Geoloogiline kompass: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Brujula Brunton 01.jpg|thumbpisi|Klassikaline geoloogiline kompass (tootja Brunton), külgvaade]]

[[Pilt:Brujula Brunton 02.jpg|thumbpisi|Klassikaline geoloogiline kompass (tootja Brunton), pealtvaade]]

'''Geoloogiline kompass''' on [[kompass]], mida peamiselt kasutatakse kivi struktuuri ruumilise paigutuse määramiseks, aga ka geoloogilistel kaardistamistel ja maastikul [[Orienteerumine|orienteerumiseks]]. Sel põhjusel on geoloogiline kompass kombinatsioon maamõõtja kompassist ([[inklinomeeter]]) ja sõjaväe kompassist ([[Visiir (sihtimisseadis)|visiir]] ja [[peegel]]). Geoloogilised struktuurid, mida välitöödel määratakse on [[kihipind|kihipindade]]ade geomeetria ja orientatsioon, [[Lõhe (geoloogia)|lõhede]] ja [[Moondekivim|moondekivimitemoondekivim]]ite [[Kildaline tekstuur|kildalisus]] ja joonelisus. <ref>The Mapping of Geological Structures (Geological Society of London Handbook Series), K. R. McClay</ref><ref>Statistics of Earth Science Data: Their Distribution in Time, Space and Orientation, Graham J. Borradaile</ref>

Geoloogilise kompassi ringi väärtused, erinevalt tavakompassist, kasvavad vastupäeva. Selline erinevus on tingitud sellest, et lihtsamini määrata kihipinna kallakusnurga või lasundikalde suund.

Klassikalises geoloogilises kompassis on praktilise kasutamise eesmärgil ühendatud kaks funktsiooni: suuna leidmine ja navigatsioon, ning võime mõõta kihtide [[rõhtsiht|rõhtsihti]]i (''inglise k. strike'') ja [[kallakusnurk|kallakusnurka]]a (''inglise k. dip''). [[Struktuurigeoloogia|Struktuurigeoloogidel]] on lisaks vaja mõõta ka lasundikallet ja suunda.

Kaasaegse geoloogilise kompassi kontseptsiooni töötas välja [[Eberhard Clar]] [[Viini Ülikool|Viini Ülikoolist]]ist, kus ta töötas struktuurigeoloogina. Kompassi kontseptsiooni avaldas ta 1954 aastal <ref>A dual-circle geologist’s and miner’s compass for the measurement of areal and linear geological elements Separate print from the negotiations of the Federal Institute of Geology Vienna, Clar, E., 1954, vol. 4 </ref>. Tema loodud kompassi eelis oli see, et rõhtsihti ja kallakusnurka sai mõõta korraga. Kallakusnurga mõõtmiseks kasutati kompassi kaane ja kere vahel olevat nurga mõõtmise skaalat, rõhtsihi suuna määramiseks aga kompassi magnetnõela. Esimest korda rakendati seda kontseptsiooni [[Freiberg|Freibergis]]is [[Saksamaa|Saksamaal]]l. Kompassi disaini üksikasjad töötati välja koostöös [[Tehnikaülikool Freibergi Mäeakadeemia|Tehnikaülikooli Freibergi Mäeakadeemiaga]] <ref name="Manual of Freiberg compass">http://www.fpm.de/downloads/GeologistCompass_eng.pdf</ref>.

[[Pilt:StrikeLine&Dip.JPG|thumbpisi|Rõhtsihi joon (''inglise k. strike line'') ja tasapinna kallakusnurk (''inglise k. dip'') kirjeldavad pinna asetsemist horisontaali ja vertikaali suhtes]]

Seda kompassi kasutavad kõige rohkem struktuurigeoloogid moondekivimite [[Kildaline tekstuur|kildalisuse]] ja joonelisuse määramiseks [[Paljand|paljanditespaljand]]ites või [[Murrangud|murrangute]] ja [[Lõhe (geoloogia)|lõhede]] mõõtmiseks kaevandamispiirkondades.

Nutitelefonide ilmumisega on tekkinud ka geoloogilise kompassi programmid, mis töötavad 3-teljelise [[Teslameeter|teslameetri]] ja 3-teljelise [[Kiirendusmõõtur|kiirendusmõõturikiirendusmõõtur]]i paasil. Need programmid kasutavad pindade ja suundade arvutamiseks vektoralgebrat. Nutitelefoniga mõõtmisel võib tekkida probleeme, kuna telefonid tekitavad magnetvälja. Telefoni magnetvälja kompenseerimiseks kasutatakse tarkvara. Kuna Maa magnetväli kõigub kiiresti, siis saadakse lugemid, mis sisaldavad rohkesti müra. Nutitelefoni kompassi kasutajad peaksid usaldusväärsete tulemuste saamiseks kalibreerima oma telefoni kompassi, kasutades selleks traditsioonilist magnetkompassi.