Temperatuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
6. rida:
Seda statistilises füüsika seadustega kirjeldades on temperatuur süsteemi (keha) mikroosakeste soojusliikumise keskmise [[kineetiline energia|kineetilise energia]] mõõt.
Temperatuuri mõõtmise seadet nimetatakse [[termomeeter|termomeetriks]]. Lihtsaima võimaluse temperatuuri kvantitatiivseks iseloomustamiseks annab mitmesuguste [[termomeeter|vedeliktermomeetrite]] kasutamine ([[vedelik]]u [[soojuspaisumine|soojuspaisumise]] määr sõltub temperatuurist). Kuid kuna soojuspaisumistegur sõltub ka temperatuurist, ei saa sellist [[temperatuuriskaala]]t pidada universaalseks. Parema temperatuuriskaala annab [[gaasitermomeeter]] (põhineb gaasi paisumisel), sest reaalsed [[gaas]]id käituvad teatavatel tingimustel sarnaselt [[ideaalne gaas|ideaalse gaasiga]]. Temperatuuri kui [[füüsikaline suurus|füüsikalise suuruse]] täpne defineerimine osutub üllatavalt keeruliseks. Üks lihtsamaid teid absoluutse temperatuuriskaala defineerimiseks on [[soojusjõumasin]]a kasuteguri kaudu ([[termodünaamika]]s näidatakse, et mistahes ideaalse soojusjõumasina [[kasutegur]] on määratud ainult soojendaja ning jahutaja temperatuuride vahega ega sõltu töötava substantsi loomusest). Sellisel viisil defineeritud absoluutne temperatuur osutub võrdseks gaasitermomeetri temperatuuriga. Erinevalt teistest temperatuuriskaaladest langeb absoluutse temperatuuriskaala [[absoluutne nullpunkt|nullpunkt]] kokku selle temperatuuriga, kus aine sisemuses igasugune soojusliikumine lakkab (see on –273,15
Sellist absoluutset temperatuuriskaalat, kus vee kolmikpunkti temperatuur on defineeritud võrdseks 273,16 kraadiga, nimetatakse [[Kelvini skaala]]ks. Sellise temperatuuri ühikut nimetatakse ''[[kelvin]]iks'' (tähis ''K'') ning see on temperatuuri mõõtühikuks [[SI-süsteem]]is.
14. rida:
Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti kasutusele 1990. aastal (''International Temperature Scale of 1990'' ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes.
Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala ITS-90 annab 17 referentspunkti, millel on looduslikud etalonid ning mis jäävad vahemikku 3–1358 K. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on '''<math>T_{90}</math>''' ja sümboliks '''K''', kui ka rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on '''<math>t_{90}</math>''' ja sümboliks '''
: '''<math>t_{90}</math>/°C = <math>T_{90}</math>/K – 273,15'''.
29. rida:
*[[termoregulatsioon]]
[[
[[
[[
| |||