgmine [[Kalchedoni kirikukogu|kirikukogu]]. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna [[teoloog]]id. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.
{{vaata|Vanad oriendikirikud}}, ''[[Kalchedoni kirikukogu]]''
[[Ida-Rooma keiser]] [[Justinus I]] (518–527) ja eriti ta järglane keiser [[Justinianus I]] (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainuakehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund [[Rooma impeerium]]i, nii [[Ida-Rooma keisririik|ida]] kui [[Lääne-Rooma keisririik|lääne osa]] ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-[[Ortodoksi kirik|ortodokssetes kirikutes]], [[roomakatoliku kirik]]us kui ka
Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada [[Monofüsiidid|monofüsiitlik]]eks ja need on olemas tänapäevani.
{{vaata|Monofüsitism}}
Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid
==Uskumused==
| |||