Radioaktiivne kiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Radioaktiivne kiirgus''' ehk '''radiatsioon''' tekib looduslikes tingimustes [[radioaktiivsus|radioaktiivsete]] [[keemiline element|elementide]] ebastabiilsete tuumade lagunemisel. Samuti tekib radioaktiivne kiirgus kergete tuumade ühinemisel [[vesinikupomm]]i plahvatusel ja tähtede termotuumareaktsioonides. Radioaktiivse kiirguse moodustavad suure energiaga osakesed ([[heelium]]-4 tuumad ehk [[alfaosake]]sed, [[elektron]]id või [[positron]]id ehk [[beetaosake]]sed, [[footon]]id ehk [[gammakvant|gammakvandid]] ja [[neutron]]id), mis tekivad [[tuumareaktsioon]]ides. Teatavates tuumalagunemistes võib eralduda ka suuremaid osakesi. Näiteks mõned [[raadium]]i [[isotoop|isotoobid]] kiirgavad [[süsinik]]u {{su|p=12|b=6|a=r}}C aatomituumi.

 

===Gammakiirgus===

{{main|Gammakiirgus}}

 

Gammakvantide läbimisvõime on kõige suurem. Et gammakvandil (footonil) puudub [[elektrilaeng]], siis gammakvandid (erinevalt alfa- või beetaosakestest) aatomituuma või aatomi elektronkatte elektromagnetväljas ei pidurdu. Gammakvant neeldub ainult siis, kui ta põrkab kokku aatomituumas oleva prootoniga või aatomi elektronkattes oleva elektroniga. Seetõttu on gammakiirguse neeldumise tõenäosuse suurendamiseks tarvis varjestamisel kasutada võimalikult suure [[aatomnumber|aatomnumbriga]] (palju elektrone ja prootoneid samas aatomis) ja võimalikult suure [[tihedus]]ega (palju aatomeid tihedasti koos) ainet. Gammakiirguse varjestamiseks kasutatakse tavaliselt hästi pakse pliiplaate.