Rooma keisririik: erinevus redaktsioonide vahel

Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses riiki keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid [[Juliuste–ClaudiusteJuliuste-Claudiuste dünastia]] keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud [[Pannoonia]]s, [[Traakia]]s, [[Gallia]]s, [[Britannia]]s ja [[Palestiina]]s. Pärast [[Nero]] kukutamist tuli võimule [[Flaviuste dünastia]].

*Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ningja proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust ja leiba”). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.

Keiser [[Tiberius]]e valitsemisaja ([[14]]–[[37]]) algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi. Ta oli väga aupaklik [[senat]]i suhtes, konsulteerides sellega sageli ka küsimustes, mis ei kuulunud viimase kompetentsi. [[Pleebs]] jäi Tiberiuse ajal ilma oma viimastest poliitilistest õigustest, sest komiitse ehk rahvakoosolekuid enam kokku ei kutsutud. Tiberiuse ebapopulaarsemaid omadusi rahva seas oli vaatemängude ningja [[gladiaator]]ite võitluste põlgamine. Talle ei meeldinud ei raharaiskamine ega sellistel üritustel esinevad vabameelsuse ningja mässumeelsuse ilmingud.

[[113]]. aastal asus Traianus sõjakäigule [[Partia]] vastu, põhjuseks oli see, et Partia soovis panna [[Armeenia ajalugu#Suur-Armeenia|Armeenia]] troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga, seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga. Traianus pöördus seejärel lõunas asuva Partia vastu, vallutades [[Babülon]]i ja [[Seleukiidide riik|Seleukiidide linnad]] ning viimaks alistas ta pealinna [[Ktesiphon]]i aastal 116. Traianus jätkas teed lõunas paikneva Pärsia lahe suunas, kus ta kuulutas [[Mesopotaamia]] uueks Rooma impeeriumi provintsiks. 116. aastal vallutas ta suure [[Susa]] linna, kõrvaldas troonilt [[Partia]] kuninga [[Osroes I]] ja pani tema asemel troonile endale meelepärase [[nukuvalitseja]] Parthamaspatese. Traianuse surma järel, uus keiser (117–138) [[Hadrianus]] tagastas Mesopotaamia Partiale. Roomlased ja partlased võitlesid [[Assüüria]] ja ülejäänud [[Mesopotaamia]] pärast kuni [[226]]. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis [[Sassaniidide riik]].

PealePärast keiser [[Commodus]]e mõrvamist aastal [[192]], [[Viie keisri aasta|Viie keisri aastat ja sellele järgnenud kodusõda]] (193–196 pKr), keisrite [[Pertinax]]i ningja [[Didius Julianus]]e tapmist aastal [[193]] võitlesid omavahel väejuhid [[Septimius Severus]], [[Pescennius Niger]] ja [[Clodius Albinus]]. Võidukaks osutus Severus, kes pani sellega aluse [[Severuste dünastia]]le.

[[Hilisantiikaeg|Hilisantiikajal]] [[Severuste dünastia]]le: [[SeptimusSeptimius Severus]], [[Caracalla]] ja [[Geta]] ([[193]]–[[217]]) järgnes nn sõdurkeisrite ajajärk. Kodusõjaga kaasnesid [[barbarid|barbarite]] sissetungid ning mitmete [[provints]]ide lahkulöömine.

[[Macrinus]]e valitsusajal (217–218) peeti ebaedukat sõda [[Partia]]ga ningja Armeeniaga.

[[251]]. aastal toimus gootide 2. sõjakäik nende juhi [[Kniva]]/[[Cniva]] juhtimisel Rooma keisririigi aladele, üle Doonau jõe [[Möösia]] and [[Traakia]], goodid piirasid Doonaul asuvat [[Nikopolis]]t, kuid tõrjuti eemale Rooma keiser [[Decius]]e poolt. Goodid taganesid [[Balkan]]ile, kuid tegid siis tagasipöördemanöövri ning ründasid Rooma vägesid Beroë (tänapäeva [[Stara Zagora]] [[Bulgaaria]]s) juures janing siis ründasid [[Philippopolis]]t (tänapäeva [[Plovdiv]] Bulgaarias) ningja vallutasid selle. Plovdivi kaitse ülem [[Titus Julius Priscus]] kuulutas end gootide kaitse all oleva piirkonna keisriks. Kaotusterikas piiramine aga kahandas gootide sõjalist võimsust ning nad pakkusid rooma väepealikule Deciusele võetud sõjasaagile ja vangidele loovutamise eest vastutasuks taganemisvõimalust, kuid Decius püüdis neid hävitada [[Abrittuse lahing]]us. Goodid purustati lõplikult [[Aemilianus]]e, Möösia ja [[Pannoonia]] Rooma asevalitseja poolt.

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud [[Dominaat|dominaadiks]], mis algas keiser [[Diocletianus]]e valitsemisajaga [[284]]. aastal ning lõppes [[476]]. aastal, kui kukutati viimane [[Lääne-Rooma keiser]]. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Keiser ([[284]]–[[305]]) [[Diocletianus]] viis riigi päästmiseks läbi põhjalikud reformid.